and a girl, who seems so perfect, isn't.

Kõik käib ringi, külm on, värisen. Järsku on kõik üleni valge. Kibe lõhn, piiritus. Teen silmad lahti, ikka on kõik valge. Külm, kuradi külm. Värisen. Paha on, kõik tiirleb. Mis toimub ?

Fuck, ma ei taha enam ära minestada. Arsti juurde verd ma ka enam ei lähe andma, õh.
Arstilt sain teada, et mul on kõri põletik ning ülemiste hingamisteede haigus. Ehk no school for me nädala lõpuni. Ühtepidi hea kuid kurat, nv perses ning koolis jään maha. Esimest korda tahaks terve olla ja koolis käia.

Kõik valutab. Pea, kõht, kurk, silmad. Täielik söögiisu puudumine on. Ma ei tea, pole ammu nii haige olnud.
Loodan, et esimest ja viimast korda see talv haige. Vähemalt nii hullult.

Õnnelik ? Kurb ? Ei tea. Mu meeled ja mõtted on segamini, ei tea. Pole aimugi, mis toimub ja miks nii on. See kõik ajab hulluks. Teadmatus. Kõige hullem tunne üldse.

Mida teha ?

Jätkata seda mängu kuni kõik ikka perse läheb ? Mis mõttega ? Nii palju on neid küsimusi, mis vajaks vastuseid kuid vastuseid ei näi olevat ega ka tulevat. Kõik seisab juba viimased nädalad samas etapis. Etapis, kus mina ei saa aru ei endast ega ka kellestki teisest. Rääkimata siis sellest, mida ma ootan.

Miks nii on ?

Palju parem oleks, kui ma ei oleks sinna läinud see kord, midagi poleks toimunud ning mina oleksin oma lootuse maha matnud. Kuid ei, ma pidin minema ja olema nii loll ja hellitama oma lootusi. Tean, et selle ajal olin ma õnnelik. Õnnelikum kui kunagi varem, kuid nüüd.. ? Need paar nädalavahetust muutsid mu arvamust ning nüüd, kui kõik ikkagi seisab, pean mina vastasti seisma küsimusega mis tema peas toimub ? Ei leia ühtegi loogilist seletust tema käitumise üle.

Ei oska, ei suuda, ei saa aru.

Tahan ära.








.