Ma olen minimalist kõiges, mis tähendab maksimaalset lihtsust kõiges.

Super. Või veel parem ? Kuidas ma seda peaksin ütlema ? Ma tõesti ei tea. Lihtsalt, inimesed, elu, suvi, vabadus ja kõik on hea. Ja ma tean, et see tekst, mida ma hetkel siia kirjutan, on täpselt selline, nagu kõik eelmised, aga ma kurat ei jõua ära imestada, et kõik on nii hea.Peaksin tänama ühte inimest, kes on lähiajal teinud mu tuju heaks ja lihtsal elu paremaks, nii et tänan veelkord.

 Kodus on olukord nii nagu ta on, see käis nüüd isa pihta tegelikult. Halb asi on see, et mul pole kodus enam netti, või õigemini on nett aga wifit pole, nii et ma tsillin kelelgi teise wifis, aitäh Sulle ka. Üldiselt on ikka kiire ja kuradi kahju, et juba kuu aega suve mööda on ja ma pole mittemidagi kasulikku ära jõudnud teha. Samas, suve olen täiel rinnal nautinud, isegi mendis käisin. TEHTUD ! Jah, see kõlas niii nagu ta kõlas..

 Igatahes, kuhu ma oma mõttega jäingi ? Ahja, täna lugesin hambaarsti ooteruumis olles mingit artiklik mingi hiphop tantsukooli kohta kuhu ma igahtaes sügisel minna tahan. Ma ei tea, kust viimasel ajal on tulnud see suur armastus muusika ja tantsimise vastu aga kui vaadata minevikku siis olen ma käinud kõik võimalikud tantsukoolid läbi : alustades peotantsu ja showtantsuga, lõpetades balletiga. Kokku tuleb sealt umbes 7-8 aastat tantsimist. Igati armas. Ma küll ei tea, mis sügisel saama hakkab, sest kuna ma 10ndasse Tartusse lähen, pean ma minema kunstiringi, tahan jätkata veel võrküpalli ja tantsida. Ja selle kõrvalt pilte teha, sõpradega olla ja 9nda klassi enamvähem 4-5'tega lõpetada. I can do it !

 Ja veel minevikku vaadates, paneb mind imestama see, et ma olin vahepeal ikka väga depressiivne, kui nii võib öelda. Otseses mõttes oli kõik halb. Ning vaadates preagust mind, on kõik täiesti muutunud. Täiesti otse öeldult, ma olen täpselt nagu teine inimene. Samas, iga inimene nö. vananedes muudab oma ellusuhtumist ja kõike muud, kuid siiski asi pole ainult selles. Ühesõnaga, välimus on muutunud, iseloom ning ellusuhtumine. Ma olen lihtsalt koguaeg õnnelik, säran ja naeran nagu hull. Eile mult küsiti ka, et mida sa särad. Ja siis ma ainult naersin jälle. Lihtsalt jube, kui palju ma naerda võin. Ennast paneb ka imestama, et miks ma kõiges nüüd head näen ja positiivne olen. Ehk enne nägin ma pooltühja klaasi, nüüd näen pooltäis klaasi. Lihtsalt näide. 

Ja viimaste päevade kohta nii palju, et need veetsin Steni juures Tiskres. Käisime Kakumäe rannas ja ujusime ja päevitasime ja mängisime niisama lolli ja tänu Steni kiisule sain ma endale uue koduloom Sabata Sissu, kes kujutas endast ette väikest armast sisalikku, kelle Steni kass endale aiast tuppa tõi ja teda peaaegu ära tahtis süüa ja ma muidugi ei lubanud. Ja sisalikult polnud enam saba :( ( Kui sisalikku ehmatada, siis kaitserefleks on neil see, et nad jätavad oma saba maha. See oli juhuks, kui keegi arvas, et kiisu selle ära sõi :D . Mis teha, mulle meeldib bioloogia. Ilmselt valik eksam järgmineaasta. ) Aga igatahes jah, viimased päevad olid head ja ma olen natuke pruun juba ja mõnus üldse olla. 

Ja nii, mul pole jälle mittemidagi tarka teile rääkida ja ma loodan, et te igavusse ei sure selle teksti tagajärjel aga jah, kõik on heaheahea. love it ! Olge tublid ja kõike muud, xoxo