" Ma armastan Sind, " laususid Sa, veidike piinlikust tundes, ning tänu sellele pöörasid sa pilgu maha. See oli omamoodi armas ja naljakas. Ka mina tundsin seda. Ma jagasin seda Sinuga, vastates Sulle samaga. See tundus nii õige. Justkui polekski kuidagi teisiti saanud ja just nii pidigi olema. Igatsesin Sind iga sekund, minut, tund. Teadsin juba siis sügaval sisimas, et see on mu elu parim aeg. Nüüd olen ma selles kindel. Rohkem kui kindel. Me veetsime koos päevi, nädalaid. Rääkides öö läbi, naerdes päevad läbi, tundus, et see ei saagi läbi. Ma teadsin, et me ei saa koos olla ju igavesti, või siiski ? Keegi ei osanud mind selliseks muuta, nagu Sina seda tegid. Ma olin justkui transis, Sinust. Ei olnud isegi tunnet, et ma peaks vaatama kedagi muud, otsima kedagi. Ma lasin Su endale nii sügavale sisse nind ma ei saanud Sind sealt enam välja. Ega ma ei tahtnudki, nii oli ju hea ja ma ei osanudki paremat tahta. Need koos veedetud mitu kuud olid mu jaoks head. Sa mõjusid mulle nii hästi, ma olin õnnelik.Kõrvaltvaatajad imestasid, kuidas on võimalik, et mind keegi nii õnnelikuks teeb ? Kuidas saab üks suhe
olla nii perfektne ? Ja teate mis ? Ei saagi. Alati, varem või hiljem, juhtub midagi. Tahate seda või ei. Lihtsalt ühel hetkel, peab midagi juhtuma, mis purustab teist kummagi unistused ning lootused kildudeks. Ja perfektsest suhtest saab ühe inimese õnnetu püüdlus suhet üleval hoida. Just nii ma tunnen, kindlasti pole ma ainus. Kuradi nõme ongi see, et Sa kontrollid siiani mu elu. Ma ei suuda tunda kellegi vastu enam midagi sellist, ma ei suuda olla piisavalt õnnelik. Suhted pole enam perfektsed mittekellegagi, midagi on puudu. Ma lihtsalt ei oska enam kedagi endasse lasta, kartes haiget saada. .Ma olen nagu pisike tüdruk, kes on kaotanud oma lemmik kaisukaru. Sisutühi ning õnnetu. Ma ei oska ilma, ma vajan Sind.
No comments:
Post a Comment