Ma olen nii loll. Ma olen nii kuradi loll, et ma nii tegin. Et ma sinust lahti lasin. Ma ei tea isegi miks ma pidin nii tegema.
See lihtsalt juhtus, üks hetk olid sina ja siis tema. Ma isegi ei saanud aru algul.
Lõpuks kui kuulsin nuukseid, avasin silmad ning vaatasin sind. Sa seisid uksepeal, pisarad silmad. Ehmunult vaatasin
ma otsa tüdrukule,kes oli mu kaisus, su parim sõbranna. Algul ma ei saanud mitte kui midagi aru.
" MA VIHKAN TEID !" karjusid Sa ainult ning jooksid pisarsilmil ära, lüües ukse seljatagant pauguga kinni.
"Mille kuradi pärast sa siin oled ?! Miks sa pidid nii tegema ?!
Sa võiksid aru saada, et ma ei taha sind ! Sa pole mulle kunagi meelinud, ma kannatan sind välja ainult sellepärast,
et sa oled mu tüdruku parim sõbranna ," vaatasin ma vihaselt Evale otsa. Nägin kuidas sa nutma hakkad, ma ei hoolinud
sellest, ma jooksin Lysale järgi. Välja jõudes vaatasin ma paremale ning vasakule, sind pole. Mida ma lootsin üldse ?
Et sa seisad tänaval ja ootad mind ? Kurat,kuidas ma teda vihkan. Jalutasin koju ning istusin emotsioonitult
voodisse. Proovisin sulle helistada, kuid ei, sa ei vasta. Üritasin magama jääda, kuid und pole. Mind painas mõte
Sinust. Kus sa oled ? Otsustasin helistada inimestele, küsida kas keegi teab Sinust midagi. Sinust polnud jälgegi.
Istusin voodis ning vaatasin tumedasse öösse. Otsustasin päeval edasti otsida.
Tõusen voodist ning vaatan telefoni, mitte midagi. Keegi ei tea sinust siiani midagi. Panen riide ning sean
sammud poe poole. Inimesed tänaval vaatavad mind imelikult, just nagu nad teaks midagi. Tunnen nende
pilke endal, teadmata miks nad mind vaatavad. Võib olla on see ainult ettekujutlus. Astun sisse uksest ning
see hetk oleksin tahtnud ma ära surra, viha mu sees oli liialt suur. Lehel on suurelt uudis tüdrukust,kes on teinud enesetapu.
Millegi pärast käis mu seest läbi mingi jõnks, sinuga on midagi juhtunud. Krabasin lehe enda kätte ning hakkan lugema.
" 16 aastane tüdruk Lysa tegi öösel enesetapu. Väidetavalt oma poisi ja parima sõbranna pärast, kellele
ta peale sattus .. " rohkem ma lugeda ei jõudnud, pillasin lehe maha ning jooksin välja. Koputasin Eva uksele.
Eva tuli mulle naeratades vastu : " Kas sa mõtlesid ümber ?" . Vaatan teda vihaga, vastikusega. Ma tahaks
ta ära tappa. " Saad sa ise ka aru, mida sa teinud oled ?! Ta.. ta tegi seda sinu pärast ! Sina tulid mu juurde,
SINA suudlesid mind, ma olin liialt täis, et aru saada . Sinu pärast on ta surnud !" karjun kõik
talle näkku ning jooksen ära, jättes ta mind ehmunult järele vaatama.
Mitte ühtegi kirja, mitte ühtegi kõnet, mitte midagi . Lysa ei teatanud mulle midagi.
Mu süümepiinad on liialt suured. Ma teadsin, et tal on liialt muresid,probleeme. Kuid ma poleks arvanud, et ta
ennast ära tapma hakkaks. Ma vihkan ennast, kuigi teades, et ma pole peaaegu, et midagi teinud. Ma süüdistan
ennast siiski kõigerohkem selles. Ma ei vaadanud öösel eriti,kellega ma olin. Ja ta on nüüd minupärast surnud.
Ma tahaks veel suudelda tema roosakaid pehmeid huuli,kas või korra. Ma tahaks teda korrakski kallistada, öelda
talle kui palju ta mulle tähendab. Kuid ei, ma ei saa seda teha, see teeb kohutavalt haigelt. Ma tahaks ennast tappa,
lihtsalt ära surra, kuid ma ei saa, ma poleks võimeline selleks. Sisimas ma tean,kui palju ta eile haiget sai,
ta hoolis minust tohutult, ma tean seda. Ma lihtsalt vihkan ennast. Jään silmitsema tema pilti mu toa seinal.
Tema sinakas hallid silmad ning helepruunid juuksed, tema huuled, see kõik on lihtsalt täiuslik. Ma armastan teda
igavesti . Terve selle õhtu ma istusingi, oma voodis, vaadates emotsioonitult tema pilte. Ma ei suutnud nutta,
ma ei suutnud ennast liigutada, ma lihtsalt olin. Ignoreerisin kõike mu ümber.
Ka aastaid hiljem, vaatan tema ilusat naeratust, sinakaid silmi, mõtlen talle. Ma käin pidevalt tema haual.
Üritan leppida sellega, et teda pole. Ja kõike seda tänu minule, kes ennast täis jõi ning tema parimale
sõbrannale, kes teda reetis. Lahkusin sealt linnast, kolisin ära sealt . Mul oli liigselt mälestusi,
liiga palju valu. Käin siiski tihti seal, et käia tema haual, selleks, et rääkida temaga. Mul on tunne,et ta lihtsalt kuuleb
äkki mind. Sisimas ma vähemalt loodan seda. Järsku ilmub tema kuju minu ette. Vaatan ehmatusega enda ette,
ta näib nii reaalne. Üritan teda puudutada,kuid ta tõmbub eemale. Ta on samasugune,nagu tol ööl,
kurb, tohutult haiget saanud, sisimas katki. Ta vaid naeratab ning lausub : " Sa saad andeks selle,
sa tegid tohutult haiget, kuid ma tean, et see kõik pole sinu süü. Anna mulle andeks, et ma nii tegin,
et ma sulle haiget tegin. Mine edasi oma eluga, palun, minu pärast. Hüvasti ! " ning läinudki ta on. Mõtlen tema sõnadele,
kuid mulle ei anna see rahu. Ma tean, et ma pean elama edasi, kuid see on raske, nii kuradi raske, ilma temata..
No comments:
Post a Comment