Istun kiigel ja kõigutan ennast edasi tagasi, pilk kaugustesse suunatud. Vaatan tuimalt
kuhugi kaugele, teadmata mida ma seal näen. Ma lihtsalt vaatan, pisarad voolamas,
iga pisar tõsiselt haiget tehes, kurbust väljendades. Sajab vihma kuid ma ei taha,
ma ei jõua tõusta siit kiigelt ja jalutada koju.
Alles nüüd ma saan aru. Alles nüüd ma mõistan. Kõik see aeg,millal ma üritasin olla
tugev, näha välja rõõmus. Ma üritasin põhimõttelist kohe teha nägu, et kõik on korras,
et sa ei vääri mind. Kõik uskusid seda, isegi mina jäin oma väljamõeldisi uskuma.
Ma isegi ei tea, kas see kõik oli šokk, kõik need kaks nädalat. Kas ma lihtsalt
ei mõistnud, mulle ei jõudnud lihtsalt kohale, mis juhtus ? Ma ei tea, ma olen nüüd
mõelnud, palju ja ma ei tea vastust. Siiski ma üritasin välja näidata ennast headest
külgedest ja olla õnnelik. See kõik õnnestus, kuni üks hetk lihtsalt läks mõte sulle
ning ma sain aru kui väga ma sind igatsen, su puudutusi, kallistusi, sinu pehmeid
huuli, ma igatsen kõiki asju sinus, ma tahaks sind enda kõrvale,ma lihtsalt ei oska
olla sinuta, ka peale kõike seda, mis sa tegid. Ma tõesti ei saa aru lihtsalt, miks see
nii on . See lihtsalt on ..
Järsku äratab mind mõtetest kaks kuju, kes jalutavad selles sügiseses õhtus käsikäes,
keset parki, aegajalt naerdes. Jooksete naerdes lehtedes, olete õnnelikud. Lähemale
tulles mõistan, et see oled sina. Uuega. See vaatepilt teeb liialt haiget. Üritan teist
mitte välja teha, tõusen ning liigun aeglaselt kodupoole olles omades mõtetes.
Ma pean sinust üle saama, ma pean. Ma ei tohi enam ennast magama nutta, ma ei
tohi olla kurb. Sa tegid haiget, sina loobusid. Ma pean sinust üle saama, ma pean.
Ma ei tohi olla nõrk, kurb ega midagi sellist. Ma pean hakkama naeratama,
elama edasi oma elu, olema õnnelik. Ma pean liikuma edasi.
Korrutan neid lauseid mõttes, ignoreerin ümbritsevat. Järksu kuulen kummivilinat,
seda kuidas keegi kauguses karjub mu nime, tunnen selles hääles ära sinu hääle,
selles hääles oli kuulda valu. Vaatan vasakule, näen pimestavad valgust, tunnen valu
ning pimedus..
No comments:
Post a Comment