Monday, December 20, 2010

The best way to avoid disappointment, is to not expect anything from anyone.



On teist keegi tundnud tunnet, kus sa pead pettuma terve maailma ees ? Pettuma inimeses, keda sa kõige rohkem austasid ? Inimeses, kellelt poleks sa midagi sellist oodanud ? Ilmselt teavad mõned seda tunnet.

See, kuidas sa saad teada uudise, mis võtab ausalt sõnatuks, see on imelik. Ma ei oska preagu midagi mõelda, teha. Sekundid tagasi ütlesin, kui väga ma austan, respekteerin teda ning ühe teo, ühe lausega suutis ta keerata olukorra vastupidiseks. Täiesti ausalt, tunnistan, ma lihtsalt hakkasin selle peale nutma. Mis siis, et see uudis mind ei puutudanud. Mul oli kogu aeg lootus lihtsalt, et on olemas keegi üdini aus inimene. Inimene, kes pole nagu kõik teised, inimene, kes ei teeks kellegile haiget. Kurat, see oli lihtsalt valus pettumus.
Ma tõesti olen tänulik, et mind saab usaldada, rääkida mulle asju, mida tahaks unustada. Ma olen tänulik, et on võimalik aus olla, kuid kurat küll.. ma ei oska midagi teha. Ma usun, ma tahan uskuda, et sa kahetsed seda. Ma kuradi palju vajan seda, et sa seda kahetsed. Lihtsalt sellepärast, et ma saaks sind usaldada. Ütlesin, et sa oled pm mu parim sõber, inimene, kellele ma saan kõike usaldada, kõigest rääkida. Kuid nüüd.. ei teagi enam. Kõige rohkem on mul kahju inimesest, kellele sa haiget teed nii. Ma tean, mida ta tunneks, kui teada saaks. Ja seda tunnet ma ei sooviks oma vaelasele isegi mitte. See on tappev ja ma tean, kuidas see ta laostaks. Mind paneb imestama, et peale seda, kui ma rääkisin oma kogemustest sulle ning enda arvamusest selle kohta, suutsid sa ikkagi midagi sellist korda saata. Mul on kurb. Ma olen pettunud. Kurat küll.






No comments:

Post a Comment