Ja täna saabki teada, mis tulema hakkab. Nimelt, trahvi saan teada. Oi, kui mitteõnnelik ma olen.
Ma olin juba unustanud vist, mis tunne on kellegi heaga väljas käia ja naerda ja rääkida kõigest, mis vaevab. Käisime Annekeniga terve linna läbi ja mu jalad on nüüd surnud. Täpsemini 10 cm kontsadega. Hästi hea idee 32 kraadiga, iseenesest. Vähemalt tekitasime meestes elevust. Ausalt öeldes oleme me temaga kaks õnnetusehunnikut, teadagi millega. Meie olukord on nii kuradi uskumatult sama, ebanormaalne, peaks ütlema. Kuid samas on hea, et on keegi, kes teab, mida ma tunnen ja mõistab mind. Täpsemalt ma mainima ei hakkaks, milles asi. Ja venelastest olen ma ka veidike paremal arvamusel nüüd, vähemalt nendest, kes eesti keeles rääkisid. (:
ja ärge tähelepane pöörake pealkirjale, meid hakkas kummitama. Vähemalt on see tõsi.
xoxo
No comments:
Post a Comment