Joujou, ma igavusest panen pilte kokku,midaiganesno . 2008-2010 . Blond on kohutav, :)

sõnadest jääb väheks.

Sjäooo .
Jõudsin just koju. Hommikul ärgates helistas mulle ema ja ütles, et nad lähevad ära uus-aasta õhtul, niiet pmst homealone 3 päeva. Siis peale seda helistas mulle Marie ja küsis, et kas me saaks kokku. Siis sättisin ennast suhteliselt kiirelt valmis ja läksimegi õue. Käisime Kristiines korra, ma otsin endale teksasid ikkaveel. Siis käisime söömas ja nillisime niisama ringi. Tegin pilte, niiiilus ilm lihtsalt ;] . Siis mingi 7 ajal läks ta koju ja siis ma sain LM'ga kokku. Sõbrannale viisin digika tagasi, see jäi minukätte . Sain temalt oma jõulukingituse kätte, kaelakett. Räme ilus, ma ei tea, mulle meeldib. Lisan pildi ka.Kraapsu ja suur aitäh Sulle.Siis käsime linnas ringi ning suundusime Lidosse ja siis Rotermannis jällegi, ma ostin endale Stradivariusest neetidega laia erksinise vöö. Siis me käsisime mööda vanalinna veel ringi ja nii. Siis võiks tulla jube homne ja siis ülehomne ka, saaks oma vessu lõpuks kätte. Nüüd sai vist kõik tark jutt otsa, pakaa.

Beast and the Harlot.

Heiii :) 
Täna on nii pontless päev. Mittemidagi pole lihtsalt teha, õõõeh. Suhteliselt enamuspäeva maganud, ärkasin mingi pool 3 ja siis tegin kavandeid uute kottide jaoks ja joonistasin. Mõtlesin, et peaks oma kampsuni valmis ka õmblema,aga hetkel ma ei viitsi. Lugesin just, et James Owen Sullivan on surnud :/ . Preagu lähen poodi korra, otsin omale peapaela ja siis on vaja teksasid ja tsärki. Sjäo .

lesbibandiidid.

Heii . Täna oli hea päev . Hommikul ärkasin üles, sõin ja mingi nii ja siis helistasin sõbrannale, läksime välja. Algul mingi tõmblesime suvalt ringi. Käisime Pirital ja Liivaojas, tegin pilte janii.Peale seda läks kõht tühjaks. Võtsime suuna Lidosse kus me sõime preakartuleid, mingit magustoitu, mahla ja cappuccinot. Siis mingi aeg tulid meie kõrvale ilusad (?) poisid, ma ei tea, igatahes nad hakkasid jumala sõbralikult rääkima. Algselt küll vahtisid ainult aga no okei. Mingi kaks tundi istusime seal ja siis võtsime suuna välja. Viruees oli mingi räme rahvamass, pommiärhvardus, jube põnev.:D  Igatahes, siis käisime Rotermannis ja sealpool ja siis järjekordselt hakkasid meiega rääkima mingid vennad, kes seal vahel jõid. Siis mingi aja rääkisime nendega ka, kuni nad lumememme mõrvasid. Ja täpselt see aeg, kui läks meie eest mööda meie bioloogia õpetaja Erkki Otsman, kes vaatas kõigepealt viinapudelid, siis poisse ja siis vaatas meile otsa,naeratas ja ütles tere. Ma ei tahagi teada mida ta nüüd mõtleb :D:D . Igatahes, homseks pole hetkel plaane,poole päeva pean õde hoidma , edasi ei tea. Kolmapäeval välja igatahes. Nüüd ma lähen üritan magada ka veel . Headööd ! :)

õõõeh .

Teere,  ma lõpuks sain aega, et midagi siia ka kirjutada. Igatahes, mingid pühad ja pidin maal käima ja mõttetu ühesõnaga. Jõuluks sain ka mingit mõttetut crappi ( spongebob lina , D&G l'impératrice lõhnaõli, 1000.-, vesipiibu , ehteid, kiknekaarte jne ). Ja siis mingi käisin maal ja nägin Annekeni veel 24 ja siis täna magasin suht juba kodus, vahepeal käisin veel sõpradega väljas. Homme näen ka kahte sõpra ja siis mõtleb midagi välja. Hetkel on jälle mingi unetus, nagu eile kell, 8 hommikul magama. Jube tore tõesti . Praegu suht mõtetu olla, mingi nolife netis, yeah . Aga no paka, ma üritan magada : )

HÄIDJÕULE KÕIGILE ;]

Aitäh, Sten, Liisa, Anneken, Kristo ja Jaanus :) Tujuhea.

Wishing on a star.

Istun kiigel ja kõigutan ennast edasi tagasi, pilk kaugustesse suunatud. Vaatan tuimalt
kuhugi kaugele, teadmata mida ma seal näen. Ma lihtsalt vaatan, pisarad voolamas,
iga pisar tõsiselt haiget tehes, kurbust väljendades. Sajab vihma kuid ma ei taha,
ma ei jõua tõusta siit kiigelt ja jalutada koju.
Alles nüüd ma saan aru. Alles nüüd ma mõistan. Kõik see aeg,millal ma üritasin olla 
tugev, näha välja rõõmus. Ma üritasin põhimõttelist kohe teha nägu, et kõik on korras,
et sa ei vääri mind. Kõik uskusid seda, isegi mina jäin oma väljamõeldisi uskuma. 
Ma isegi ei tea, kas see kõik oli šokk, kõik need kaks nädalat. Kas ma lihtsalt
ei mõistnud, mulle ei jõudnud lihtsalt kohale, mis juhtus ? Ma ei tea, ma olen nüüd
mõelnud, palju ja ma ei tea vastust. Siiski ma üritasin välja näidata ennast headest
külgedest ja olla õnnelik. See kõik õnnestus, kuni üks hetk lihtsalt läks mõte sulle
ning ma sain aru kui väga ma sind igatsen, su puudutusi, kallistusi, sinu pehmeid
huuli, ma igatsen kõiki asju sinus, ma tahaks sind enda kõrvale,ma lihtsalt ei oska 
olla sinuta, ka peale kõike seda, mis sa tegid. Ma tõesti ei saa aru lihtsalt, miks see
nii on . See lihtsalt on .. 
Järsku äratab mind mõtetest kaks kuju, kes jalutavad selles sügiseses õhtus käsikäes,
keset parki, aegajalt naerdes. Jooksete naerdes lehtedes, olete õnnelikud. Lähemale
tulles mõistan, et see oled sina. Uuega. See vaatepilt teeb liialt haiget. Üritan teist
mitte välja teha, tõusen ning liigun aeglaselt kodupoole olles omades mõtetes.
Ma pean sinust üle saama, ma pean. Ma ei tohi enam ennast magama nutta, ma ei 
tohi olla kurb. Sa tegid haiget, sina loobusid. Ma pean sinust üle saama, ma pean.
Ma  ei tohi olla nõrk, kurb ega midagi sellist. Ma pean hakkama naeratama,
elama edasi oma elu, olema õnnelik. Ma pean liikuma edasi.
Korrutan neid lauseid mõttes, ignoreerin ümbritsevat. Järksu kuulen kummivilinat,
seda kuidas keegi kauguses karjub mu nime, tunnen selles hääles ära sinu hääle,
selles hääles oli kuulda valu. Vaatan vasakule, näen pimestavad valgust, tunnen valu
ning pimedus..

Peaks vist mainima, et...

... MA VIHKAN SIND ? ;]

I do not agree-

Priv, jõudsin just koju. Kuni 4ni talusin oma vanavanemaid jne ja siis läksin õue, nüüd sain oma riide ka, mida mul vaja oli . Peale seda käisin Lasnas ja nüüd mõtlen homseid plaane, ma pean homme millalgi õde ka hoidma, maeitaha .

save me .

Ärkasin ülesse ja oooo , vanavanemad on siin . Ma vist tõesti kavatsen täna ka välja minna . Ma ei talu neid, siin istumist´ning mu õde on ka siiin . Teiseks teatas öösel mu sõber, õigemini suhtelist kallis inimene, et ta ei suhtle minuga enam kolm kuud, mingi suht lõbupärast vist . Ma tõesti ei tea, suht põnev . Teiseks tuli mu isa ka veel koju , ma tahaks ÜKSI olla . Arvatavasti lähen ma preagu voodisse, teki sisse ja magan tuimalt terve päeva maha, ma ei kavatse oma toast tõesti väljuda. Lähen otsin tegelt enne veel süüa ka , paka.

diatsetüülmorfiin.

Ma olen õnnelik . Üle pika aja tunnen ma lihtsalt endas sellist elu jõudu , 

rõõmu , ma ei oska seda kirjeldada. See on lihtsalt nii hea tunne . Ma naeran,

naeratan, super. Koguaeg oli mingi tunne, et ma ei saa sinust üle, ilma sinuta.

Kuid tänu mu sõpradele, ma tunnen ennast liialtki hästi. Võib olla on sellele

kaasa aidatanud ka uued tutvused, mul on koguaeg olnud lihtaslt meeletult tegevusi, pole sinule aega mõelda. Mind isegi ei huvita enam . Mul on nii

hea olla, ma isegi ei taha enam sulle mõelda . Ma mäletan neid esimesi päevi,

ma olin tohutult kurb, sisimas. Välimiselt ma lihtsalt naersin , üritasin teha 

nägu, et mul on sinu nii pohhuj, et ma ei hooli sinust enam . Kõike 

lihtsalt sellepärast, et ma ei tahtnud kaastunnet, ma tõesti ei soovinud seda.

Aga nüüd ongi nii, ma ei hooli sinust enam, sa ei huvita mind.

Mul on vahepeal ka mingi väga halbade tujudega nädalaid. Aga enamasti muudab keegi 

need nii talutavaks ja ma lihtsalt naeran, pidevalt. Hetkel ka, 

inimesed lihtsalt suudavad teatud lauseta või paari armsa sõnaga tekitada

sellise naeratuse näkku. Ma lihtsalt tahaks ringi hüpata ja teha

midagi tohutult imelikku . Muidugi on olemas ka inimene, kes on nii 

südames ja tänu talle ma lihtsalt naeratan. Ta tuleb korra mõtetesse,

kas või sekundiks ning ma naeratan. Temaga rääkides ma lihtsalt 

võiksingi jääda rääkima. On ainult tema ning tema. Ma ei tea, miks see

nii on, aga kõik ümbritsev lihtsalt kaob. Samuti mul on koguaeg

sellised energia ülejäägid ja rõõm, et ma tahaks koguaeg midagi

teha, kuskil käia kellegiga. Ma olen nii kuradi õnnelik !

luumiii.

Ärkasin mingi pooltundi tagasi, vaatasin aknast välja , LUMI . Ühest küljest ma vihkan jõule, aga paks lumi on sitaks mõnus. Nii lebo päev täna jälle, üksi kodus, mitte midagi pole teha, sõin hommikust. Homme ei tee veel midagi vist, aga millalgi tuleb osta riiet, ja jõulukinke paar tükki . Järgmien nv tuleb vägaväga hea, sõbrad tulevad Tallinna . Loodan et mingi normaalne ilm oleks ka . Eile sain teada,et mu sõbral on peas tsüst , jube . Ja siis nüüd mapean minema ostma veel tekstiilimarkereid. Lala.

heihei

Ärkasin mõnusa peavaluga ja mega külm oli ka . Jeah. Vaatasin aknast välja, mõnusalt lund sajab . Täna lähen vist välja , ma ka ei tea veel . Siis pean rääkima pmst 3 nädalat isa ära, et ma saaks minna kodust ära, ta on kategooriliselt selle vastu, traa, ma vihkan teda. Nii närvi ajab lihtsalt.  Ema lubab, ta saab vähemalt aru et mul vaheaeg, aga ei mu isa peab kohe kõik ära rikkuma. Sõin just hommikust ja mingi nüüd netis. Põnev. Homme kooli ma ikka veel ei lähe, oih . Ma ei viitsi lihtsalt, ja kurguvalu ja nohu on siiani .  Tegelikult peaksin ma minema kooli, muusikas on kt , ja järelvastamine keemias, aga noh, eks ma pean neid järgi vastama siis uuel aastal .

I'm losing sleep,

Oolala , ja mul ei ole jälle und. Suhteliselt põnev, mingi rääkisin vahepeal telefoniga ja vaatasin filmi ja nüüd võiks uni ka tulla aga no okei . Ühtegi tarka tegevust ei tule enam mõttesse, istun tulimalt lihtsalt ja igavlen suhteliselt. Kuigi inimesi nagu on kellega suhelda, aga nett on lõplikult üle visanud. Üritan veel millalgi magama jääda aga ma ie usu et see mingi enne kella 8t juhtub. Suhteliselt põnev. Tänaseks mingeid erilisi plaane polegi, päeval otsib midagi, homme Mariega välja ja tõmbleme niisama ringi, järgmine nädal sisustatud ka õnneks. Kurguvalu on ikka veel ja nohu ka väike aga suhteliselt pohhuj, pointless on kodus istuda .

külm on , peaks mainima.

Olalala , ma jõudsin hetkel koju . Ma olen täna niipalju naernud, ma ei mäleta millal ma viimati nii palju naersin. Algul läksin Nõmmele, siis me läksime Järvele, tegime kõrvaaugu ja siis mõtlesime, et oleks vaja süüa. Käisime mingi söömas ja nii ja peale seda suudnusime sillale, ja surnuaeda . Ja, sitaks põnev oli tõesti surnuaias ringi tõmmelda, aga no okei . Ekstaasis rongidest. Ma ei ole üldse normaalne, ma tean , aga ma ei tahagi . Ja siis läksime Marie juurde ja seal olime ka terve õhtu . Kuradi külm on õues. Ja nüüd kodus korra, vanemad kohe ära , siis mingid uued plaanid.

mul on teist nii pohhuj lihtsalt, surge ära palun ?

Pisar, teine, kolmaski.. Neid jätkub piisavalt. Naeratused on kadunud, asendunud kõige kurvaga,

halvaga.õua enam olla nii. Ma ei taha jätakata nii.  Vaatan oma toa valget lage, musti seinu. Iga

pisar põletab nahka, teeb nii kuradi palju haiget lihtsalt. Ma tean, et te ei vääri neid. Aga ma ei 

suuda enam, ma ei suuda enam muretseda. Kõikide pärast, olen üritanud, see on mõttetu.

Kõikidel on midagi koguaeg viga. Osad muretsevad sellepärast,et nad said esimese 2 või midagi 

sellist. Kurat te peaks olema õnnelikud, et teil nii hästi läheb. Aga ei , te peate nõudma ikka rohkem

ja rohkem. Kuid milleks ? Mida te saate sellest, et teil läheb nii hästi, kui te pole midagi

suutnud püstitada siin ? Miks te lubate endale asju,mida te ei täida ? Miks te lubate 

mulle asju, mida te murrate ? Miks te kujutate endale ette fantaasiaid, mida ei eksisteeri ?

Miks te üritate olla keegi,kes te pole, keegi parem ? Miks te ei võiks olla minaise ? 

Mind lihtsalt nii kuradi palju vihastab see,et ma muretsen teie pärast. Ma üritan teid kuulata,

teid aidata ja mis ma vastu saan ? Mitte kui midagi. Üritan lahendada teie probleeme,

enda omasid, ma olen nii kuradi väsinud sellest. Sellest kõigest, te olete kõik nii 

kuradi võltsid. Ma vaikselt hakkan vihkama seda maailma, neid inimesi , sest et nad kujutavad

endale ette, et nad on kõige paremad. Lausuvad sõnu,mille tähendustki nad ei tea, mida 

nad isegi ei tunne. Mille kuradi pärast ? Et natuke lõbusteda ? Olla nö ägedad ? See on

mõttetu , ma võin garanteerida. Ma olen pidevalt üritanud olla õnnelik, kõikide teie

asjadepärast, mis teil on hästi läinud ja üritanud mitte olla kurb asjade pärast mis mul

on halvasti läinud. Ma lihtsalt tahaks teada,mida te saavutada üritate ? Ma ei kavatsegi 

enam teiega olla lahke, te lihtsalt ei vääri seda. Te olete õnnelikud, tehes mida ? Mittemidagi. 

Ja inimesed,kellel on kõik sitasti, üritavad naeratada, olla õnnelikud . Ja teie, kellel on 

kõik põhimõtteliselt olemas, vingute iga asjapeale, mida teil pole . Ma tõesti tahaks

teid saata teatud kohtadesse, või minna ära siit , üksindusse, ma annaks vist pmst kõik

et olla üks päev teist eemal, ma oleksin õnnelik . Läheksin kuskile valgete, pehmete 

seintega tuppa ning mõtleks kõige üle järgi või peaksite hoopis teie seda tegema, 

et aru saada, et te olete lihtsalt nii isekad ?

nomnom

Igapäevane söök ja ma võtan ikka kaalust alla. Suht mahe. Mis homme päeval ?

brrr.

Asi on normaalsusest kaugel. Toas on mingi mega külm, tõsiselt.Aga see on suhteliselt üleelatav, kindad kätte :) . Ja siis täna pole mul vähemalt igav ja und on ka, mis on suhteliselt imekspandav. Just mõtlesin, et peaksin magama minema, saaks isegi normaalsel ajal magama, võrreldes eelmise ööga . Hetkel mingi tõmblen lihtsalt ringi , muusika ja msn , tavaline. Nett on nii ära tüüdanud, ma olen kõik filmid ka läbi vaadanudllugeda ma ei viitsi, rääkimata kudumisest,mis TULEB ära teha. A ma arvan, et mu ema või vanaema või keegi teeb selle mulle niikuinii ära, nii et ma ei  vaeva hetkel ennast sellega . Õnneks on reedeks plaaaanid, nii et nv on põnev. Järgmine nädal ei viitsi ennastkooli vedada, nkn midagi ei toimu, esmaspäeval võibolla lähen, sest on kontrolltöö muusikas, see tuleb ära teha. Täna oli mingi vääga tujukas päeva, hommikul ärkasin, mõtlesin et oh hea, ema läks tööle, saab üksi olla, aga ei , siis hakkasid helistama vanaema jnejne, kuidas tervis on ? Ma oleks tahtnud nad kõik p*tsi saata, tõesti . Siis otsustasmu isatulla juba 3ks koju , ja rikkus mu üksinduse ära. Õnneks läks ta 5 uuesti ära. Ema käis üldse sõbrannadega kuskil, tuli 9 alles koju,niiet õhtul oli jälle üksindus õnneks. Ja siis oligi et psmt pool päeva olin ma ülisitas tujus ja siis õhtul oli jälle hea tuju ja siis suutis üks mu tuju järjekordselt ära rikkuda´. Good job !

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina sured ? Mul on valmis juba kirst ja viinapudel . Kuradi igav on, nvks on plaanid vähemalt, siis saab välja . Hetkel ravin oma kurku. Pointless päev täiesti, ma ei tea, mitte midagi pole teha, suht paljud puuduvad niiiet suhtelda on piisavalt. Ja arstijuurde ning trenni ma ei jõudnudki , algselt oli plaanis vähemalt arstijuurde minnagi, a no pohhuj . Ega ta vist midagi tarka poleks rääkinud,ma saan ise ka aru,et ma olen haige ja et mul on köha. Isa on mul ka homo, mul olid jõuludeks ja aastavahetuseks plaanid ja nüüd tuli ta välja ideega, et me oleme mõlema ajal maal, hui lähengi kaasa. 

Ärkasiiin . Terve öö ei jäänudki pmst magama, kell 8 ajal lõpuks läksin voodisse ja kuidagipidi jäin magama. Ja nüüd aeti mind üles, õõ. Hakkan hommikust sööma, muusika , orx. Arsti juurde ka kunagi, saab välja vähemalt .

unetuuus .

Bljäää , jälle . Ma tahtsin täna minna normaalsel ajal magama, kell 11.24 lülitasin arvutivälja . Ja siin ma nüüd olen . Ma üritasin siiamaani lihtsalt magada. 'Pointless . Teatud inimesed on ka korralikud ja lähevad juba 12 magama aga ei no , mul peab see fucking unetus olema. Üritan nüüd olemist lõbusaks teha, vaatan filme jne, sest und mul lähima 3 tunnijooksul nii kui nii ei tule . Ma isegiei viitsi üritada enam magama jääda. Ma lähen otsin midagi juua ja siis muusika , lõpuks film. -.-

<3<3<3<3<3<3<3 Vahest tahaks täie jõuga peaga vastu seina taguda , lihtsalt selleks ,  et sa kasvõi mõneks hetkeks mu mõtetest kaoksid. 

hommmik !

Ojeee , harjumatu on oma tukka vaadata, a no üritan harjuda. Kurk on täiesti paistes, pmst süüa üldse ei saa, niii kuradi valus. Homme vean ennast arsti juurde, trenni ei saagi. Köhin ka mingi lakkamatult.  Sain geo referaadi 4, wäow, tegin seda eile 3 tundi, mahe no . Eile õhtul kuulasin vägaväga pikka loengut Liisalt, kes väitis, et ma peaks täiesti kodus istuma või siis kooli minema ja et ta ei taha ka sinna enam minna. Tunnen kaasa. Täna istun veel kodus, homme üritan välja saada ennast, pean minema poodi korra, poh, et ma ei viitsi eriti kuhugi minna. Öö ja päev on täielikult vahetuses. Öösel ilmselgelt unetus, päeval on koguaeg uni. Sunnin ennast öösel magama ja päeval ärkan ka mingi varem, vähemalt üritan. Päevakavas täna kududa natuke, vaheajal ei viitsi nkn midagi teha. Aga no , ma arvan, et ma ei jõua sinnani nkn . 

cenosillicaphobia - fear of an empty glass

haircuttt.

Juuksuris käidud siis . Jäin sellest veel rohkem haigemaks, nice.

rescue me.

Nii hea on ärgata, vaadata kella ja siis mõelda, et teised on koolis.  Üritan geo referaati homseks teha. Suhteliselt mõttetu. Palavik on õnneks läinud, nüüd on kurguvalu ja nohu. Homme lähen vb korra välja, kui veab. . Vaatasin just välja, mahee . Keegi võiks mind kaasa võtta ja välja viia, ma ei taha enam toas istuda, nii üle on visanud. Koguaeg on mingi nolife, mittemidagi pole teha. Vaatasin ilmateadet, preagu on -10, hommikul oli -14. Lund ja miinuskraade lubab kuni jõuludeni, nice . Homseks -22 . Täna kell 5 arvatavasti juuksuri, ülehomme üritan ennast trenni vedada, ma pole sinna ka jõudnud paar nädalat, haiguse tõttu.

kodunee.

Bljäää , õues on mõnus lumi, ma võiks ka terveks saada. Viimased päevad lihtsalt maha maganud, Pointless. Kooli ma ka enam ei jõua selle aasta sees, 11 jaanuar alles.Ema ütles, et ei pea minema, perearst ei lubanud,mõnus . 

Sa tulid, sa läksid.

Vaiksel langeb akna taga laia lund . Aasta esimene lumi . Väiksed lapsed on kohutavalt rõõmsad . Otsustan minna samuti välja jalutama.

Panen selga oma jope ning jalga saapad ja astun naeratades lumekätte . Kõnnin ühe pargi poole, mis on minu kodu lähedal .

Õhtu on parajalt härmar ning ei ole ka väga külm . Panen endale igaksjuhuks kindad kätte, haigeks ei tahaks jääda .

Tänava valgustus põleb ja paar autot sõidab mööda teed . Pargis on puud raagus, neile sajab peale paks kohev lumi .

Enamus puid on juba lumekihi all ning ka maapind on valge lumega kaetud.Esmakordselt ilus vaatepilt. Eemal näen mänguväljakut,

kus on palju väikseid lapsi , kes teevad omavahel lumesõda . Järsku tabab mind selga lumepall . Kiljatan ning pööran ennast

välgukiirusel ümber . Umbes 20 meetrit eemal näen umbes enda vanuses poissi ning koera ja endast 5meetri kaugusel pisikest,

umbes kuueaastast poisiklutti . Silmitsen poissi , kes järsku minupoole jooksma hakkas . Tal olid helepruunid juuksed, ta oli minust

natuke pikem . Lähemale jõudes nägin ka ta silmi , hallikasrohelised. " Vabandust, " naeratas ta mulle armsalt .

" Mhh ? " vaatan talle segaduses pilguga otsa, ma oli omades mõtetes. " Vabandust, et ma Sind lumega viskasin , ma sihtisin

oma venda ," vaatab ta mulle otsa . " Ahjaa, pole midagi , see ei olnud valus ," naeratan imelikult ning sean sammud eemale , kodupoole .

Olles paarkümmend meetrit jalutanud, kuulen seljatagant hüüet . Pööran ennast ringi ja näen seda sama poissi endale järgi jooksmas, jälle .

Rihma otsas on tal ikka see sama koer, kes on kohutavalt armas. Tal on helesinised silmad ja lumivalge karv . Alaska huski , üks mu lemmiktest .

Koer on suhteliselt pisike, järeldan, et ta on veel poeg . Lõpuks jõuab ka see poiss hingeldades minujuurde . Tema hingeõhust moodustuvad õhku

aur ning jääkristallid , mis hõljuvad natuke ning kaovad siis sootuks . " Kas ma saaksin Teid kohvile paluda ?" vaatab ta mulle armaslt otsa .

Kuidas ma saaksin keelduda ? , mõtlen endamisi . " Kui see tüli ei tee, oleksin nõus , " vastan talle, sest mul on tõesti külm .

Suundusime siis mööda lumega kaetud maad edasi , tema juurde . Kui kell oli piisavalt palju , suundusin koju , Martin minu kõrval.

Koduvärava ees jäin seisma , silmitsedes Martinit . Ta naeratas mulle , suudles mind otsaette ning tänas õhtu eest . " Näeme veel ?" küsis

ta enne minekut veel minult . Noogutasin talle ning nii ta läksgi .

You don't deserve me.

Helistasin sinule, natuke aega tagasi . Lubasid ilumuda, minuga kokku saada. Sa oled olnud mulle terve mu elu,

ma ei oskaks midagi ilma sinuta teha. Ma oleksin poolik . Vaatan välja, teavas on pilves ning kaugel on kuulda

müristamist. Vaatan kella ning otsustan sättima hakata. Vaatan peeglisse , olen suhtliselt tavaline. Nagu enamus tüdrukuid.

Erkrohelised silmad säravad, kuid lähemalt uurides on aru saada, et nad on kurvad, mu tumepruunid juuksed on

sirged, pooleseljani . Jätan kõik nii, asetan oma musta nahktagi selga ning jalanõud jalga ja hakkan vaikselt liikuma

parki. Olen pargis ning järsku käib kõva kärgatus ja hakkab paduvihma sadama. Tõmban katuusti pähe ning

jalutan suurema tamme alla,mis asub täpselt pargi keskel . Vaatan puude alleed ning ootan sind. Vahepeal

kella vaadates ning vihma jälgides ootan isnd suhteliselt pikalt. Ma seisan siin üksinda, ilma sinuta.

Vihma sajab meeletult, kui õnneks on tammel piisavalt suured lehed,et enamus puu all on kuiv.

Mu erksinised ketsid on äärtest märjad juba ning mul hakakb vaikselt külm, kuigi on alles suve lõpp.

Sisimas aiman, et midagi juhtub. Midagi halba, midagi mis muudab mu elu. Ma ei tea, oletan, et see on ainult

imelik sisetunne ning ma eiran seda. Jällegi vaatan kella, sa peaksid juba siin olema. Suunan oma pilgu

kaugustesse kuid ei näe sind siiani. Mööduvad sekundid, minutid, tund ja teinegi. Sind pole siiani siin.

Lõpuks loobun, valisid parema elu, või vähemalt,parema sulle endale. Ju sa oled kuskil, kus sul on parem olla,

kuskil kus mind ei ole . Kuigi sisimas, sa jäid ilma minust, ma olen eriline, nagu enamus inimesi,mind pole teist.

Aga sulle kindlast imeeldivad tüdrukud, tüdrukud, kes on võltsid . Ise tead, millest ilma jääd . Ma üritan olla tugev,

piisavalt tugev,et mitte nutta, murduda sinu pärast. Ohkan sügavalt, õhus möödustub sellest aur. Annan alla ning

otsustan liikuma hakata. Voolab pisar, voolab teine, kolmas, neljas. Ma imestan, et ma suudan sind ikka veel taga

nutta, peale seda kõike, mis sa mulle teinud oled. Ma ei tea,kuidas mul neid pisaraid jätkub. Ja siis,

vaiksel kodu poole kõndides, saab mulle kõik selgeks. Olgugi, et need võltsid sulle meeldivad. Mina olen mina, ma ei kavatsegi sind

taga nutta, sind igatseda . Ise sa tahtsid nii . Kui sa mind peaksidki otsima tulema, igatsema hakkama, tuletan ma sulle naeratades

meelde, et sina olid see, sina olid see,kes lasi lahti. Lasi lahti minust, meie suhtest, valides mingid tšikid, kes on kõik ühesugused,

ilma iseloomuta, isikupärata. Lihtsalt täiesti tavalised inimesed. Nad joovad,pidutsevad, suhteliselt tundetud. Ma tundun

nende kõrval tohutult eriline. Mitte et ma ego oleks. Ma olen õnnelik, õnnelik selle üle, et ma sain aru,milline jobu sa oled.

Lihtsalt üks järjekordne tundetu poiss, nagu enamus . Kuigi , on ka paljusid, kellel on tunded. Sa oled lihtsalt mingi

mõttetu tegelane, kes ei hooli, ning valetab . Saan aru, et enamus sellest suhtest püsis tänu mulle üleval . Järsku lakkab ka vihm

ning pilvede vahelt on näga pisikesi päikesekiiri. " Sa pole mind väärt ! " ütlen ma naerusuil ning kõnnin edasi lõpu poole , sinna , kus ootab mind õnn .

Tõeline.

Ema küsib, kuhu ma lähen .Ma vastan: " täna öösel ma ei maga". Ja ma lähen .. Väljas on pime ja ringi liiguvad kambad. Ma lähen ja ei vaata tagasi.

Jõual lõpuks randa.Ma vaatan merd. See on rahutu.Nagu minu sisemus.. Järksu kuulen samme ja naeru. Ma vaatan... Seal Sa oled.. koos teisega.

Sa oled õnnelik. See teeb haiget. Ma vaatan Sulle otsa ja Sa ainult naerad. See teeb haiget. Saan aru .. Sa oled täis . Aga mõistus on Sul ju alles.

Jalutan minema.Voolab pisar. Samuti ka teine. "miks? miks .." Jooksen nii kiiresti , kui suudan. Sa hüüad mulle midagi . Ma ei kuule seda .. Lõpuks saan aru

see on mu nimi..Kuida sa ie saa aru, ma ei taha. Lõpuks olen Sinust piisaval kaugelt. Teist piisavalt kaugel . Piisavalt kaugel, et Sind mitte kuulda

ega näha. Ma istun maha, liiva sisse. Ma vaatan kuud. Minu kõrval vedelad kildudeks pudel. " Killud toovad õnne .. " mõtlen ma . Võtan ühe killi.

Jään mõtlema.. " Kas sa oled seda väärt ?" Ilmaselt mitte , kui ma ei suuda , ma ei suuda enam .Asetan killu oma randmele .

Järsku Sa hüüad : "ära tee seda , sa ei tohi !" Sa oled segaduses, sa ei mõista.. Seda on näha sinu silmadest. Sa tulid üksi. Aga see ei loe .

Vaatan Sulle otsa. Su silmadest peegelduvad mälestused, ning pisarad. Nutt tuleb peale .. Sa jooksed minu poole .

Kuid , ma ei oota enam . Ma tõmban killuga üleoma randme.. Vajun liiva peale. Sa tuled ja haarad mind oma embusse.

" Anna andeks" on ainus mis sa ütled .ma vastan "hüvasti.." ning mu silmad vajuvad kinni ning kõik muutub valgeks. " miks küll ?? " karjud sa,

pisarad voolamas, " miks see pidi minuga juhtuma, ma armastasin sind ?!. See ei saa olla lõpp..!" . " Aga on , " vastab hääl kaugusest ..

Seda kõike on liiga palju, et jätkata.

Kõinnin mööda lõpmatult näivat maanteed . Tuul sasib mu blonde juukseid ning vihma tibutab .

Üritan jõuda , kohta , kus pole halba . Pole Teda . Kõik on hea , mittemingit valu .

Ta tegi mulle kohutavalt haiget .

See algas kõik eriliselt . Paar pilguvahetust ja naeratused . Lõpuks saime sõprade kaudu tuttavaks.

Hakkasime suhtlema , väga tihedalt . Saime põhimõtteliselt parimateks sõpradeks .

Suvelõpus , armusin ma sinusse. Sinus oli kõik täiuslik . Sinu rohelised silmad, treenitud keha ,

pruunid juuksed . See kõik oli võrratu . Ma ei oska kirjeldada seda tunnet, mida sinuga koos olles tundsin .

Ühelpäeval , mõtlesin ma teha juttu sellest. Oma tunnetest . Sammusin sinu kodupoole ning kui ma ümber

nurga keerasin , nägin ma midagi , mis tõmbas aja seisma . Tundsin tõsist valu . Valu , mis tuleb siis ,

kui oled saanud nii haiget ,et sa ei tunne isegi midagi . Ma olin täiesti tuim ja tundetu. Seal sa seisid , oma täies hiilguses,

ning hoidsid ümbert kinni mingil tüdrukul ning surusid oma huuled temaomadele . Ma ei imesta isegi , et sa tema valisid .

Ta oli edev, ülimalt ilus ja meigiga ülevalatud. Just siis , kui hakkasin ümber pööraa, vaatasid sa mulle otsa .

Keerasin ringi ning jooksin minema, pisarad voolamas . Jooksin randa , istusin maha ning vaatasin merd .

Lainete möirged, laste kilked ja naer , see rahustas . Vaatasin merd ning sisendasin endale, et mul ei olegi sind vaja .

Kõigehullem oli aga see, et ma olin su parim sõber . Ma pean seda eite igapäev taluma . Tõusin püsti ning sammusin

mööda mereäärt edasi . Õhtul koju jõudes , nägin oma telefonil 3 sõnumit ning 5 vastamata kõnet . Need olid Temalt .

Ma ei saanud aru , miks sa üldse mind otsid . Miks sa temaga pole ?

Heidsin lõpuks magama , mõeldes Temale .

Ja nii kõik see lõppesgi , sa hakkasid temaga käima , unustades sootuks minu .

Sa ei teinud oma parimst sõbrast enam välja . Lahkudes, tulles , mittekunagi , ei öelnud sa enam isegi Tsau .

Üritasin minagi Teda unustada aga see ei ole nii kerge . Ma võin unustada Tema , kõik selle kuid see tunne,

kuidas ma ennast Temaga tundsin , seda ei ole võimalik unustada . Seda ei ole võimalik isegi sõnadesse panna .

Neid mõtteid mõeldes, sammun edasi , mööda lõpmatut maanteed , tühjusesse. Äkki ootab seal midagi paremat ..

Sa ei vääri mind.

Ma laman elutult, vaatan lage. Tund tunni järel, mõtlen, miks minug anii juhtub. Mida kuradit ma teinud

olen, et see nii läheb ? Mõtlen sulle, ma pettusin tohutult sinus. Sinu sõnades. Kõigest selles,

mida sa mulle lubanud olid .Ma ei saa aru isegi,miks sa vaevud veel mu peale aega raiskama ?

Miks sa ei lähe ja ei ole nendega, kellega sa parema meelega oled ? Sind isegi ei huvita mina,

mu tegevused. Miks sa veel väidetavalt hoolid, keegi nkn ei tee seda ? Miks ? Ma pettusin sinus,

sa tegid mulle tohtutult haiget . Algusest peale, ma olen sinu pärast nutnud, teinud kõike.

Ma usaldasin sind, tohtutult. Ma rääkisin sinuga oma muredest, sa tundusid nii armas,

abivalmis. Mis sinust saanud on ? Sa oled alla käinud, hoopis keegi teine, keda ma algul

tundsin. Sa oled muutunud. Mul on sulle nii kuradima raske näida ükskõiksena ja õelana.

Ma tahaks sind kallistada, sinuga rääkida aga ei, ma ei saa . Ma ei tohi. Ma pean olema

tugev, ise sa tahtsid nii. Ma lihtsalt ei saa teha nii, ma pean olema tugev. Sa ei vääri mind,

pole kunagi vist väärinud. Sa oled lihtsalt mingi osa mu elust, mis on otsa lõppemas,

ma ei suuda nii. Sa oled tohutult kallis, oled alati olnud ning jääd ka, kuid sa tegid haiget,

kõige halvemal viisil. Sa murdsid oma lubadusi , sa arvasid, et see on naljakas , kuid

ka mul on tunded. Ma ei saa aru, mis rahuldust sa said sellest ? Sa väidad siiani,

et sind huvitab ja sa hoolid. Anna andeks, ma ei saa sind usaldada.

Otsustan viimaks siit toast lahkuda, õue. Jalutan üksinda, värskes hommikus. Mõtlen,

mida teha. Ma tahaksin sulle andestada, väga . Kuid ma kardan, kardan jällegi haiget saada.

Mis siis,kui midagi jälle juhtub ? Kui su nö lahedad tuttavad teevad jälegi midagi ? Sa

lihtsalt oled terve selel aja mulle valetanud, lubanud asju, mida sa pole suutnud

hoida. Ma tahaks karjuda, lihtsalt karjuda su peale, kuidas sa mulle haiget tegid, et ma

vihkan sind, kuid nii ma valetasin endale, kui ka kõikidele teistele. Sa oled liigselt

teinud juba asju, ma ei tea,kas ma suudan sulle andestada, ma ei tea, anna andeks ..

Sind ei eksisteeri.

Ma mäletan seda nii kuradi täpselt, see kõik algas suhteliselt ammu. Algul ma

ei tahtnud uskuda seda, ma teadsin, mulle räägiti, et sul on keegi teine. Ma ei suutnud

seda uskuda. Lõpuks need jutud vaibusid ja kõik oli korras, kuni mingi õhtuni kui sa

mu kõigi ees maha jätsid. Ma tahtsin sind lüüa, karjuda, et ma vihkan sind. Aga ma ju

ei teinud seda. Ma ei nutnud kordagi su pärast, sa ei vääri mind. See tegi lihtsalt tohutult

haiget. Ma vaatasin su sinistesse silmadesse ning küsisin ainult miks ? Sa vaatasid mulle

otsa, kehitasid õlgu ning sammusid minema, jättes mu sinna..

Ma vihkan sind tõsiselt,sa tegid mulle haiget, nii mitmeid kordi, peale kõike seda,

mida sa mulle rääkisid. Nüüdseks olen aru saanud, et ma olin lihtsalt loll,

et ma sind uskusin, kõik need kuud. Ma ei taha su peale ise mõelda, sa ajad

mu vastikusest nägu krimpsutama. Sa oled mu jaoks nüüdseks tühi koht.

" Kes ta on ?!" karjun su peale. " Ta.. ta on.. su parim sõbranna, " vastad, pea maas.

Sel hetkel purunes mu süda uuesti. Nüüd ma murdusin. Hakkasin lihtsalt lohutamatult

nutma. Läksin koju ning lihtsalt nutsin ennast tühjaks. Kõigest. Mul oli nii valus.

Mu oma parim sõbranna reetis mind. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda.

Kustutasin kõik numbrid, kirjad, kõik teist kahest ära. Ma ignoreerisin teid

täielikult. Mul oli lihtsalt valus vaadata, kui süüdimatult te mulle näkku naersite,

te olite õnnelikud, vaatama sellele mida te just teinud olite. Mul oli nii halb olla,

inimesed, keda ma usaldasin, pöörasid mulle lihtsalt selja, sõnagi ütlemata. See on

lihtsalt haige .

" Anna mulle andeks, ma ei tea mis mul viga oli.. " laskud põlvili mu ette,

sul voolavad pisarad. Vaatan sind hämmeldunult. Ma ei oska midagi öelda.

" Annan andeks ? Peale seda, mis sa mulle teinud oled ? Ma ei taha jälle

haiget saada. Kas sa ise ka aru saad, mida te mulle tegite ?!" karjun ennast

tühjaks. Pöörad oma näo minu poole, vaatad mulle otsa: " Palun, ma tahan

sind, mitte teda. Mul oli meeltesegadus, ma kartsin, ma ei tea,miks ma nii tegin,

ma armastan sind !" . Vaatan su pisarates, helesinistesse silmadesse. Need on

nii ausad. Kuidas ma saan sulle ära öelda ? Mul on siiani tunded su vastu, kellele

ma valetan ? " Anna andeks, ma armastan sind, " kallistad mind. Hingan sügavalt su lõhna sisse,

kallistan sind tugevamalt kui elaes. Ma ei taha sind kaotada, mitte kunagi enam.

" Ma armastan sind, " sosistan sulle kõrva ning sa surud on külmad, pehmed

huuled mu omadele.

Mille kuradi pärast ma sind uskusin ? Miks ma ei võinud kohe aru saada,

et sa jällegi valetad ? Lihtsalt sellepärast, et sa läksid Temaga tülli. Ma nii vihkan

ennast, et ma uskusin sind, mitmeid valesid. Ma nii vihkan sind, sest sa valetasid ning

petsid mind. Ma vihkan oma sõbrannat, sest ta keeras mulle niimoodi selja. Ta

lihtsalt jättis mu. Ma ei suuda seda siiani uskuda. See teeb nii kuradi palju

haiget. Aga ma olen lihtsalt tugev. Imetlen su pilti, tõmban näguga

üle su näojoonte, huulte. Oi kuidas ma seda igatsen.. Järsku tabab mind vihahoog,

viskan su pildi vastu seina puruks. " MA VIHKAN SIND ! " suudan lõpuks selle

välja öelda. Nii on parem.

Oli sinuga kui seitsmendas teavas. Kõik oli nii hästi, sa olid niii hoolitsev, pidevalt

minuga. Kui järsku hakkasid ilmnema mingid imelikud vabandused, et sa lähed

maale või sa pead olema vanematega. Algul olid need nii harva, ma uskusin neid,

kuid lõpuks muutus asi kahtlaseks. Need põhjused muutusid aina labasemaks ning

need aina kordusid ja kordusid. Siis kuuldusid jälle mu kõrvu jutud teist kahest.

See kord ma peaegu, et uskusin neid. Mul oli jällegi nii kuradi valus,

ma läksin otse teed su ukse taha. Ma tahtsin sind lihtsalt ära tappa, mul oli nii valus, kuid

ma teadsin, sellest poleks kasu. Tulid suure naeratusega uksepeale: " Tere kullake "

Annan sulle vaid kõrvalkiilu. " Ma vihkan sind, ma vihkan teid mõlemaid, miks

te teete mulle nii ?! Mida kuradit ma teile halba olen teinud ? Ma vihkan teid,

meie vahel on kõik läbi !" karjun sulle kõik näkku."Piisas vaid ühest sõnast ja pilgust ja mu

tunded ta vastu tulid tagasi, anna andeks, " vaatad mulle otsa. Naeratan oma tõelist

naeratust ning jalutan sealt ükskõikselt minema, jättes su endale imestunult järele vaatama.

Ja nii see läkski. Peale seda ei kuulnud ma sinust eriti midagi. Harva nägin

sind koos temaga. Õnneks olin ma sinust täielikult üle saanud. Ma lihtsalt

ei suutnud olla enam kurb ning masenduses sinu pärast. Ma ignoreerisin

kõik ümbritsevat, mis puudutas teid kahte. Ma ei andesta teile seda mitte kunagi,

te tegite mulle põrgulikult haiget aga ma olen kuradima tänulik teile, sest ma sain

lahti oma elus kahest kõige valelikumast inimesest. Mitme kuu möödudes, tuli mu juurde

mu sõbranna ning rääkis mulle, et sa olid mu sõbranna maha jätnud. Lõpuks mulle

jõudis kohale, et sa oledki selline. Sa vannud armastust, oled hooliv ning kui keegi

ilusam, huvitavatm, uuem ilmub vaatevälja on su armastus kadunud. Tahad ainult

teda ning hakkad petma. Kuradi petis selline. Oma sõbrannale ma kaasa ei tunne,

ma pigem arvan, et see on sulle mingit viisi kättemaksuks saatuse poolt. Said mis

tahtsid. Tegid algul mulle haiget samamoodi, nüüd jäid teda uskuma ning said sama-

moodi haiget. Mul ei ole sinust põrmugi kahju. Tundsid seda,mida ma tundsin tänu teile.

Kaotasite mõlemad mu usalduse kuid võib olla on nii parem. Ma õpin vigadest ning

ei usalda enam poisse nii. Ise lähen õnneks eluga edasi, ega ei nuta teid kumbagi taga,

ma olen õnnelik !

:)

Soe tuul sasib mu tumepruuni juukseid . Naeran kõva häälega üle tänava . Kõik on nii hästi .

Näen oma pikaaegset sõbrannat mulle vastu tulemas . Lükkan oma telefoni kinni ja jooksen talle vastu .

Hüppann talle kaela ja kallistan teda tugevalt . Ta on tüdruk , keda saan usaldada . Tean teda lihtsalt

nii kaua , et ta on juba osa minust . Kui teda poleks , poleks ka mind . Ma tean , see kõlab imelikult, kuid

see on nii . Ta on lihtsalt parim mida tahta oma ellu . Räägin talle kõike. Me vihkame samasid inimesi,

ja oleme niisama lahedad . Ta on isik, keda ei ole eriti hea sõnadega kirjeldada.

Tema kohta ei saa lihtsalt öelda, et tal on ilusad juuksed või hea süda. See on midagi palju enamat. Ta on lihtsalt,

midagi enamat, kui mu parim sõber . Temaga saan arutada maailma asju ja öelda midagi kohutavalt blondi või idiootlikku ja ta ei vaata mind imelikult.Ta on minu silmis ideaalne sõber. Tõesõna. Ta on mu jaoks nagu tükk südames, kelle sõprust ma ei kavatsegi kaotada.Kui ma ta peaks kaotama , oleks mu südames auk , mis kahaneks vb aja möödudes, kuid ei kasvaks iial kinni .Te ei oska arvatagi, kui suurepärane see tüdruk on.

Jalutame mööda teed, et minna randa . Päike paistab ning on kohutavalt palav . Õnneks on tuul , mis puhub õrnalt ning silitab nahka . Lõpuks jõuame randa . Rand on suhtleiselt rahvast täis , otsustame minna läbi vee, üksikule liivasaarele. Sinna jõudnud , võtame ära riided, paneme linad maha ning ootame kõiki teisi . Kalda peal on vetelpääste, kes vahib meid binokkliga. Tagasi minnes peaks küsima neilt, kas oli põnev . Järsku kõlab minu kotist helin . Võtan telefoni vastu ning seletan sõpradele kus me oleme . Terve päev möödus meil pärast vees . Peale seda suundusime bussipeale kuna suhteliselt külmaks läks . Kõik naersid ja oli super olla .

Läksime maha ning poisid suundusid oma kodudesse ja meie oma suvilasse. Naersime sõbranna jälle oma lollide juttude üle .Vahetasime riided ning liikusime lõkke platsi peale . Helistasime ka poistele ja otsisime nad ülesse . Terve see suvi , see õhtu , need inimesed, ma tahan seda aega tagasi . Kõik oli niihästi siis . Aeg möödus. See näis võimatu, me ei tahtnud seda . Iga sekundiosuti samm tegi haiget nagu tuikav haav. Miks see muutus ? Ma tahan tagasi seda . Vanasti oli kõik parem, ka see tunne oli parem, et vanasti oli kõik parem !

Ma arvan , et ilma Temata , ei oleks ma seda üle elanud . Tänu Temale on mul tegevust olnud , me oleme üksteist toetanud ja aidanud . Ta on lihtsalt parim . Parim , mida tahta . Meil oli mälestusi parimad kui ka halbu, me naerame ja nutame nii kuidas suudame. Naer, tuleb juba meie idiotsetest ja väga imelikuest mõtetest ning pisarad, tulevad enamasti selle naeru või siis juba naerukrampide tagajärjel. Me ei tee enamasti midagi ilma teineteiseta, me oleme pidevalt ja alati koos, nagu sukk ja saabas või kes iganes. Aeg sinuga tundub,

kui sekundiosa maailmast, mis on täis õnne. Sa oled mu parim sõbranna ja loodan et seda igavesti .

she's like my sis . <3

Memories.

Sammun juuksed tuules lehvimas, kiire sammuga Tema juurde .

Vaiksel langeb laia lund . Aasta esimene lumi . Väiksed lapsed on kohutavalt rõõmsad .

Astun naeratades lumes . Kõnnin läbi pargi, mis on jääb Tema juurde .

Õhtu on parajalt härmar ning ei ole ka väga külm . Panen endale igaksjuhuks kindad kätte, haigeks ei tahaks jääda .

Tänava valgustus põleb ja paar autot sõidab mööda teed . Pargis on puud raagus, neile sajab peale paks kohev lumi .

Enamus puid on juba lumekihi all ning ka maapind on valge lumega kaetud.Vapustavalt ilus vaatepilt.

Eemal , pargi ääres näen oma tuttavaid, kes mu nime hüüdsid . Ärkan oma mõtetest ning lehvitan naeratades neile .

Sõbrad .. Oeh, see kõik on tuleb jällegi silmeette. Ma tahaks tagasi seda aega, kui kõik oli hästi . Kui Tema ja mu sõbrad veel olid olemas .

Nüüdseks on see kõik minevik. See on läinud .. Ma teeks kõike , mis võimalik , et seda tagasi saada . Ma oleks kõigeks võimeline .

Meenutan eelmist aastat, pisarad tekivad silma. Täpselt aasta tagasi see juhtus . Te kindlasti mõtele , mis ? Las ma räägin teile .

See kõik juhtus natuke enne Seda . Algul oli kõik suurepärane , meil oli kõik hästi , kuni hakkasid tekkima mured ja tülid . Lõpuks kaotasin ma kõik .

Ma mäletan päeva, kui ma sind esmakordselt märkasin juhuslikult internetis, sa meeldisid mulle algusest saadik . Lisasin sind MSN'i ja hakkasin sinuga suhtlema.

Sa olid vist esimene, kellega ma niimoodi internetis suhtlema hakkasin .. Tuli välja et sa elad minu läheduses kuigi ma ei olnud sind kordagi märganud .

Lõpuks tuli aeg kui me kokku saime .Võtsin oma sõbranna kaasa, sest ka sul olid sõbrad kaasas .

Meil oli lõbus . See jääb alatiseks meelde . Vahepeal me lõpetasime suhtlemise, läksime tülli . Tundsin ennast nagu põrgus .

Kui me ära leppisime lõpuks, läks kõik jällegi ülesmägi . Olin lihtsalt õnnelik, ma ei osanud mittemidagi muud tahta . Siis mõistsin.. ma olen armunud .

Aga ma ei pööranud sellele tähelepanu ja eirasin seda , kuigi mu alateadvus mõistis seda . Kurat , kui loll ma olin, ma oleksin sellest võinud kohe rääkida ,

isegi kui ma oleksin saanud haiget, sellel ei oleks olnud vahet .

Ma oleksin olnud aus . Aga see ei loe enam , Sind ju pole nüüd.. .Me suhtlesime väga tihti , pidevalt olime ööd läbi lihtsalt internetis ja rääkisime.

Me rääkisime kõigest,ma usaldasin Sind rohkem , kui kedagi teist . Ma rääkisin Sulle kõigest . Samuti tegid ka seda Sina .

Lõpuks jõudis asi nii kaugele, et me suudlesime. Ma mäletan sedagi super hästi . Kui su huuled minu omasid puutusid , tundsin ennast nagu pilvedel .

Siis jõudis ka kätte see saatuslik päev. Te kogusite ennast sõpradega kokku ja läksite jooma ning kutsusite ka meid .

Mu sõbranna ja mina muidugi olime kohe nõus . Ma ju tahtsin samuti Sind näha. Läksime mingi sinu sõbra majja mis asus metsa sees .

Jõime ja tantsisime, nagu pidudel ikka. Ja siis tuligi kellelgi see täispeaga mingi idee . Keegi tahtis minna autoga sõitma . Täis peaga , nagu ikka , ronisime me kõik ka muidugi kaasa .

Mina, sina, mu sõbranna ja veel kolm tohutult toredat poissi, kellegama olin vägaheadeks sõpradeks saanud . Tegime lõbusõitu ja muusika oli põhjas

ja me jõime autos edasi , ja siis see juhtus ...

Kurvi tagant tuli veoauto ning juht ei jõudnud keerata eest ära, kuna kõik oli lumine ja libe. Mäletan veel seda, et suudlesin Sind hüvastijätuks viimast korda ja siis käis suur pauk ja pimedus .

Ärkasin haiglas. Ma ei mäletanud peale selle midagi . Mul olid suured vigastused aga ma olin elus . Lootsin, et ka kõik teised pääsesid .

Seda on kohutavalt valus meenutada . Muidugi , pidin mina olema see fucking ainuke,kes pääses . Esimesed kuud möödusid mul leinates. Ma istusin ainult oma toas,

ma ei suutnud ega ei tahtnudgi mittemidagi teha . Lõpuks hakkasin vaiksel väljas käimma ja uusi suhtlusi looma . Lõpetasin joomise ja kõik sellega kaasneva . Ma ei tahtnud seda enam läbi elada .

Meenutades neid asju , ei märganudgi ma , et olin jõudnud juba surnuaeda . Otsisin välja Tema haua . Kraapisin hauakivi kohevast lumest puhtaks ning otsisin taskust välja

küünla . Süütasin küünla , leek hakkas vaikselt hõõguma,kuni lõpuks põles juba värelevalt . Asetasin selle Tema hauale ning jätisn Temaga hüvasti . Lahkusin sealt,

pisarad voolamas, vanad haavad lahti kistud , lumi jalge all kõrbisemas ..

Hüvasti !

Mõttetu.

Miks kõik läheb nii halvasti ? Miks meil vahel on tunne , et me ei suuda enam ?

Miks juhtub vahest ühe inimesega korraga niipalju halba ? Mõtlen aknast tühja tänavat vaadates.

Õues on suhteliselt valge, kõikjal on paks valge lumekord. Sammun alla , panen ennast riide ning lähen värsket õhku hingama .

Ma ei suuda lihtsalt olla enam , kõik tundub nii halb . Nagu kuskil oleks keegi , kes sooviks ainult mulle halba .

Järjest juhub mingeid kohutavaid asju .

Sammun mööda inimtühja puude alleed , mõeldes omi mõtteid . Keeran vasakule ning

märkan eespool paari , nad hoiavad käest kinni ning naeravad . Miks mina ei

võiks olla õnnelik ? Ma vihkan sind ! Sa muutsid mu elu põrguks . Ta tegid mulle tohutult haiget .

Ei mõista ma, miks sa nõnda käitusid ? Sa rääkisid , sa lubasid mulle maad ja ilmad kokku, kuid tegelikult ? Ei midagi.

Sa lihtsalt ültesid mulle asju , lubasid ning sa lihtsalt panid mind lootma. Mõtlemata, mida ma edaspidi tunda võin.

Ma ei taha muud, kui mõistaksid, mida nüüd tunnen, see pole tegelikult mulle ikka veel kohale jõudnud, kuid siiski on valus. Kõik

on nii muutunud ja see kõik muutus liiga kiiresti, ma pole kohe üldse sellega veel kohanenud, aga püüan. Sa olid minuga,

sa olid parim, sa olid alati olemas, sa olid ja olid, sa olid minevik, olevik ja tulevik ja nüüd sind pole üldse.

Ma hakkasin mõistma ,et sinu suudlused ei tähendanud midagi , sinu lubadused murdusid sama kiiresti kui sa need andsid .

Welcome to the real world . See on lihtsalt reaalsus, paratamatus, millega tuleb leppida . Elu läheb edasi .

Neid mõtteid mõeldes sammun koju , näol naeratus , sest ma tean , et kõik saab korda .

Kas meie oleme süüdi ?

Oli tume, vihmane hommik . Selles hallis pildis ei olnud ühtegi hinge . Peale selle ühe . Bec kõndis, tagasi vaatamata, sest sa teadis, tagasi

vaadates ei oleks ta piisavalt tugev, piisavalt tugev edasi minemiseks. Ta teadis sisimas, et igatseb sinna tagasi kust ta tuli, sinna kust

ta just lahkumas oli . Ta eiras seda tunnet, sundis ennast edasi minema ja mitte välja tegema enam sellest. Ta saaks vaid haiget .

Jättes oma senise elu seljataha , suundus ta mööda seda pikka, kaugusesse kulgevat maanteed, edasi oma uude ellu .

Lootes leida sealt paremat elu, paremaid inimesi, õnne . See oli kõik talle hetkel vajalik . Ta teadis, et varsti ,

varsti, jätkates sama moodi nagu siiani, ta murdub . Seda kõike oli liiga palju ühele tüdrukule . Ta teadis hästi,

et ta sisimas tükkhaaval laguneb. Ta üritas naeratada, olla koguaeg rõõmus ning energiline . See tuli tal hästi välja, kuid ta teadis,

et ei suuda enam, ei suuda enam jätkata nii. Ta oli sisimas kurb, tema silmad oli täis kurbust kui teda lähemalt uurida .

Ta üritas teha kõike hästi, õigesti. Ta kartis, kartis näidata end sellisena, nagu ta oli.

Ta üritas mitte põruda, olla parem, kui ta oli, ilusam,kui ta oli, kõike seda inimestele, kes teda isegi ei väärinud.

Kuid mitte alati see ei õnnestunud.

Seal tema seljataga, kaugustes, oli palju inimesi, kellele ta oli haiget teinud, lahkunud . Sõnagi lausumata .

Ta lihtsalt ei suutnud seda teha . Ta ei suutnud lahkuda, neile silma vaadates, hüvasti jättes. Tänu sellele lahkuski

ta mittemidagi ütlemata . Lootis sisimas, et keegi tuleb talle järgi , teda otsima, et keegigi hoolib temast. Kuid ei,

keegi ei tulnud . Soov jäi siiski südamesse, sügavale .Aja möödudes see küll kahanes, kuid ei kadunud iial.

Oleks keegi tulnud , oleks vanad haavad lahti kistud ning see oleks jällegi valus olnud .

Sinna jäid maha temast paljud , paljud kes hoolisid, kuid mitte piisavalt. Mitte piisavalt, et

muretseda, hoolitseda, armastada teda . Nad ainult ütlevad, et armastavad, kuid keegi ei armasta sind. Ta teadis seda piisavalt,

ta ei tunnistanud seda endale , kuid siiski , ta teadis seda .

Nüüdseks teda pole, just nagu ta teadis, et ta murdub. Ta ei suutnud enam, seda kõike oli ühe tüdruku jaoks liiga palju .

Inimesed igatsevad teda, teades, et nad on mingit pidi, kuidagi sellega seotud . See on paratamatus, saatus . See kõik lihtsalt läheb,

tuleb lasta minna. Kõik tuleb omal ajal . Nagu ka Bec, suri , noorena , kurvana . Oli puudu üks energiline, pealtnäha alati positiivne

tüdruk, sest ta oli lihtsalt alla andnud. Ta oli alla andnud, inimesed olid olnud õelad, nad ei toetanud. Sõpradel ja vanematel oli

tema pilte vaadates valus, teades, et ka nemad on mingil määral süüdi . Oma parima sõbrannaga, ei olnud ta hüvasti jätnud, ta

polnud isegi kirja jätnud . Enamus inimesi teadsid tema surma põhjust, kuid enamus küsis endalt, kas tõesti see energiline,

naeratav tüdruk andis alla ainult sellepärast ? Kas tõesti oli ta nii kibestunud ning kurb ja ei suutnud välja kannatada

enam neid õelaid ja kahepalgelisi , valelikke inimesi, kes tegid ainult haiget ? Kõik küsisid endalt, kas nad on millesgi süüdi ?

Kõik teadsid, et tema oli see, kes üritas kõikide tuju parandada, olla elurõõmus, aidata .

Nüüd polnud enam inimest, kes aitaks, kes ajaks teisi naerma, kes oleks lihtsalt hoolinud.

Alles olid temast küll pildid , kus oli ta rõõmus ning naeratas, kommentaarid, kuid elusuuruses teda ei olnud enam ,

puudu oli lihtsalt sõber, inimene kes hooliks . Ta oli kadunud, alla andnud, seda kõike tänamatusele, valelikkusele.

Kõik saab korda-

"Ma teadsin , teadsin sisimas, et see juhtub . Mul oli juba varakult selline tunne,

et midagi juhtub, varem või hiljem . Ma sisimas, alateadvuses võib olla isegi teadsin , mis juthub.

Ma olin rahulik, ei mingit paanikat . Ma lihtsalt olin pooleldi leppinud sellega, mis juhtub. See

on saatus . Ma ei tea miks, miks ma isegi preagu pole närvis ega kurb eriti . Äkki sellepärast,

et ma tõesti olin juba sisimas viimasel ajal leppinud kõigega, teadsin, et see tuleb ja ma ei saa

sinna midagi parata . Ma kahjuks tõesti ei tea , miks see nii on . Aga sisetunne lihtsalt

reetis midagi halba . " Ma imetlen midagi nii ebamäärast, aga paikapidavat nagu on sisetunne. "

Tsiteeriksin ühte inimest, kes teab mind paremini, paremini kui keegi teine . Parim sõberi, keda tahta.

Vahest suudab küll väga homo olla ja käituda sitasti , aga ma armastan teda . Ma ei saaks ilma temata .

Ta ajas mind preagu samuti naerma , lihtsalt oma lollusega . Nagu ka eile öösel , kui ta lihtsalt

rääkis ja rääkis ja rääkis ja siis vahepeal kallas enanst veega üle. Ta lihtsalt on selline . Aga

ma võtan teda nii , nagu ta on . Ta on mu õhk, mida ma hingan . Ilma temata mind poleks .

Ta on lihtsalt liiga kalliks saanud. Tänu temale saan ma igakord üle, üle kõigest ja kõigist kes mulle haiget

teevad . Mu skorpionike. Isegi preagu, alles mulle tehti haiget, ma naeratan, tänu talle.

Kui üldse mu heas tujus kedagi tänama või siis süüdistama peaks, vaadake kõik teda . Tema ebanormaalsus,

no offence, ajab lihtsalt naerma . A samas, ega ma parem pole . Nüüdseks on lihtsalt kõik

nii, nagu ta on . Võib olla see kõik peabki nii olema, võib olla ei olnud see nii ette nähtud.

Aga see juhtus. See lihtsalt juhtus .. " lõpetan oma jutu ning sulgen päeviku . Mõtlen natuke

selle üle ning siis asetan raamatu lauale, jalutan välja ning astun tulevikku, lootes, et see on parem. Ma tean

et ma olen piisavalt tugev, piisavalt tugev edasi minemiseks. Naeratan sellepeale ja tean, et kõik saab korda .

I don't feel right, when you're gone.

On hiline õhtu . Ma istun aknal ning vaatan välja aknast , tumedasse sügisõhtusse . Õues sagivad inimesed. Kes õnnelikud , kes kurvad . Mänguväljakult on kuulda kilkeid .

Taevas muutub tumedamaks. Järsku on kuulda kõue kõminat. Inimesed hakkavad kiirelt kodudesse minema ja juba on näha ka esimesi vihmapiisku .

Ning siis juba sajabgi . Suured, tugevad vihmapiisad langevad taevast alla . Terve tänav jääb inimtühjaks.

Ma lahkun aknalt ning võtan suuna trepi poole.

Lähen trepist alla , võtan oma jope ning panen jalanõud jalga ja astun välja , vihma kätte.

Hakkan kuulama muusikat . Seether- Broken . Super hea laul , sobib mu tujuga täpselt kokku .

Ma jalutan mööda inimtühja tänavat ning ümisen kaasa lauluteksti .

Märkan pargis kedagi seisvat. Ta tunbub nii tuttav, kuidas sama, ma ei ole Teda kunagi näinud. Tema näojooned ning see kehakuju .

Ta vaatab kaugusse, just nagu ootaks ta kedagi . Just siis , kui otsustasin hakata liikuma , vaatab ta mulle kaugusest otsa . Ta

pilk on terav , see justkui läbiks mind . Korraks oli näha naeratuse varjundit tema näol . Ta on perfektne . Tema tumesinised silmad,

tema juuksed , tema huuled ning tema keha . Ta on justkui magnet , mis mind tõmbab. Esimest korda , olen ma õnnelik .

Tema nägu õhetab ning ta seab sammud minupoole . Ma ei tea , kes ta on , kuid ma oleksin justkui hüpnotiseeritud tema ilust.

Jalutan talle julgelt vastu . Meie vahel on heajuhul paar meetrit , kui me seisma jääme . Vaatan talle silma , ning sulan . Tervet keha

läbib soe tunne . See on veider . Ma ei ole tundnud mittemidagi sellist enne . Ta sirutab välja oma käe, millest ma kinni haaran .

Järgmisel hetkel olen ma tema vastas ning kallistan teda . Hingan sisse tema erilist lõhna , tahan selle igaveseks meelde jätta .

Mul on tunne, et olen taevas . Tõmbun temast eemale, ning vaatan tema nägu . Ma tahan kõik temast meelde jätta .

Tema huuled õhetavad , need on nii väljakutsuvad . Surun oma huuled tema omadele. Ta huuled on õrnad , soojad .

Ta tõmbab mind endale lähedamale ja nii me seisame , keset inimtühja parki . Järsult , tõmbub ta minust eemale, vaatab mulle silma .

Jällegi see terane pilk . See, kuidas ta mind vaatas .. Tekitas minus valu , igas kui viimses rakus . See oli valu , mida ma polnud enne tundnud .

Ta kallistab mind , surub oma huuled mu laubale , naeratab . Kuulen, kuidas ta sosistab " Hüvasti .. " ning juba ta seab oma sammud eemale.

Tahaksin talle järgi joosta, tunda tema huuli enda omadel , tunda tema lõhna . Kuid tean, see ei ole võimalik . Ning nii ta läheb .. Igaveseks ..

Cracks in chrystal ball.

Ma olen nii loll. Ma olen nii kuradi loll, et ma nii tegin. Et ma sinust lahti lasin. Ma ei tea isegi miks ma pidin nii tegema.

See lihtsalt juhtus, üks hetk olid sina ja siis tema. Ma isegi ei saanud aru algul.

Lõpuks kui kuulsin nuukseid, avasin silmad ning vaatasin sind. Sa seisid uksepeal, pisarad silmad. Ehmunult vaatasin

ma otsa tüdrukule,kes oli mu kaisus, su parim sõbranna. Algul ma ei saanud mitte kui midagi aru.

" MA VIHKAN TEID !" karjusid Sa ainult ning jooksid pisarsilmil ära, lüües ukse seljatagant pauguga kinni.

"Mille kuradi pärast sa siin oled ?! Miks sa pidid nii tegema ?!

Sa võiksid aru saada, et ma ei taha sind ! Sa pole mulle kunagi meelinud, ma kannatan sind välja ainult sellepärast,

et sa oled mu tüdruku parim sõbranna ," vaatasin ma vihaselt Evale otsa. Nägin kuidas sa nutma hakkad, ma ei hoolinud

sellest, ma jooksin Lysale järgi. Välja jõudes vaatasin ma paremale ning vasakule, sind pole. Mida ma lootsin üldse ?

Et sa seisad tänaval ja ootad mind ? Kurat,kuidas ma teda vihkan. Jalutasin koju ning istusin emotsioonitult

voodisse. Proovisin sulle helistada, kuid ei, sa ei vasta. Üritasin magama jääda, kuid und pole. Mind painas mõte

Sinust. Kus sa oled ? Otsustasin helistada inimestele, küsida kas keegi teab Sinust midagi. Sinust polnud jälgegi.

Istusin voodis ning vaatasin tumedasse öösse. Otsustasin päeval edasti otsida.

Tõusen voodist ning vaatan telefoni, mitte midagi. Keegi ei tea sinust siiani midagi. Panen riide ning sean

sammud poe poole. Inimesed tänaval vaatavad mind imelikult, just nagu nad teaks midagi. Tunnen nende

pilke endal, teadmata miks nad mind vaatavad. Võib olla on see ainult ettekujutlus. Astun sisse uksest ning

see hetk oleksin tahtnud ma ära surra, viha mu sees oli liialt suur. Lehel on suurelt uudis tüdrukust,kes on teinud enesetapu.

Millegi pärast käis mu seest läbi mingi jõnks, sinuga on midagi juhtunud. Krabasin lehe enda kätte ning hakkan lugema.

" 16 aastane tüdruk Lysa tegi öösel enesetapu. Väidetavalt oma poisi ja parima sõbranna pärast, kellele

ta peale sattus .. " rohkem ma lugeda ei jõudnud, pillasin lehe maha ning jooksin välja. Koputasin Eva uksele.

Eva tuli mulle naeratades vastu : " Kas sa mõtlesid ümber ?" . Vaatan teda vihaga, vastikusega. Ma tahaks

ta ära tappa. " Saad sa ise ka aru, mida sa teinud oled ?! Ta.. ta tegi seda sinu pärast ! Sina tulid mu juurde,

SINA suudlesid mind, ma olin liialt täis, et aru saada . Sinu pärast on ta surnud !" karjun kõik

talle näkku ning jooksen ära, jättes ta mind ehmunult järele vaatama.

Mitte ühtegi kirja, mitte ühtegi kõnet, mitte midagi . Lysa ei teatanud mulle midagi.

Mu süümepiinad on liialt suured. Ma teadsin, et tal on liialt muresid,probleeme. Kuid ma poleks arvanud, et ta

ennast ära tapma hakkaks. Ma vihkan ennast, kuigi teades, et ma pole peaaegu, et midagi teinud. Ma süüdistan

ennast siiski kõigerohkem selles. Ma ei vaadanud öösel eriti,kellega ma olin. Ja ta on nüüd minupärast surnud.

Ma tahaks veel suudelda tema roosakaid pehmeid huuli,kas või korra. Ma tahaks teda korrakski kallistada, öelda

talle kui palju ta mulle tähendab. Kuid ei, ma ei saa seda teha, see teeb kohutavalt haigelt. Ma tahaks ennast tappa,

lihtsalt ära surra, kuid ma ei saa, ma poleks võimeline selleks. Sisimas ma tean,kui palju ta eile haiget sai,

ta hoolis minust tohutult, ma tean seda. Ma lihtsalt vihkan ennast. Jään silmitsema tema pilti mu toa seinal.

Tema sinakas hallid silmad ning helepruunid juuksed, tema huuled, see kõik on lihtsalt täiuslik. Ma armastan teda

igavesti . Terve selle õhtu ma istusingi, oma voodis, vaadates emotsioonitult tema pilte. Ma ei suutnud nutta,

ma ei suutnud ennast liigutada, ma lihtsalt olin. Ignoreerisin kõike mu ümber.

Ka aastaid hiljem, vaatan tema ilusat naeratust, sinakaid silmi, mõtlen talle. Ma käin pidevalt tema haual.

Üritan leppida sellega, et teda pole. Ja kõike seda tänu minule, kes ennast täis jõi ning tema parimale

sõbrannale, kes teda reetis. Lahkusin sealt linnast, kolisin ära sealt . Mul oli liigselt mälestusi,

liiga palju valu. Käin siiski tihti seal, et käia tema haual, selleks, et rääkida temaga. Mul on tunne,et ta lihtsalt kuuleb

äkki mind. Sisimas ma vähemalt loodan seda. Järsku ilmub tema kuju minu ette. Vaatan ehmatusega enda ette,

ta näib nii reaalne. Üritan teda puudutada,kuid ta tõmbub eemale. Ta on samasugune,nagu tol ööl,

kurb, tohutult haiget saanud, sisimas katki. Ta vaid naeratab ning lausub : " Sa saad andeks selle,

sa tegid tohutult haiget, kuid ma tean, et see kõik pole sinu süü. Anna mulle andeks, et ma nii tegin,

et ma sulle haiget tegin. Mine edasi oma eluga, palun, minu pärast. Hüvasti ! " ning läinudki ta on. Mõtlen tema sõnadele,

kuid mulle ei anna see rahu. Ma tean, et ma pean elama edasi, kuid see on raske, nii kuradi raske, ilma temata..

Another day, another drama.

Istun vaiksel kamina ees ning jälgin seda värelevat leeki . Näen selles üheaegselt kurbust , viha ja rõõmu. Ma ei teagi kuidas vaadata.

Avan albumi ning vaatan Teda . Vaatan pilte kus olen Temaga koos , me naerame , kõik on hästi .

See juhtus paar päeva tagasi . Ma ei teagi , kust alustada . See lihtsalt juhtus . Aga kõik saab korda

Sa olid mu elu .Sa olid keegi , keda armastasin , kogu hingega . Armastan siiani .

Ma kiindusin sinusse ja usaldasin sind. Seda kõike sellepärast , sest sa olid eriline ,

sa oled eriline ja jääd eriliseks . Sa olid rohkem , kui ükskõik kes siin maailmas väärt . Ma hoolin ainult sinust .

Tean , et väärid paremat kui mina . Ma pingutan , ma üritan , ma proovin . Ma üritan olla sinu jaoks perfektne .

See käib endalegi üle jõu. Ma tahan sind nii väga - Iga hetk , kui mind

puudutad , kui lähened , käivad külmavärinad üle keha , mind valdab rõõm .

Ma olen õnnelik hetkedel , kus oleme ainult mina ja sina . Ja kurb , kui me tülitsesime , ma ei suuda olla ilma sinuta . Kõik need päevad , kus me tülis oleme, on välja kannatamatu. Neid tuleb aina rohkem ja rohkem . Ma tean seda , aga ma kannatan need välja , sest ma armastan ainult SIND . Sa oled väärt seda valu ja piina , mida tunnen kui ma olen üksi , ilma sinuta . Ja jällegi , see juhtus. Me tülitseme , mingi mõtetu asja pärast . Ma isegi ei tea miks . Esmalt vist armukadedus . Ma tean , tülid on loomulikud, ma usun ning tean, loodan sisimas, et me tuleme nendest välja . Me oleme alati tulnud . Ma ei oskaks kuidagi muud moodi isegi olla , ilma sinuta . Ma olen seest tühi . Mõtetes oled ainult sina . Ma ei suuda päevagi olla , mõtelemata sulle . Ma ei lase sinust lahti , mitte veel . Ma ei ole selleks valmis . Ma võitlen sinu eest. Meie eest.. Sa

meeldid mulle , ma armastan sind . Ainuke asi mida tunnen nüüd, on valu . Ning kurbus ja viha , et pidi just nii minema .. Küsin endalt pidevalt, miks nii läheb ? Aga see on paratamatus . Me ei saa midagi sinna teha, see lihtsalt on nii . Samas olen sisimas õnnelik , sest tean , et ma olen piisavalt tugev, et tulla välja sellest , isegi kui ma peaksin sinust ilma jääma . Ma tean , et ma suudan , aja möödudes , naasta oma senise elu juurde . See vajab jõupingutusi ,kui ma olen tugev, ma usun endasse. Ma tean ,et ma ei saa sind ära oma peast, hingest, südamest, kuid tean, et ma saan sinust mingil moel üle . Ma ei tea kuidas, ma ei mõtle sellele , sest ma ei lase meil lahku minna . Kuid ma ei jõua lõputult, viimaks ma annan alla . Kuid ma tean, et ka sina armastad mind ning ei taha minust ilma jääda, ma tean seda , sest ma usaldan sind . Su silmi , pisaraid,mida oled valanud minu nähes, see on panud mind uskuma sinusse, sinu tunnetesse ning tean, et ma ei võitle üksi . Me saame oma suhte korda ning kõik on kunagi jälle hästi . Paremini kui eales ..

Naeratades sulgen albumi, teades, et ma olen tugev . Igatpidi ma saan hakkama . Ma lihtsalt lasen asjadel minna ning ma tean, et me lepime ära . Vaatan leeki, mis hõõgub ning lõpuks kustub sootuks .

Anna mulle andeks, kõik ma olen sulle öelnud, teinud . Ma armastan sind, jään sind alati armastama , igavesti.. Viskan viimase pilgu kaminasse, tuli on kustunud. Tõusen kõnnin aknani ning vaatan välja . Väljas sajab paksu lund ning suunan oma pilgu akna alla , seal seisad sind . Jooksen välja , kallistan sind ning sa sosistad mulle kõrva " Ma armastan sind ! " .

Kõik on hea, ma ei oska tahta paremat . Ma tean, et ma ei lase enam juhtuda millelgi halval, ma ei tee vigu, ma ei peta sind, sa oled liiga kallis mulle, et sind kaotada . Naeratades võtan sinult käest kinni ning suundume tulevikku .