Tegelen paljude asjadega ning üritan endaga alati midagi teha. Kui inimestel lastakse valida, et nad saavad teha üks kõik mida, valiksid nad ilmselt mitte-midagi-tegemise. Mina jällegi olen inimene, kes sellele küsimusele leiaks 500 erinevat vastust ning ei suudaks otsustada, mida kõige rohkem teha tahaks. Ilmselt midagi ekstreemset. Mulle meeldib teha imelikke asju ja hoida ennast tegevses. Olen käinud muusikakoolis, mitumitu aastat ning õppinud seal mängima klaverit. Nüüdseks on see läbi, kuid klaverit aeg-ajalt siiski mängin. Samuti armastan ma väga kirjutada. Enamasti lühijutte.Minu üks suurimaid armastusi on kindlasti tantsimine. Enamuse elust olen tantsinud ning nüüdseks olen jällegi selle juures kindlalt tagasi. Tantsimist alustasin umbes 4 aastaselt, balletis. Olen käinud erinevaid tantsustiile proovimas, seal hulgas 5 aastat peotantsus. Vahepeal otsustasin võrkpalli kasuks. Käisin seal 4 aastat ja see sai väga südamelähedaseks ning on ilmselt üks kõige paremaid spordialasid peale tantsimise. Nüüdseks olen jõudnud omadega Free Flow Studiosse, Dancehall'i tantsima. Ilmselt enamus teist ei tea, mida see tähendab, kuid kiirelt seletades on see tantsustiil väga plastiline, hoogne, seksikas ja temperamentne, peamine koormus on alakehal- puusadel ning jalgadel. Eestlaste jaoks kõige tuntumad Dancehall artistid on võib-olla Sean Paul, Shaggy, Bounty Killer, Brick&Lace ja Sizzla. Hetkel on plaan jääda sinna pikemalt tantsima.
Samuti tegelen joonistamise/maalimisega, käin Stockmanis tööl, olen modell kahes agentuuris ning ei saa mainimata jätta minu teist suurt armastust - fotorgraafiat. Kui veel aastad tagasi olin rahul oma väikse seebikarbiga siis nüüd ei suuda mind enam miski lahutada minu pisikesest valgest Pentaxist. On olemas ka vanem Minolta, filmiga. Kindlasti tahan fotograafiale tulevikus pikemalt ja põhjalikumalt pühendada. See on ilmselt üks unistustest. Samuti on suur suur tahtmine sõita Jamaicale, juba kas või reisimise pärast. Teiseks ma armastan seda kultuuri. Nad on kuidagi vabad ning need inimesed tunduvad nii õnnelikud ja omapärased. Tulevikus on kindel plaan sinna saada.
Hetkel olen 9ndas klassis ning üritan seda ka lõpetada. Käin Eesti paremuselt teises koolis, Reaalkoolis. Pole just asi, mille üle uhke olla, kuid eliit on teatud põhjustel isegi kasulik. Ükskõik, kui väga ma pidevalt ei ütleks, kui väga ma seda kooli vihkan, on see kool saanud 8 aastaga päris armsaks.
Ilmselt kõik see on kujundanud minu, selle, kes ma hetkel olen. Paljude esmamulje võib jääda minust halb. Kas siis mõne kuulujutu või minu käitumise pärast. Olen üsna otsekohene ning tänu sellele võin mõnele võõrale väga halvasti öelda. Inimesed, kes mulle ei meeldi, võin vahest nendega ülbe olla. Vahete-vahel on parem kõiki kohe mitte usaldama hakata. Kuid kui mulle inimene meeldib, üritan teda tunda õppida. Suhtlusringkond koosneb enamasti vastassoolistest ning minust mitumitu aastat vanematest. Millegi pärast tunnen ennast poiste seltskonnas palju paremini ja kodusemalt kui tüdrukutega. Muidugi on mul ka sõbrannasid, kuid neid on üldiselt vähe. Enamus on rohkem sellised tuttavad, kellega tänaval paar sõna vahetada. Poisid on mulle selgeks hakanud aga tegema, et üldiselt ma olen üks ainukestest sõbrannadest, keda saab usaldada ning kes üritab aidata igal võimalusel. Mulle pidavat saama usaldada ka kõige hullemaid saladusi, ilma, et need välja tuleks. Tõesti, lubadusi ning saladusi ma pean. Pole põhjust selliseid asju väga edasi rääkida.
Üldiselt on sõbrad need, tänu kellele olen ma see, kes ma olen. Nad aitavad, toetavad mind ning muudavad mu õnnelikuks.
Suurimaks eeskujuks on ilmselt ema. Temata ei oleks ma see, kes ma olen. Ilma temata mind ju polekski. Viimasel ajal olen ma temaga meeletult lähedane ning võin talle ilmselt rääkida kõigest. Kuna ta on väga nooruslik enda vanuse kohta ( mitte et ta nüüd meeleult vana oleks ) ning tänu sellele saab temaga vahepeal väga haiglast teksti ajada. Paljud on öelnud, et tahaksid teda endale emaks. Seda ma usun. Olenemata sellest, et vahetevahel ta ajab mind meeletult närvi ja ma võin talle sitasti öelda, ta siiski tähendab mulle meeletult.
Endast natuke lähemalt rääkides, üritan elust võtta kõik, mis võtta annab kuid samas vaadata, et millegi väga hulluga hakkama ei saaks.
Üks asi, milleta ma ühtegi päeva vist mööda ei saada, on naermine. Naeran võimalikult palju ning enda naljad on kindlasti lemmikud - isegi kui teised ei naera. Olen suhteliselt tundeline kuigi ma üritan seda mitte välja näidata.
Iseendaga olen ma tegelikult rahul. Üritan teha kõike alati enda moodi, nii kuidas mina tahan. Vihkan seda, kui keegi mind käsutab. Samuti vihkan ma rutiini. Ma teen oma asju siis, kui ma arvan, et ma peaksin ning kellegi pidev närvidele käimine ajaks mind lihtsalt tujust ära. Olen üsna tujukas ja kui ma midagi tahan, siis teen selle nimel kõik tavaliselt.
No one is willing to die your death, so why would you let them live your life ?
