Sa oled minu jaoks kättesaamatu ja nii see jääbki.

Rahutus. Midagi on valesti. Elu on hetkel kõrvaltvaatajale perfektne. Mul on kõik. Perekond, sõbrad, keda ma armastan, on olemas inimene, kes tunneb mu vastu midagi head ja mulle ei kõlba see. Ma ei tea, millest on asi. Me virisime, kui meil on midagi valesti ja siis ka kui meil on juba kõik olemas. Masendav ühiskond, kas pole ? Tegelikult ma ei teagi, kas ma peaksin siia midagi kirjutama või leppima olukorraga ja jätta see kõik ainult enda teada ? Oleks targem teeselda, et mul pole midagi viga, kuid milleks ? Võib-olla on lihtsalt hetkel kõik liiga perfektne ja see ei tundu usutav ? Äkki ma olen harjunud mingi draamaga, mis alati mu elus ja suhetes aset leiab ? See võib ollagi üks põhjustest. Kuid millegi pärast ma ei tea, miks ma selline olen. Pealtnäha ma olen õnnelik ja ega ma ise ei eitagi, et ma otseselt kurb olen. Kuid midagi on vale ja midagi on siiani puudu. Ja pool ööd ma üritasin täna välja mõelda, mis mul viga on. Võib-olla ma isegi jõudsin tulemuseni. Kui ja, siis ma ei muutugi ja midagi ongi alati valesti. Kui ei, siis ma tõesti ei suuda aru saada, mis mul on. Tegelikult peaks iga inimene ju kusagil sügaval teadma, mis puudu on. Ja võib-olla on mul ka nii ning mu alateadvus teab piisavalt hästi, mis mul puudu on, kuid ma ei tunnista seda endale lihtsalt.

And   I just can't keep living this way,

so starting today,  I'm breaking out of this cage.

I'm standing up, Imma face my demons.

I've have enough, now I'm so fed up,

time to put my life back together right now.

Viimastel päevadel olen ma iga päev siia kirjutanud. Vähemalt korra, vahest mitu kordagi. Ja alati olen ma millegi üle arutanud või kaebelnud. Ma ei teagi, miks nii on. Mu käitumine on ka tegelikult teine. Ma olen sõpradega väljas käies ka vaikne ja mõttes pidevalt. See hakab vaikselt juba segama mind ennastki. Peaks minema kuhugi eemale, mby peaks sõitma natukeseks Raplasse, maa kohta. Mby oleks mul seal rahulikum veidike. Saaks eemale kõigest sellest siin. Samas tahaks Hiiumaale minna, sest ma tõesti igatsen seda inimest,kes mind sinna kutsus. Tahaks rääkida temaga ja lihtsalt olla. Pole teda pmst aasta aega näinud, kahju. Seal saaks ma ennast välja puhata piisavalt, kuid samas, vaenmad ei laseks mind elusees sinna, tänu jaanipäevale. Kui kuradi kurb see ka poleks, ma ei saa sinna.

and I get both, never truly satisfied,
I am happy, thats just the saddest lie.
I've got some issues that nobody can see
and all of these emotions are pourin' outta me
I bring them to the light for you,
it's only right.

xoxo.