Helistasin sinule, natuke aega tagasi . Lubasid ilumuda, minuga kokku saada. Sa oled olnud mulle terve mu elu,
ma ei oskaks midagi ilma sinuta teha. Ma oleksin poolik . Vaatan välja, teavas on pilves ning kaugel on kuulda
müristamist. Vaatan kella ning otsustan sättima hakata. Vaatan peeglisse , olen suhtliselt tavaline. Nagu enamus tüdrukuid.
Erkrohelised silmad säravad, kuid lähemalt uurides on aru saada, et nad on kurvad, mu tumepruunid juuksed on
sirged, pooleseljani . Jätan kõik nii, asetan oma musta nahktagi selga ning jalanõud jalga ja hakkan vaikselt liikuma
parki. Olen pargis ning järsku käib kõva kärgatus ja hakkab paduvihma sadama. Tõmban katuusti pähe ning
jalutan suurema tamme alla,mis asub täpselt pargi keskel . Vaatan puude alleed ning ootan sind. Vahepeal
kella vaadates ning vihma jälgides ootan isnd suhteliselt pikalt. Ma seisan siin üksinda, ilma sinuta.
Vihma sajab meeletult, kui õnneks on tammel piisavalt suured lehed,et enamus puu all on kuiv.
Mu erksinised ketsid on äärtest märjad juba ning mul hakakb vaikselt külm, kuigi on alles suve lõpp.
Sisimas aiman, et midagi juhtub. Midagi halba, midagi mis muudab mu elu. Ma ei tea, oletan, et see on ainult
imelik sisetunne ning ma eiran seda. Jällegi vaatan kella, sa peaksid juba siin olema. Suunan oma pilgu
kaugustesse kuid ei näe sind siiani. Mööduvad sekundid, minutid, tund ja teinegi. Sind pole siiani siin.
Lõpuks loobun, valisid parema elu, või vähemalt,parema sulle endale. Ju sa oled kuskil, kus sul on parem olla,
kuskil kus mind ei ole . Kuigi sisimas, sa jäid ilma minust, ma olen eriline, nagu enamus inimesi,mind pole teist.
Aga sulle kindlast imeeldivad tüdrukud, tüdrukud, kes on võltsid . Ise tead, millest ilma jääd . Ma üritan olla tugev,
piisavalt tugev,et mitte nutta, murduda sinu pärast. Ohkan sügavalt, õhus möödustub sellest aur. Annan alla ning
otsustan liikuma hakata. Voolab pisar, voolab teine, kolmas, neljas. Ma imestan, et ma suudan sind ikka veel taga
nutta, peale seda kõike, mis sa mulle teinud oled. Ma ei tea,kuidas mul neid pisaraid jätkub. Ja siis,
vaiksel kodu poole kõndides, saab mulle kõik selgeks. Olgugi, et need võltsid sulle meeldivad. Mina olen mina, ma ei kavatsegi sind
taga nutta, sind igatseda . Ise sa tahtsid nii . Kui sa mind peaksidki otsima tulema, igatsema hakkama, tuletan ma sulle naeratades
meelde, et sina olid see, sina olid see,kes lasi lahti. Lasi lahti minust, meie suhtest, valides mingid tšikid, kes on kõik ühesugused,
ilma iseloomuta, isikupärata. Lihtsalt täiesti tavalised inimesed. Nad joovad,pidutsevad, suhteliselt tundetud. Ma tundun
nende kõrval tohutult eriline. Mitte et ma ego oleks. Ma olen õnnelik, õnnelik selle üle, et ma sain aru,milline jobu sa oled.
Lihtsalt üks järjekordne tundetu poiss, nagu enamus . Kuigi , on ka paljusid, kellel on tunded. Sa oled lihtsalt mingi
mõttetu tegelane, kes ei hooli, ning valetab . Saan aru, et enamus sellest suhtest püsis tänu mulle üleval . Järsku lakkab ka vihm
ning pilvede vahelt on näga pisikesi päikesekiiri. " Sa pole mind väärt ! " ütlen ma naerusuil ning kõnnin edasi lõpu poole , sinna , kus ootab mind õnn .
No comments:
Post a Comment