Thursday, December 2, 2010

only you.

Sa ei saa kaotada seda, mida sul pole kunagi olnud.
Kuid just preagu on tunne, et see on kadunud. Läinud kaugustesse, kaugeneb päev päeva järel. Just see, mida ma ihaldan. Keegi, keda tahan. Ja ma tahan nii kuradi palju. Võimalik, et liialtki. Kuid ma ei saa. Teeksin kõik, et saavutada seda. Mõned teavad, millest jutt, mõned mitte. Mõned teavad kui palju mul on seda tahet, mis on segunenud vaikselt jõuetusega.

Tahaksin.. oeh, neid asju on palju.

 Mineviku vigu näeme alles tulevikus ? Ilmselt. Ju ma tahtsin millestki kinni võtta, enam mitte lahti lasta ning kõlkuda selle küljes. Siiani olen ma seda järjepidavalt teinud, hoidnud kinni ja üritan, üritanud. Kuid enam ei ole jõudu. Kannatus hakkab katkema, tahet ei ole ning kõik muutub vastupidiseks, kui algselt ootasin. Nüüd on tahtmine jõuda punkti, kus on rahu. Tahaksin sattuda kuhugi ajatusse, mõõtmeteta ruumi, kus ei oleks midagi, peale minu. Kohta, millel on kõigi su tajude üle täielik võim ning sina ei pea midagi tegema. Tahaksin nüüd jätta kõik sinna paika, alustada uuesti ning mitte mäletada.


Aah, ma ei kujuta ette, kas keegi teist on tundnud seda tunnet, kui nii palju oleks vaja öelda kuid ei saa. Lihtsalt ei oska. Igaljuhul, mind on see hetkel tabanud ja ma ei oska midagi peale hakata.

Msn vilgub, muusika mängib, paar mõtet kerivad järjest peas, just kui katki läinud grammofon. Minut, kaks.. kolmaski, pole aimugi, kuidas seda kirja panna, kas üldse ? Vaikus.

Kuidas on võimalik kelleski üldse nii kinni olla ?

Miks ma ei suuda üle olla sellest kõigest ? 



'Cause if you really wanna be alone, I would throw my hands up, 'cause baby I'm tired

No comments:

Post a Comment