Kurb on see kõik. Selline masendav tunne on jälle võtmas võimust, kõigel heal on ka teine ning palju halvem tagajärg. Ühtepidi tean, ma olen ise süüdi, teistpidi on keegi kolmas süüdi. Ning tegelikult, mina pole midagi valesti teinud. Kui, siis keegi teine. Tõesti, lihtsalt mul puuduvad sõnad ning mõtted, ma lihtsalt lasen kõigel minna ning millegi pärast on mul tunne, et see kõik laguneb koost ning siis on kõik perses.
Ilmselt jälle ei saa keegi aru, millest jutt. Võib-olla ongi nii parem.
Keemia, keemia, ma pean keemiat õppima. Kas ma viitsin ? Ei. Ja mida ma teen ? Kirjutan blogi as usual. Keemias on ilmselt mul kõige sitem seis ning ma peaks meeletult pingutama, et teha ära see töö homme kuid enam pole jaksu. Pole tahtmist õppida, sest tean, et käia on seal hullumajas kaks päeva. Ning mulle piisab sellest teadmisest, et ma saan sealt kohe ära minna. See teeb õnnelikuks kuid samas ei oska ma ette kujutadagi, mis saama hakkab. Ma vihkan sellist teadmatust.
Ning mul on kahju. Kahju kõigest, mida ma teinud olen kuid ..miks ma ei või õnnelik olla ?
.
No comments:
Post a Comment