Ma tunnen seda kõikke rõõmu enda sees alles nüüd, kus vabanesin kõigest liigsest, mis oli ammu kummitanud mu südames.

Ma vist sain aru. Jõudis lõpuks kohale, mis mul on. Ma kardan. Ma kardan suhet. Tõesti, mitte, et mul enne neid poleks olnud, aga lihtsalt. Ma olen vaba olnud, kaua. Piisavalt, et aru saada, kui mõnus see tunne on. Eks tõesti, vahest on langusi nö. mil tõesti on tunne, et vajad enda kõrvale kedagi. Kedagi, kes hooliks ja armastaks. Mida ma kardan ? Kõike seda, mis suhtega kaasneb. Ma ei ütle, et ma ei suudaks seal olla või, et mul pole piisavalt vastutustunnet sellejaoks. See kõik on olemas ja ma saaks seda, kuid ma ei taha. Ma ei taha muutuda kellegi omaks, teha seda, mida tema tahab. Ma ei taha olla kellegiga, kohustusest. Ma tahaksin ennast vabana tunda, teha seda, mida hing ihaldab. Millegi pärast on lihtsalt nii, ma ei talu rutiini ja kontrollimist kellegi poolt, oma elu üle. Sama hea, kui vanemad uurivad, kus ma olen ja mida ma teen. Masendavalt tüütu. Minu jaoks oleks palju parem nö. vabasuhe, mida paljud küll ei aksepteeri, kuid see eksisteerib siiski. Sõbrad, koos, ning käituvad nagu suhtes.  Eks igaüks teab, mida see endast kujutab. Mulle meeldib see lahendus, sest siis ma tean, et ma ei kuulu otseselt kellegile ja saan teha, mida ma tahan. Mitte, et ma jookseks nüüd kohe petma, teades, et ma tegelikult ju ei petagi, sest suhet ei ole. Mkm, mitte seda. Pole minu jaoks. Tõesti, parem on lihtsalt olla nii nagu mina tahan. Ma üldiselt üritan koguaeg enda heaolu peale siiski mõelda ning tavaliselt ma teen seda, mida mina tahan, mitte seda, mida teised käsivad mul teha. Ma lihtsalt ei suuda ning ei taha ja ei kavatsegi kellegi käskudele alluda. Tahan elada oma elu, olla õnnelik ning tunda kõigest sellest rõõmu.

Ma tean, et ma võin kõlada hetkel tohutult egoistlikult, sest ma mõtlen ainult endale ja kuidas minul hea oleks. Vahete vahel on mul tõesti tunne, et ma olengi täielik egoist. Ma mõtlen ainult sellele, kuidas oleks minul parem ja mida mina tahan. Kuid, kui ma mõtleks teiste peale ainult, siis ma kannataksin ja ma ei tahaks seda. Oleks sellel siis mõtet ? Tundub, nagu ma ei mõtleks teiste tunnete peale, ei arvestaks nendega, kuid ei, ma teen seda ja just sellepärast ongi vahel parem, kui midagi suhte sarnast ei esineks. Ma tõesti ei tea, mis saab või saama peaks. Lihtsalt, mõte sellest, et keegi mind nö. omaks, ei ole minu jaoks meeldiv.

Ja peaks ära mainima, et täna Taavi, Karlise ja Tiiduga oli mega. Pole ammu nii naernud, tsill. Ja minu kainuse periood algas tänasest, nüüdsest korralik. Eelmine aasta ain ju oma 8 kuuga hakkama, üritame see aastagi ? :)

xoxo