Teate, ma võin öelda, et ma ei jõua enam, ma annan alla. Ma võin öelda, et mind ei huvita, las kõik olla nii nagu on. Las kõik läheb, nagu minema peab. Kurat, ma valetan kõikidele. Ma ei oska olla selline pohhuist. Ma ei oska mitte hoolida inimestest, ma ei oska jätta inimesi, kellest hoolin, ei oska jätta kõike seljataha. Kahjuks, ma ei oska. Ei tea, kas asi on selles, et ma ei taha lootust kaotada või on asi selles, et ma olen tugevam, kui ma arvan ? Ma vihkan seda, kuidas ma ei oska unustada kõiki muresid ja tülisid, lasta neil olla. Vihkan, kuidas ma ei suuda unustada inimesi. Vihkan, kuidas ma hoolin kõigist liialt, saades ise alati pettumuse osaliseks. Vihkan, et ma üritan kõiki alati aidata, teha kõikide jaoks kõik, jättes enda elu seal juures täiesti hooleta, ning saada tagasi mitte midagi. Milleks ma üldse pingutan ? Ma tahan olla hea, veel parem, tahan olla kuradi hea sõber, ma suudan seda ning ainus, mida minu jaoks tehakse on see väike sõna 'aitäh' ? Kui mul on abi vaja, siis üksikud, väga üksikud tunnevad huvi ja see teeb kurvaks. Tean, et tegelikult on nendest sõpradest veel olemas inimesi, kes aitaks kuid nad ei tee seda. Miks, ei tea. Ei taha vaevata ennast sellega. Kõik ütlevad, et ürita olla, püüa püsida postiviine ning kõik läheb paremaks. Need on vaid ju lohutuseks mõeldud. Viimasel 11 kuud on juba see tuim olek olnud, vaheldumisi õnnega. Miks peaks nüüd paremini mienma ? Tean, et kõik ei lähe paremaks. Ning isegi, kui läheb, siis suudab mõni ikka vaadata, et minu elu on liiga hea ja selle uuesti perse keerata. Kuradi suur tahtmine on kõik unustada, see oleks hea kuid ma ei suuda. Masendavaks muudab asja veelgi enam see, et ma ei tea, miks kõik nii on. Teatud inimesed on mu peas ja südames kinni, ei lähe sealt minema. Nad lihtsalt on. Üritan leida kedagi paremat, kuid see on võimatu. Sellist ei ole, ega tule. Sad, but true.
Palju kasse jep aga damn, nad on haigelt armsad.
No comments:
Post a Comment