Sa tulid, sa läksid.

Vaiksel langeb akna taga laia lund . Aasta esimene lumi . Väiksed lapsed on kohutavalt rõõmsad . Otsustan minna samuti välja jalutama.

Panen selga oma jope ning jalga saapad ja astun naeratades lumekätte . Kõnnin ühe pargi poole, mis on minu kodu lähedal .

Õhtu on parajalt härmar ning ei ole ka väga külm . Panen endale igaksjuhuks kindad kätte, haigeks ei tahaks jääda .

Tänava valgustus põleb ja paar autot sõidab mööda teed . Pargis on puud raagus, neile sajab peale paks kohev lumi .

Enamus puid on juba lumekihi all ning ka maapind on valge lumega kaetud.Esmakordselt ilus vaatepilt. Eemal näen mänguväljakut,

kus on palju väikseid lapsi , kes teevad omavahel lumesõda . Järsku tabab mind selga lumepall . Kiljatan ning pööran ennast

välgukiirusel ümber . Umbes 20 meetrit eemal näen umbes enda vanuses poissi ning koera ja endast 5meetri kaugusel pisikest,

umbes kuueaastast poisiklutti . Silmitsen poissi , kes järsku minupoole jooksma hakkas . Tal olid helepruunid juuksed, ta oli minust

natuke pikem . Lähemale jõudes nägin ka ta silmi , hallikasrohelised. " Vabandust, " naeratas ta mulle armsalt .

" Mhh ? " vaatan talle segaduses pilguga otsa, ma oli omades mõtetes. " Vabandust, et ma Sind lumega viskasin , ma sihtisin

oma venda ," vaatab ta mulle otsa . " Ahjaa, pole midagi , see ei olnud valus ," naeratan imelikult ning sean sammud eemale , kodupoole .

Olles paarkümmend meetrit jalutanud, kuulen seljatagant hüüet . Pööran ennast ringi ja näen seda sama poissi endale järgi jooksmas, jälle .

Rihma otsas on tal ikka see sama koer, kes on kohutavalt armas. Tal on helesinised silmad ja lumivalge karv . Alaska huski , üks mu lemmiktest .

Koer on suhteliselt pisike, järeldan, et ta on veel poeg . Lõpuks jõuab ka see poiss hingeldades minujuurde . Tema hingeõhust moodustuvad õhku

aur ning jääkristallid , mis hõljuvad natuke ning kaovad siis sootuks . " Kas ma saaksin Teid kohvile paluda ?" vaatab ta mulle armaslt otsa .

Kuidas ma saaksin keelduda ? , mõtlen endamisi . " Kui see tüli ei tee, oleksin nõus , " vastan talle, sest mul on tõesti külm .

Suundusime siis mööda lumega kaetud maad edasi , tema juurde . Kui kell oli piisavalt palju , suundusin koju , Martin minu kõrval.

Koduvärava ees jäin seisma , silmitsedes Martinit . Ta naeratas mulle , suudles mind otsaette ning tänas õhtu eest . " Näeme veel ?" küsis

ta enne minekut veel minult . Noogutasin talle ning nii ta läksgi .