Meie eesmärk on elust tunda rõõmu mitte saavutada täiuslikkust.

Nonii, terekest. Vabadus on selleks korraks läbi. Vanemad tulid koju, õigemini, tulevad 7 tunnipärast. Rääkida ma ei viitsi, mida ma tegin või kus ma olin. Ei näe tõesti põhjust, miks kõikidele koguaeg rääkida, mida ma teen. See kõlas vist natuke ülbelt aga see ei olnud nii mõeldud.

Üldiselt, suvevaheaega on jäänud natuke alla pooleteise kuu, masendav. Ma ei taha üldse mõelda selle 9nda klassi ja kooli peale, nii et see teema jääbki siinkohal poolikuks ja ega ta vist ei jätku ka enne 1st septembrit. Ja ma vist võin juba kindel olla, et 1sel algab siia kirjutatud postitud sõnadega " ma vihkan kooli " või umbes midagi taolist. Ega mina pole süüdi, et mulle see koht ei meeldi. Tegelikult pole vist asi üldse koolis ja õppimises endas, ma võin õppida piisavalt ja siis kui ma tahan ja kui mul tuju on. Aga sundimise ja kohustusliku õppimise vastu on mu küll midagi. Samuti ei ole ma üldse inimene, kellele meeldiks rutiin. See sama " kell 7 üles-8tundi kooli-trenn-koju õppima" rutiin. Noh, ausalt öeldes trenni vastu ei ole mul ka midagi, aga arvatavasti see aasta jääb pooltes trennides käimine jällegi ära. Seda just sellepärast, et 9s klass ( kavatsen 4/5'ga lõpetada ) on ja õppida on palju ning otseloomulikult olen ma ülimalt väsinud koolist. Ja kurb on see, et ma pean kooli pärast loobuma asjadest, mis mulle meeldivad. Iseenesest on plaan veel minna kunstiringi maalimist/joonistamist õppima edasi.  Kuid millegi pärast ma kardan, et see jääbki ainult plaaniks. Seda just ajapuuduse poolest. Kindlasti oli veel mul plaan jõuda Free Flow Studio'sse, loodan sinna väga minna. Kuigi, ma olen üpris positiivne ja usun endasse viimasel ajal väga palju, ning olen siiani kindel, et ma jõuan siiski sinna ka minna ja kõike teha. Aga okei, see selleks, küll ma jõuan seda veel mõelda ja üritada ära mahutada oma ajakava.

Viimasel ajal on mind midagi painanud. Otseses mõttes ma tahan midagi või kedagi nii väga, kuid ma ei ole üldse kindel keda või mida. Lihtsalt kuskil sisimas on see tunne, et midagi on poolik või ma vajan midagi. Ühte pidi ma isegi tean, keda ma vajan, vägagi hästi. Aga teile ma seda ei ütle, las see olla saladuseks ka edaspidi. Ma lihtsalt ei soovi, et see kuidagi Temani jõuaks. Üks kallike mul seda siiski teab, Anneken nimelt, kuid temale rääkisin ma ka seda ainult see tõttu, et ta tuli pärima, keda ma igatsen. Muidugi ma tean ka, et teda ma saan usaldada ning ta ei räägiks seda kellegile. Aga asi pole ainult Temas. On veel midagi, mida ma ei tea, kuid ma tahan seda nii väga. Kõige hullem ongi sellejuures see, et ma pole täiesti kindel, mida mul vaja on. Eks ma pean selle välja mõtlema ja selle kuidagi teoks tegema. 

Ja umbes nädalapäevad tagasi võisin ma kindlalt endale väita, et ma vajan enda kõrvale kedagi. Inimest, kes mind toetaks ja hooliks minust. Aga siin on mitu 'aga'. Peale Teda ei suuda ma lihtsalt käituda mittekellegagi nii, nagu Temaga. Rääkimata siis tunnetest.. Samas, on ju öeldud, et esimest armastatakse päriselt, teist selleks, et esimest unustada. Võib-olla ongi see tõsi. Ma ei tea, mis Temas oli midagi sellist, mis ei lase mul teda unustada aga see lihtsalt on nii. Võib-olla on asi selles, et ma pole leidnud kedagi, kes oleks parem kui Tema. Lihtsalt, ma ei taha olla ühegi poisiga, sest ma ei saaks neile samade tunnetega vastata. Ja again, pean ma mainima natukene Annekeni, sest tema teab, mis olukord mul on ja ta teab, mis tunne see on. Kõige nõmedam ongi see, et Ta pmst kontrollib mu elu siiani. Tuleks üle saada. Ühesõnaga, nüüd on mul jällegi tunne, et vabadus on palju parem. Aga kuna ma olengi tujukas ja mu tujud muutuvad väga kiirelt ja ideid tuleb koguaeg juurde, siis ma ei imesta, et ma ei teagi, keda ma tahan ja kas ma tahan. Kuid kuna elust olen ma nii palju juba õppinud, et kõik on võimalik, nii et ehk tuleb kunagi taaskohtumine. Otseselt ma ei oota seda, kuid kui see juhtub, on see parim päev mu elus. Never say never.

Eile muideks leidsin endale koha, kus mul on hea. Võib-olla tuleneb selle koha rahustav mõju minu tähtkuju poolt, aga võib-olla mitte. Igatahes, see koht ja tuul ja kõik on lihtsalt mõnus ning rahustav. Ja eile öösel pildistamas käies hakkasid mulle jälle meeletult meeldima need suveööd, kus on soe tuul, pilvitu teavas ja ilm on meeletult soe. Muidugi peab ka olema inimene/seltskond, kes sinna öösse ennast ära mahutab ja sinna sobib, kuid kõik on lihtsalt nii perfektne. Ja ilmselt hakkan ma tihedamini nüüdsest neid kahte eelmainitud asja nautima. Samas, ei imesta ma üldse, et mulle meeldivad need ööd. Ma olen täielik öö inimene. Minu ideaalne päev on ka umbes selline, et ärkan päeval kell 3, teen ennast korda ja lebotan kuni kella 7ni. Ning siis 8 ajal tabab mind tohutu energiavool ja ideid aina tuleb ja tahaks kõike teha. Ning siis hakkabki alles minu nö. päev ja ma suundun alles siis välja. Ja mulle just nii meelbiki ja nii on hea. Lihtsalt, öödes on midagi rahustavat ja seal on palju rohkem vaikust, ka linnamüra on vähem. Üksikud vilkuvad valgusfoorid, kuskil kaugel olevad sireenid, suvine soe tuul, tähine taevas ning inimene, kellega saaks rääkida maast ning ilmast - see kõik lihtsalt ongi see, mis mind tõmbab. Olgu ma siis kaine või vähekenegi joonud, alati on just öösel rääkida kõige rohkem ja kõigest. Seda tõestavad nii mõnedki aastatagused telefonikõned, mida ma tegelikult siiani igatsen. Olgugi, kuidas need suhted vahepeal on olnud, tahaksin neid igati tagasi, sest vaatamata kõigele, oli teatud inimene, kes tahtis sama, mis mina. Ja ma olen veendunud, et kunagi me jõuame tagasi selleni. Ma tean seda. 

Ning kui jutt juba inimeste peale läks, igatsen ma nii mõndagi, kellega sain vanasti vägagi hästi läbi. Nüüdseks ma suhtlen nendega küll vahetevahel kuid enamuse ajast msni teel või siiski on ka kuid, kus me ei räägigi. Ja sellest on kahju. Ühte meessoost isikut, kes oli vanasti mu parim sõber, igatsen ma väga. Sest ta lihtsalt teadis, kuidas ajada mind naerma ning teab tegelikult siiani. Minule üllatuseks kutsus nädala algul see sama inimene mind sinna saarele, kus ta paikneb. Mõelge ise, kuhu ja kes see on. Üksikud teavad. Igatahes, ütles ta, et soovib mind näha ja seda oli nii hea lihtsalt kuulda, selles suhtes, et ma olin veendunud, et me ei suhtle enam põhimõtteliselt mitte kunagi. Aga näed, asjad võivad muutuda. Ja on veel mitmeid inimesi, kellega ajapuuduse ja pideva äraolemisega ei ole saanud pikalt suhelda. Eks loodan, et olukord muutub ja üritan seda ise samuti parandada. 

Kõige nende eelmainitud asjade või minu jaoks isegi ehk probleemide sees olen ma ikka nii positiivne ja tugev ja õnnelik. Eks on ju minult viimasel ajal pidevalt küsitud ka, kuidas ma suudan kõike teha ja seda kõike taluda ja selle kõige kõrvalt olla veel nii energiline ja õnnelik. Ja teate mis ? Ega ma ise ka ei tea, kuidas. Ma oleks nagu täiesti ära muudetud. Võib-olla ongi nii parem. Kõigile. Ma lihtsalt üritan asju heaks teha, kuid kõike ei saagi täiuslikuks, ning millegi uue nimel tuleb millestki või kellestki vanast lahti lasta, ükskõik kui kurb see ka poleks.

 See postitus tuli nüüd küll kahtlaselt sügavamõtteline mu jaoks ja kuidagi muserdav ja üldse mitte minu moodi aga noh, selline ma olengi. Ja üldiselt, nüüd ma lõpetan oma kirjutamise, see tuli isegi väga pikk jutt siia kokku.  Lähen nüüd koristama veel natuke korterit ja mby teen midagi tarka. Naudime veel järelejäänud suve täiega ! xoxo