Sind ei eksisteeri.

Ma mäletan seda nii kuradi täpselt, see kõik algas suhteliselt ammu. Algul ma

ei tahtnud uskuda seda, ma teadsin, mulle räägiti, et sul on keegi teine. Ma ei suutnud

seda uskuda. Lõpuks need jutud vaibusid ja kõik oli korras, kuni mingi õhtuni kui sa

mu kõigi ees maha jätsid. Ma tahtsin sind lüüa, karjuda, et ma vihkan sind. Aga ma ju

ei teinud seda. Ma ei nutnud kordagi su pärast, sa ei vääri mind. See tegi lihtsalt tohutult

haiget. Ma vaatasin su sinistesse silmadesse ning küsisin ainult miks ? Sa vaatasid mulle

otsa, kehitasid õlgu ning sammusid minema, jättes mu sinna..

Ma vihkan sind tõsiselt,sa tegid mulle haiget, nii mitmeid kordi, peale kõike seda,

mida sa mulle rääkisid. Nüüdseks olen aru saanud, et ma olin lihtsalt loll,

et ma sind uskusin, kõik need kuud. Ma ei taha su peale ise mõelda, sa ajad

mu vastikusest nägu krimpsutama. Sa oled mu jaoks nüüdseks tühi koht.

" Kes ta on ?!" karjun su peale. " Ta.. ta on.. su parim sõbranna, " vastad, pea maas.

Sel hetkel purunes mu süda uuesti. Nüüd ma murdusin. Hakkasin lihtsalt lohutamatult

nutma. Läksin koju ning lihtsalt nutsin ennast tühjaks. Kõigest. Mul oli nii valus.

Mu oma parim sõbranna reetis mind. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda.

Kustutasin kõik numbrid, kirjad, kõik teist kahest ära. Ma ignoreerisin teid

täielikult. Mul oli lihtsalt valus vaadata, kui süüdimatult te mulle näkku naersite,

te olite õnnelikud, vaatama sellele mida te just teinud olite. Mul oli nii halb olla,

inimesed, keda ma usaldasin, pöörasid mulle lihtsalt selja, sõnagi ütlemata. See on

lihtsalt haige .

" Anna mulle andeks, ma ei tea mis mul viga oli.. " laskud põlvili mu ette,

sul voolavad pisarad. Vaatan sind hämmeldunult. Ma ei oska midagi öelda.

" Annan andeks ? Peale seda, mis sa mulle teinud oled ? Ma ei taha jälle

haiget saada. Kas sa ise ka aru saad, mida te mulle tegite ?!" karjun ennast

tühjaks. Pöörad oma näo minu poole, vaatad mulle otsa: " Palun, ma tahan

sind, mitte teda. Mul oli meeltesegadus, ma kartsin, ma ei tea,miks ma nii tegin,

ma armastan sind !" . Vaatan su pisarates, helesinistesse silmadesse. Need on

nii ausad. Kuidas ma saan sulle ära öelda ? Mul on siiani tunded su vastu, kellele

ma valetan ? " Anna andeks, ma armastan sind, " kallistad mind. Hingan sügavalt su lõhna sisse,

kallistan sind tugevamalt kui elaes. Ma ei taha sind kaotada, mitte kunagi enam.

" Ma armastan sind, " sosistan sulle kõrva ning sa surud on külmad, pehmed

huuled mu omadele.

Mille kuradi pärast ma sind uskusin ? Miks ma ei võinud kohe aru saada,

et sa jällegi valetad ? Lihtsalt sellepärast, et sa läksid Temaga tülli. Ma nii vihkan

ennast, et ma uskusin sind, mitmeid valesid. Ma nii vihkan sind, sest sa valetasid ning

petsid mind. Ma vihkan oma sõbrannat, sest ta keeras mulle niimoodi selja. Ta

lihtsalt jättis mu. Ma ei suuda seda siiani uskuda. See teeb nii kuradi palju

haiget. Aga ma olen lihtsalt tugev. Imetlen su pilti, tõmban näguga

üle su näojoonte, huulte. Oi kuidas ma seda igatsen.. Järsku tabab mind vihahoog,

viskan su pildi vastu seina puruks. " MA VIHKAN SIND ! " suudan lõpuks selle

välja öelda. Nii on parem.

Oli sinuga kui seitsmendas teavas. Kõik oli nii hästi, sa olid niii hoolitsev, pidevalt

minuga. Kui järsku hakkasid ilmnema mingid imelikud vabandused, et sa lähed

maale või sa pead olema vanematega. Algul olid need nii harva, ma uskusin neid,

kuid lõpuks muutus asi kahtlaseks. Need põhjused muutusid aina labasemaks ning

need aina kordusid ja kordusid. Siis kuuldusid jälle mu kõrvu jutud teist kahest.

See kord ma peaegu, et uskusin neid. Mul oli jällegi nii kuradi valus,

ma läksin otse teed su ukse taha. Ma tahtsin sind lihtsalt ära tappa, mul oli nii valus, kuid

ma teadsin, sellest poleks kasu. Tulid suure naeratusega uksepeale: " Tere kullake "

Annan sulle vaid kõrvalkiilu. " Ma vihkan sind, ma vihkan teid mõlemaid, miks

te teete mulle nii ?! Mida kuradit ma teile halba olen teinud ? Ma vihkan teid,

meie vahel on kõik läbi !" karjun sulle kõik näkku."Piisas vaid ühest sõnast ja pilgust ja mu

tunded ta vastu tulid tagasi, anna andeks, " vaatad mulle otsa. Naeratan oma tõelist

naeratust ning jalutan sealt ükskõikselt minema, jättes su endale imestunult järele vaatama.

Ja nii see läkski. Peale seda ei kuulnud ma sinust eriti midagi. Harva nägin

sind koos temaga. Õnneks olin ma sinust täielikult üle saanud. Ma lihtsalt

ei suutnud olla enam kurb ning masenduses sinu pärast. Ma ignoreerisin

kõik ümbritsevat, mis puudutas teid kahte. Ma ei andesta teile seda mitte kunagi,

te tegite mulle põrgulikult haiget aga ma olen kuradima tänulik teile, sest ma sain

lahti oma elus kahest kõige valelikumast inimesest. Mitme kuu möödudes, tuli mu juurde

mu sõbranna ning rääkis mulle, et sa olid mu sõbranna maha jätnud. Lõpuks mulle

jõudis kohale, et sa oledki selline. Sa vannud armastust, oled hooliv ning kui keegi

ilusam, huvitavatm, uuem ilmub vaatevälja on su armastus kadunud. Tahad ainult

teda ning hakkad petma. Kuradi petis selline. Oma sõbrannale ma kaasa ei tunne,

ma pigem arvan, et see on sulle mingit viisi kättemaksuks saatuse poolt. Said mis

tahtsid. Tegid algul mulle haiget samamoodi, nüüd jäid teda uskuma ning said sama-

moodi haiget. Mul ei ole sinust põrmugi kahju. Tundsid seda,mida ma tundsin tänu teile.

Kaotasite mõlemad mu usalduse kuid võib olla on nii parem. Ma õpin vigadest ning

ei usalda enam poisse nii. Ise lähen õnneks eluga edasi, ega ei nuta teid kumbagi taga,

ma olen õnnelik !