Meie elu on selline, millised on meie mõtted.

Masendav. Ma ütlesin vähemalt tund aega tagasi juba, et ma lähen magama. No tegelikult, ma olingi juba voodis ja oli isegi plaan magada täna öösel natuke, aga no loomulikult pidi mul miljon mõtet pähe tulema ja ma tahtsin siia jälle mingit sitta kokku kirjutada. Tegelikult polnudki mitte magama minemise põhjustajaks need miljon mõtet, vaid üks kindel mõte, mida ma mitmeid-mitmeid kordi olen läbi mõelnud ja nüüd jälle. Ausalt öeldes, ma ei teagi, kas olla õnnelik või mida ma tegema peaks. Ennist, eelmises postituses, kirjutasin ma teatud inimesest. Ja ma ei tea, kas siin on mängus saatus või mitte, aga see sama inimene, tuli mu juurde avaldusega, et ma siiani meeldin talle. See hetk jäi mul reaalselt suu lahti, ma tõesti ei osanud midagi enam öelda. Loogiline oleks ju, et ma oleksin nüüd õnnelik ja kõik läheks lõpuni hästi ? Aga mul on kahtlused. Kahtlused, mida ma küll ei kavatse avaldada siin, kuid ma kardan neid piisavalt ning nii mõnetigi loodan, et need vaid kahtlusteks jäävadki.

Öö inimene, nagu ma olen, olen jällegi energiat täis. Ma ei tea, kas asi on karmas või millesgi muus, aga alati kui ma sooviks magada, tekib mul voodisse minnes energiat meeletutes kogustes ja siis ma ei oska enam midagi peale hakata. Reaalselt tahaksin preagu lihtsalt ringi hüpata kas või. Ma tunnen ennast nagu väike roosa Duracelli jänes, kes koguaeg veits debiilselt ringi kargab. Õues on vist küll mingi 10 kraadi langenud temperatuur kuid mul on ikka niinii palav. Nüüdseks on asi vist mu tekis, ta on liiga paks. Tavaliselt küll mulle meeldivad suured kohevad tekid kuid hetkel on see väga suureks tüütuseks magama jäämise juures. Kolmapäeval läksin ma samamoodi magama, kell 1 lõpetasin Simpsonite vaatamise ja mõtlesin, et läheks magama. Läksingi, ja kella 4 ajal sain magama vist jäädud. Seda tänu sellele, et kõigepealt mu vanemate voodi oli liiga kõva ja harjumatu- niisiis kolisin enda omasse ümber. Peale seda hakas mind häirima padi ja tekk. Ja lõpuks kõik korda saanud, tuli mu energiaring peale. Nii ma siis olingi mitu tundi voodis, suutmata otsustada, mida teha.

Ning nüüd, kui ma selles kirjutatu läbi lugesin, oli esimene mõte, et see pole üldse minulik. Ma ei tea enam ise ka, mis mul viga on, kuid ma pole enam üldse see, kes ma olen olnud koguaeg. Ilmselt on mul midagi viga või lihtsalt hetke olekuga tundun ma kahtlane ja imelik. Kuigi, ega keegi pole väitnudki, et ma seda pole. Samas - ega ma ei tahagi. Ebanormaalne on igati hea olla ja ma olen vägagi õnnelik nii. Imestava panev on see,et alati kui ma ei plaani midagi kirjutada siia, tuleb mul tuju kirjutada ja siis tuleb megapikk jutt siia kokku. Enamus küll segane ja seosetu, kuid siiski. Ja kui mul on vaja kirjutada, ei suuda ma üle kolme rea kirjutada. Toretore, kas pole ?

Igatahes, mu 3's või 4's katse magama jääda ebaõnnestus ja ma lähen proovin nüüd jällegi. Loodame, et veab. Tahaks homseks välja puhata ennast ja siis päeval minna vanni ja kreemitada ennast ja korda teha. Üle pika aja midagi enda heaks ka teha ja tunda ennast mõnusalt. Niiet, ma lähen jällegi und taga ajama, ilma uneta. Loogika on ilmselgelt mul tore. Aga jah, head ööd xoxo.