Not all single are available and not all taken are in love.

Kas keegi teist teab seda tunnet, kui kõik on hästi kuid samas on tunne, et kõik on kuradi vale ning halb ? See on lihtsalt masendav, sest kui ma täna järgi mõtlesin, on mul meeletult hea elu kuid midagi on puudu ning ma ilmselt tean, kes see puudu on. Ning ühe asja puudumine võib terve selle hea halvaks pöörata ning jälle olen ma olukorras, kus ma ei oska midagi teha. Kõik võiks lihtsalt joosta õigetesse rööbastesse ning kõik oleksid õnnelikud, kuid ei, midagi peab alati selle ära rikkuma. Ma ei saa aru, miks inimesed on kinni minevikus või mõtlevad teiste vigadele ? Miks ei võiks uskuda, et inimene muutub, kui on piisav põhjus ? Aah, see kõik on lihtsalt tobe aga samas olen jällegi mina see, kes kannatab ning selgelt olen mina ise selles kõiges süüdi. Ma olen arg, ma kardan ja veel sada põhjust. Samas, ma võiks tal lihtsalt minna lasta ning lõpetada ära selle. Kuid.. mis mind peatab ? Miski lihtsalt hoiab kinni ning ei lase mul mitte midagi teha ja tänu sellele on kõik nii kuradi segane lihtsalt. Ma ei jõua enam mõelda kuid ma ei saa ka vabalt võtta, sest siis tuleb jälle kohe miski, mis keerab selle valeks. Ma lihtsalt ei tea, mida teha. Vahest on tahtmine kõik lõpule viia, teine kord tahtmine kõik ausalt ära rääkida kuid ma lihtsalt kardan ja see on nõme. Ja ma tean, et seda teksti on siia ennegi kirjutatud kuid ma ei saa üle ega ümber sellest. Ei oska lihtsalt midagi ette võtta. Aga ma kuulun talle ning sellessuhtes ei saa ma midagi muuta. Tundeid ei saa muuta, kahjuks. Vahest lihtsalt tahaks osata muuta enda tundeid ja olla piisavalt tugev, et langetada mõni kasulik otsus. Segaduses, teadmatuses, armunud. Võib-olla liiga palju.