Whatever you do in life will be insignificant, but it is very important that you do it, 'cause nobody else will.

Replay. Replay. Kolmandatki korda. Imelik, ma ei tüdine ära sellest laulust. Replay. Juttu lihtsalt ei tule, kuigi öelda on jälle nii palju.

Replay. Millegi pärast seostub replay'ga katkine grammofon. Tõesti ei tea, mis mul grammofonidega on. Tegelikult on nad ju ilusad. Oeh.. jälle segane jutt. Kuigi, mida minult sellises olukorras üldse oodata ?

Teate, hakkasin just mõtlema, kui väga on keegi mulle oma sõnadega haiget teinud, purustanud mu maailma. Kuid järsku tärkas, et ma pole peaaegu, et mitte kunagi mõelnud, kuidas minu sõnad teistele võivad mõjuda. Kuidas need võivad haiget teha, kuidas minu käitumine võib sama moodi kellelgi elu lõhkuda. 

Tõesti ei kujuta ette, kust mul selline idee tuli kuid see ei lähe enam ära. Ning meeletult kurb on mõelda, et mina olen kellegile teinud samamoodi haiget, nagu keegi minule. Ning ma tõesti tahaksin paluda endaks neilt ning tänada neid, kes on minu tujusid välja kannatanud. Jälle mingi tujude muutus, oeh..

Ilmselt keegi ei mõista, keegi ei tea täpselt, mida ma tunnen. Hästi kurb on see, et teatud inimesed on nii ära kadunud ning ma igatsen neid. Väga. Teen samuti lahti geograafia lehe. Mida ma teen ? Mida ma tegema pean ? Panen punasest ristist kinni, ma ei taha. Vaikus. Repaly.  I hope you can't live without me, can't eat, can't sleep, can't breathe. Can't get your mind to stop thinking about me, can't eat can't sleep, can't breathe. 

Ei, ma ei tohi. Ma lõpetan selle, ma tahan seda, ma suudan. Kellele ma valetan ? Ilmselt ainult endale. Miks ma seda kõike teen ?


Hoian ennast tagasi, ma suudan seda. Ma tean, ma suudan. Ma ei anna enam alla. See on mulle endale parem. 






On ikka.. eks ? 

.