Mõttetu.

Miks kõik läheb nii halvasti ? Miks meil vahel on tunne , et me ei suuda enam ?

Miks juhtub vahest ühe inimesega korraga niipalju halba ? Mõtlen aknast tühja tänavat vaadates.

Õues on suhteliselt valge, kõikjal on paks valge lumekord. Sammun alla , panen ennast riide ning lähen värsket õhku hingama .

Ma ei suuda lihtsalt olla enam , kõik tundub nii halb . Nagu kuskil oleks keegi , kes sooviks ainult mulle halba .

Järjest juhub mingeid kohutavaid asju .

Sammun mööda inimtühja puude alleed , mõeldes omi mõtteid . Keeran vasakule ning

märkan eespool paari , nad hoiavad käest kinni ning naeravad . Miks mina ei

võiks olla õnnelik ? Ma vihkan sind ! Sa muutsid mu elu põrguks . Ta tegid mulle tohutult haiget .

Ei mõista ma, miks sa nõnda käitusid ? Sa rääkisid , sa lubasid mulle maad ja ilmad kokku, kuid tegelikult ? Ei midagi.

Sa lihtsalt ültesid mulle asju , lubasid ning sa lihtsalt panid mind lootma. Mõtlemata, mida ma edaspidi tunda võin.

Ma ei taha muud, kui mõistaksid, mida nüüd tunnen, see pole tegelikult mulle ikka veel kohale jõudnud, kuid siiski on valus. Kõik

on nii muutunud ja see kõik muutus liiga kiiresti, ma pole kohe üldse sellega veel kohanenud, aga püüan. Sa olid minuga,

sa olid parim, sa olid alati olemas, sa olid ja olid, sa olid minevik, olevik ja tulevik ja nüüd sind pole üldse.

Ma hakkasin mõistma ,et sinu suudlused ei tähendanud midagi , sinu lubadused murdusid sama kiiresti kui sa need andsid .

Welcome to the real world . See on lihtsalt reaalsus, paratamatus, millega tuleb leppida . Elu läheb edasi .

Neid mõtteid mõeldes sammun koju , näol naeratus , sest ma tean , et kõik saab korda .