Keset vihmast ilma, keset tänavat seiab üks tüdruk,kui mitte neiu. See on ka kõik, mis me tema kohta teame.
Kuid on paljut, mida me ei tea. Paljut, mida teab vaid tema, ning mitte keegi muud. On palju asju,
detaile, mida teab vaid tema meile jutustada. Ta riided on märjad vihmast, mis sajab taevast alla,
tema riided on kohati katki. Seda kõike sellepärast, et ta on pidanud olema iseseisev.
Tema sinistest suurtest silmadest peegeldub kurbus ja üksindus. Kuid keegi meist ei tea põhjust.
Põhjust, miks ta kurb on. Temalt küsides, võib ta jutustada teile pika jutu.
Jutu, mis on tema elulugu, loo, miks ta on kurb, miks on ta üksildane.
Põhjus, miks ta selline on, on lihtne. Ta on kaotanud kõik. Kõik, mis on talle kunagi midagi
tähendanud. Kõik, mida ta armastas.
Tema lugu algas kenal hommikul, kõik on perfektne. Tal oli olemas kodu. Tal olid vanemad, paremad
kui kellelgi teisel. Tal oli olemas inimene, keda armastada. Ta oli õnnelik. Ning ühel hetkel see kõik
hävis. Meeletu kuumus, karjed, suits, sireenid. Pimedus. Edasist ta ei mäleta. Mäletab vaid seda, kuidas
silmad avades vaatasid vastu talle valgetes kitlites kaks keskealist naist, kes toimetasid paberitega tema
ümber. Tal polnud aimugi, mis juhtus, mis toimus preagu. Ta mäletas vaid kuumust, mis kõrvetas
ta nahka. Valu, mida ta tundis. Ning ei midagi muud. " Ku..kus mu vanemad on ? Kus nad kõik on ? " üritas ta kähiseval häälel teada saada. Ainus, mis teda huvitas, oli tema perekond, tema armastus. Kus nad olid ? Küsimuse peale vaatasid kitlites naised murelikult üksteisele otsa ning üks nendest avas suu : " Nad.. nad on..
neid pole enam.. Mul on kahju." Peale seda tabas tüdrukut tühjus, nad kõik, kõik olid hukkunud.
Ta sai aru kõigest, ta ei suutnud enam. Rebis enda küljest voolikud ning masinad ja valust oiates
vahetas riided. Mida ma ilma Temata teen ? Ainus, mida ta mõelda oskas. Ta oli kaotanud kõik,
oma kodu, vanemad, inimese, keda ta armastas. Perfektne maailm oli kokku kukkunud ning õnnelikust lõpust
ei tulnud midagi välja.
Siiani arvab ta, et ta ei hinnanud piisavalt asju ning inimesi, kes tema ümber olid. Ta tahtis
alati rohkemat. Ja nüüd oli ta üksi. Kõike seda tänu ühele hetkele ja õnnetusele.
Ta elu on olnud raske, raskem kui enamikul meist. Tema oskab asju paremini hinnata, ta teab
kuidas ellu jääda. Ta on tugevam enamikust. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt on ta meist kogenenum.
Ja seda kõike tänu ühele õnnetusele, ühele hetkele. Paljud meist ei tea, mis tunne see on, kui
ühel hetkel oled kaotanud kõik, kõik mis sul kunagi olnud on. Kõik, millest sa kunagi unistanud oled.
Paljud meist ei tea, et seda tagasi saada on pea, et võimatu. Aga tema teab. Tema oskab meile öelda,
kui raske ja valus see.Tema teab, mis tunne see on, kui sa kaotaksid kõik. Inimesed, kes tänaval kõnnivad temast mööda, vaadates teda kaastundlikult, teadmata, mis temaga juhtunud on. Nad tunnevad kaasa, osad
neist mõtlevad sekunditeks-minutideks temale ning peale seda on ta unustatud. Ning kedagi ei huvita
enam, mis temaga juhtub, mis temast saab. Kõik on õnnelikud ning räägivad ainult sellest, mis neil
vaja on ja mida neil pole. Keegi ei hinda seda, mis neil juba on. Ning sellest on tüdrukul
kahju. Tal on kahju inimestest, kes ei oska hinnata oma elu. Kahju, sest nendega võib juhtuda
midagi sarnast. Kuid nüüd on tema targem. Targem kogemuse võrra, targem meist. Tema
maailm kukkus kokku kuid sellele vaatamata ei andnud ta alla, ta oli tugev. Ta osakb hinnata seda
kõike, mis teda ümbritseb. Ta oskab hoolida ja armastada rohkem. Ta oskab hinnata elu.
No comments:
Post a Comment