Tõeline.

Ema küsib, kuhu ma lähen .Ma vastan: " täna öösel ma ei maga". Ja ma lähen .. Väljas on pime ja ringi liiguvad kambad. Ma lähen ja ei vaata tagasi.

Jõual lõpuks randa.Ma vaatan merd. See on rahutu.Nagu minu sisemus.. Järksu kuulen samme ja naeru. Ma vaatan... Seal Sa oled.. koos teisega.

Sa oled õnnelik. See teeb haiget. Ma vaatan Sulle otsa ja Sa ainult naerad. See teeb haiget. Saan aru .. Sa oled täis . Aga mõistus on Sul ju alles.

Jalutan minema.Voolab pisar. Samuti ka teine. "miks? miks .." Jooksen nii kiiresti , kui suudan. Sa hüüad mulle midagi . Ma ei kuule seda .. Lõpuks saan aru

see on mu nimi..Kuida sa ie saa aru, ma ei taha. Lõpuks olen Sinust piisaval kaugelt. Teist piisavalt kaugel . Piisavalt kaugel, et Sind mitte kuulda

ega näha. Ma istun maha, liiva sisse. Ma vaatan kuud. Minu kõrval vedelad kildudeks pudel. " Killud toovad õnne .. " mõtlen ma . Võtan ühe killi.

Jään mõtlema.. " Kas sa oled seda väärt ?" Ilmaselt mitte , kui ma ei suuda , ma ei suuda enam .Asetan killu oma randmele .

Järsku Sa hüüad : "ära tee seda , sa ei tohi !" Sa oled segaduses, sa ei mõista.. Seda on näha sinu silmadest. Sa tulid üksi. Aga see ei loe .

Vaatan Sulle otsa. Su silmadest peegelduvad mälestused, ning pisarad. Nutt tuleb peale .. Sa jooksed minu poole .

Kuid , ma ei oota enam . Ma tõmban killuga üleoma randme.. Vajun liiva peale. Sa tuled ja haarad mind oma embusse.

" Anna andeks" on ainus mis sa ütled .ma vastan "hüvasti.." ning mu silmad vajuvad kinni ning kõik muutub valgeks. " miks küll ?? " karjud sa,

pisarad voolamas, " miks see pidi minuga juhtuma, ma armastasin sind ?!. See ei saa olla lõpp..!" . " Aga on , " vastab hääl kaugusest ..