mul on teist nii pohhuj lihtsalt, surge ära palun ?

Pisar, teine, kolmaski.. Neid jätkub piisavalt. Naeratused on kadunud, asendunud kõige kurvaga,

halvaga.õua enam olla nii. Ma ei taha jätakata nii.  Vaatan oma toa valget lage, musti seinu. Iga

pisar põletab nahka, teeb nii kuradi palju haiget lihtsalt. Ma tean, et te ei vääri neid. Aga ma ei 

suuda enam, ma ei suuda enam muretseda. Kõikide pärast, olen üritanud, see on mõttetu.

Kõikidel on midagi koguaeg viga. Osad muretsevad sellepärast,et nad said esimese 2 või midagi 

sellist. Kurat te peaks olema õnnelikud, et teil nii hästi läheb. Aga ei , te peate nõudma ikka rohkem

ja rohkem. Kuid milleks ? Mida te saate sellest, et teil läheb nii hästi, kui te pole midagi

suutnud püstitada siin ? Miks te lubate endale asju,mida te ei täida ? Miks te lubate 

mulle asju, mida te murrate ? Miks te kujutate endale ette fantaasiaid, mida ei eksisteeri ?

Miks te üritate olla keegi,kes te pole, keegi parem ? Miks te ei võiks olla minaise ? 

Mind lihtsalt nii kuradi palju vihastab see,et ma muretsen teie pärast. Ma üritan teid kuulata,

teid aidata ja mis ma vastu saan ? Mitte kui midagi. Üritan lahendada teie probleeme,

enda omasid, ma olen nii kuradi väsinud sellest. Sellest kõigest, te olete kõik nii 

kuradi võltsid. Ma vaikselt hakkan vihkama seda maailma, neid inimesi , sest et nad kujutavad

endale ette, et nad on kõige paremad. Lausuvad sõnu,mille tähendustki nad ei tea, mida 

nad isegi ei tunne. Mille kuradi pärast ? Et natuke lõbusteda ? Olla nö ägedad ? See on

mõttetu , ma võin garanteerida. Ma olen pidevalt üritanud olla õnnelik, kõikide teie

asjadepärast, mis teil on hästi läinud ja üritanud mitte olla kurb asjade pärast mis mul

on halvasti läinud. Ma lihtsalt tahaks teada,mida te saavutada üritate ? Ma ei kavatsegi 

enam teiega olla lahke, te lihtsalt ei vääri seda. Te olete õnnelikud, tehes mida ? Mittemidagi. 

Ja inimesed,kellel on kõik sitasti, üritavad naeratada, olla õnnelikud . Ja teie, kellel on 

kõik põhimõtteliselt olemas, vingute iga asjapeale, mida teil pole . Ma tõesti tahaks

teid saata teatud kohtadesse, või minna ära siit , üksindusse, ma annaks vist pmst kõik

et olla üks päev teist eemal, ma oleksin õnnelik . Läheksin kuskile valgete, pehmete 

seintega tuppa ning mõtleks kõige üle järgi või peaksite hoopis teie seda tegema, 

et aru saada, et te olete lihtsalt nii isekad ?