Ma tunnen seda kõikke rõõmu enda sees alles nüüd, kus vabanesin kõigest liigsest, mis oli ammu kummitanud mu südames.

Ma vist sain aru. Jõudis lõpuks kohale, mis mul on. Ma kardan. Ma kardan suhet. Tõesti, mitte, et mul enne neid poleks olnud, aga lihtsalt. Ma olen vaba olnud, kaua. Piisavalt, et aru saada, kui mõnus see tunne on. Eks tõesti, vahest on langusi nö. mil tõesti on tunne, et vajad enda kõrvale kedagi. Kedagi, kes hooliks ja armastaks. Mida ma kardan ? Kõike seda, mis suhtega kaasneb. Ma ei ütle, et ma ei suudaks seal olla või, et mul pole piisavalt vastutustunnet sellejaoks. See kõik on olemas ja ma saaks seda, kuid ma ei taha. Ma ei taha muutuda kellegi omaks, teha seda, mida tema tahab. Ma ei taha olla kellegiga, kohustusest. Ma tahaksin ennast vabana tunda, teha seda, mida hing ihaldab. Millegi pärast on lihtsalt nii, ma ei talu rutiini ja kontrollimist kellegi poolt, oma elu üle. Sama hea, kui vanemad uurivad, kus ma olen ja mida ma teen. Masendavalt tüütu. Minu jaoks oleks palju parem nö. vabasuhe, mida paljud küll ei aksepteeri, kuid see eksisteerib siiski. Sõbrad, koos, ning käituvad nagu suhtes.  Eks igaüks teab, mida see endast kujutab. Mulle meeldib see lahendus, sest siis ma tean, et ma ei kuulu otseselt kellegile ja saan teha, mida ma tahan. Mitte, et ma jookseks nüüd kohe petma, teades, et ma tegelikult ju ei petagi, sest suhet ei ole. Mkm, mitte seda. Pole minu jaoks. Tõesti, parem on lihtsalt olla nii nagu mina tahan. Ma üldiselt üritan koguaeg enda heaolu peale siiski mõelda ning tavaliselt ma teen seda, mida mina tahan, mitte seda, mida teised käsivad mul teha. Ma lihtsalt ei suuda ning ei taha ja ei kavatsegi kellegi käskudele alluda. Tahan elada oma elu, olla õnnelik ning tunda kõigest sellest rõõmu.

Ma tean, et ma võin kõlada hetkel tohutult egoistlikult, sest ma mõtlen ainult endale ja kuidas minul hea oleks. Vahete vahel on mul tõesti tunne, et ma olengi täielik egoist. Ma mõtlen ainult sellele, kuidas oleks minul parem ja mida mina tahan. Kuid, kui ma mõtleks teiste peale ainult, siis ma kannataksin ja ma ei tahaks seda. Oleks sellel siis mõtet ? Tundub, nagu ma ei mõtleks teiste tunnete peale, ei arvestaks nendega, kuid ei, ma teen seda ja just sellepärast ongi vahel parem, kui midagi suhte sarnast ei esineks. Ma tõesti ei tea, mis saab või saama peaks. Lihtsalt, mõte sellest, et keegi mind nö. omaks, ei ole minu jaoks meeldiv.

Ja peaks ära mainima, et täna Taavi, Karlise ja Tiiduga oli mega. Pole ammu nii naernud, tsill. Ja minu kainuse periood algas tänasest, nüüdsest korralik. Eelmine aasta ain ju oma 8 kuuga hakkama, üritame see aastagi ? :)

xoxo

Oli, enam pole.

Ühe inimese mõtted, teod. Ühe inimese elu, tema teos. See pani mind otseselt halvasti tundma. Tundma enanst halva inimesena, seda nii mõnesgi mõttes. Tema mõtted ja maailmavaade sarnaneb nii palju minu omaga, kuid see, milline loomuselt on, paneb imestama. Tänu sellele tundsin ma vajadust ennast muuta, muuta enda pärast. Muuta oma elu veelgi paremaks, muuta ennast paremaks. Saada kelleksgi, kes oleks võimalikult lähedal perfektsusele. Ma tean, et see pole võimalik, kuid proovida võib. Saada võimalikult lähedale perfektsusele, püstitan eesmärgi endale. Tekitan endale sihi, mida mööda minna, tänu millele saaksin muutuda.Peaksin tõesti ütlema, et  see kõik tekitas minus miljon mõtet, miljon asja, mida ma tahaksin ja peangi tegema. See kõik lihtsalt paneb mõtlema ja muud moodi ei saagi. Ma tean, et ma tahaksin veel paljusid asju, tahaksin omada kõike. Vaatamate sellele mõtlen ma, et mul on olema niigi palju, mille üle õnnelik olla. Mille üle tunda uhkust ja teada, et olen miadgigi siin saavutanud. Tunne on hea. Olen õppinud ennast ausatama, saanud üle sellest alaväärsus kompleksist ning ellusuhtumisest, mis oli negatiivne. Peaksin tänama neid inimesi, kes on muutnud mind ja eelkõige ennast, sest olen olnud piisavalt tugev, et suutsin seda kõike. Niiet aitäh !

Ja ma tõesti ei tea, miks selline jutt järsku, aga no ma lihtsalt pidin selle välja kirjutama. Kõik.

xoxo

It’s pathetic how much you used to mean to me, how much I adored you, how you were pretty much my entire fucking world.

Sauxxx kiisud ja miisud. Kell on 3 öösel ja mina ikkagi ei maga. Kahtlasel kombel on terve mu msn ka tühi, mis toimub inimesed ? Umbes 300st inimesest on sees 10, kellest 7 on eemal või magavad. Ebanormaalne ju. Või siis on tõesti kell nii palju, et peaks magama ja seda veel suvel ? Isiklikult ei poolda üldse seda ideed, sest ma trudly, madly, deeply armastan suveöid ja ma ei saa mitte kui midagi teha, et mul pole lihtsalt und. No veidike on asjasse segatud ka see masendav kuumus, mis lihtsalt ei lase magada.

 Tegelikult tulin siia igavusest kirjutama, sest tõesti pole hetkel mitte midagi targemat teha. Emaga oleme kaks imelikku, ta proovib kell 4 mu toas prille ja mida kõike veel. Ja mina naeran omaette. Ega normaalsust meie perekonnast ei leia. Kohe kindlasti. Hetkel veedan ka aega ilmselt ebakaine olekus oleva Mario'ga, kes räägib mulle, kuidas me temaga talu ja põllu ehitame ja siis võtame sinna kalkuneid, lehmi ja jaanalinde. Kas see tundub nüüd normaalne ? Lõpuks jõudis talle ka kohale, et ta paneb segast. Oli ka aeg. Teises toas kõnnib ka keegi ringi hetkel, oletatavasti ema. Again, me kumbki ei maga. Geneetiline probleem meil.

Täna käisin emaga Rocca al Mares ja hiljem Macis söömas ka. Sain endale jälle riideid, yay. Üks asi, mis alati tuju tõstab, on mõni uus riideese. Ma ei tea, mis minust saanud on. Vanasti mind absull ei huvitanud, milline ma välja nägin ja mida ma kandsin, nüüd välja minnes ma valin endale riideid juba 2 tundi. Masendav. Tuleks muuta ennast veits.

Homme loodame head ilma ja kõike muud toredat. Tegelt plaane otseselt pole, aga millalgi saan oma nunnuga kokku, kui ta töö lõpetab. Loodetavasti vara, ma ei viitsi toas istuda. Siis ei teagi, mis me teeme. Peaasi, et kodus saaks välja. Ja minu õnneks tuli mulle hetkel uni, mis on vist hea märk ? Igatahes, ma lähen üritan magada, äkki õnnestub.


PS ! MA OLEN ÕNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNELIK ! :)
xoxo

The greatest freedom is to believe in yourself.

Tsauuuuuuuuuuuuuuuuuuuu,

ei ma olen tegelt väga õnnelik lihtsalt. Ärge pange tähele. Ma pole siia mitu päeva kirjutanud, andke andeks sellepärast. Kuigi, minevikus ei kirjutanud ma siia nädalaid. Aga see selleks.

Mis on usk ? Kas see tähendab seda, et sa teed kõike nii, nagu inimkond usub või see, et sa teed kõike nii, nagu sina usud ? Teed kõike oma uskumuste järgi ning seisad oma tõekspidamiste eest, ei allu ' hallile massile '. Endasse uskumine on midagi head. Kui sa seda teed, tundub kõik õigem ning parem. Endasse uskumise tagajärjel võid sa saavutada midagi imepärast, midagi, mida sa oled ammu oodanud. Võtame näiteks kodutu inimese, kellegi, kellel polegi muud, kui lootus ning usk, et üks päev saab kõik korda. Kui nad ei usu, ei looda, et midagi muutub, ei tee selle jaoks midagi, jääbki nende elu selliseks, nagu nad selle kujundanud on. Inimese elu on selline, millised on tema mõtted. Kui ta tõesti sisendab endale pidevalt, et kõik on hästi ja saab korda, siis mingil hetkel võib ta taibata, et kõik ongi korda läinud. Ega muidugi tuleb ise ka midagi teha sellejaoks, et lootused tõeks saaksid. Kuid tõesti, endasse uskumine aitab tohutul kombel kas või sind ennast. See muudab nii mõnegi päeva paremaks, toob naeratuse näole. Just believe !

Ühesõnaga, mul on olemas kõik, mida ma tahan. Kõik, mida ma vajan. Kõik, mida ma armastan. Ja oi bljää, tunne on mõnus ! Ma ei tea, mis täpsemalt toimus kuid kõik on lihtsalt nüüd nii hästi ja veel paremini. Teatud raskustest üle saadud ning jälle on elu midagi õpetanud. Elus on nii mõndagi mul ette tulnud ning enamustest raskustest olen ma üle saanud ning olnud õnnelik. Nagu ka see kord. Elu on õpetanud nii mõndagi ning oma vigadest olen ma ka piisavalt õppinud, et neid enam mitte korrata. Seda tänu sellele, et ma tean, kui valusalt võib nende kordamine jällegi maksma minna. Minevikku vaadates olin ma negatiivsem ja võtsin asja hullemini, kui tegelikult oli. Peale mingit juhtumist olin veendunud, et enam ei saa midagi korda kuid nüüd ma tõesti sisendan endale kogu aeg, et kõik on hästi ja kõik saab korda. Ja nagu näha, saabki. Samuti olen ma üritanud enda iseloomu paremaks muuta ning teatud mõttes on see ka muutunud ja need kohad, mis mulle ei meeldinud, on eemaldatud. Iseenesest ei ole seal midagi rasket. Sa pead endasse lihtsalt uskuma ning olema veendumusel, et suudad seda. Enamus inimesi mõtlevad küll, et ' oh, kerge' ja siis kui tuleb tegutsema hakata, ei ole kedagi, kes seda suudaks. Nagu ma ütlesin, tuleb endasse uskuda ja sisendada endale, et sa tõesti tahad seda. Sest kõik on võimalik, kui sa vaid usud !

Ja teate, kui hea tunne on see, kui inimene ütleb, et just Sina oled see, kes on ta õnnelikuks teinud ?

xoxo

Õnneks on tegelikult väga vähe vaja.

MA TOTAAAAALSELT ARMASTAN OMA KIIIISUT ! Seda sama, kellega me täna aluspesus vabakal Taurit ootasime. Ning seda, kes on mu õde ja me oleme 18 aastased. Ja seda, kes on totaalne pervert ja kellega meilem eeldib suvakatega juua j ansm ägedada olla. Neegrid on lemmikud !

Tegelikult olen ma ebanormaalne ja väga haiglases tujus aga tänane tleb arvatavasti niiniinii super, et sure ära. nananananana

xoxo

I know that it's a wonderful world, but i can't feel it right now.

Nonii. Viimasel ajal vist ei mööd apäevagi,kui ma vähemalt korra siia ei kirjuta. Võib-olla ongi hea, teil on midagi lugeda vähemalt. Kuigi see, mida ma siia enamasti kirjutan, pole vist suurem asi küll, kuid piisav, et natukeseks ajaks tegevust leida.

Kahjuks või õnneks pean ma oma eilsed sõnad tagasi võtma. Või noh, lihtsalt peaksin mainima, et ühe inimese väärtus mu silmis on jällegi langenud. Nimelt ühe mehe. Kõige imelikum ongi just see, et ma olen elus pidanud alati pettuma meestest. Ükskõik siis kas oma mehes, sõbras või isas. Alati on asjasse segatud mees. Naistega on olnud ka mõni üksik juhus, kuid seda tõesti vägaväga harva. Ma ei teagi, kas asi on selles, et ma enamjaolt suhtlen ainult meessoost isiksustega, või tõesti ongi mehed sellised, kes mingil aja hetkel teevad nkn haiget või valmistavad pettumust ? Küsimus, millele ma vastust tõesti ei oska anda, isegi kui ma väga tahaksin. See teatud inimene oli enne mu silmis, noh, kuidas ma nüüd ütlen.. eriline ? Noh, muidugi, igaüks on eriline, kuid ta polnud nagu enamus tema eakaaslasi. Suhtus ellu natukenegi teistmoodi ning käitus natukenegi hoolivamalt, kui nii mõnigi. Aga see selleks, enam mitte. Ma tõesti ei taha jälle kurta, et kõik mehed on halvad ja vastikud, ma tean ju, et kõik ei ole. Enamus ainult (:

Hästi üllatav ja armas oli see, et nii mõnigi inimene minevikust hoiab mind ikka veel meeles. Hea oli lugeda seda. Peaksin siinkohal mainima Ristot, kelle blogi sissekanne mind positiivses mõttes üllatas. Vähemalt kellelgi olen ma meeles (:

Selle suurepärase raamatuga olen ma varsti juba lõpusirgel. Kaks päeva ning umbkaudu 300 lehekülge. Pean veel kord ära mainima, et see raamat on super. Ma ei saa midagi teha.

Viimased päevad on minu elu kohta olnud suhteliselt igava võitu, no va. eile. Üldiselt ma olen koguaeg kellegiga kuskil väljas vms aga nüüd pole nagu viitsimist ega tahtmist. Ja mu põlv annab ka meeletult tunda, samuti ka selg. Selline mõnus valu käib pidevalt läbi. Ma ei tea, millset see järsku tingitud on. Varajane vanadus ? Ilmselgelt ei. Aga noh, siiski, loodan, et pole midagi hullu. Täna veedan arvatavasti päeva sees, loen raamatut ning olen niisama õnnelik, et saab natuke lebotada. Vahepeal tuleb küll tappev igavus kallale, kuid selle saab alati ära likvideerida kuidagi. Nii mõnelegi tundub see suvel kodus raamatu lugemine vist väga ebatavaline, aga noh, vahest ju võib ennast harida ka natukene. Halba see ju ei tee. Vähemalt ei raiska ma oma ajurakke kuskil peol ennast mällu juues. Ja võib-olla ma olengi natuke liiga õel, aga tõesti, paras. Selle eest, et sa nii käitusid. Ma lähen nüüd otsin juua midagi külma ja loen edasi, tsaumiau xoxo.

Better be hated for who you are, not be loved for who you're not.

Tervitused !


" Võib-olla ei tahetagi ennast niimoodi väljendada, sest kardetakse - kardedakse olla se, kes tegelikult ollakse. Inimsööjad, just need me olemegi ! Rikume nii teisi kui ka enanst, alustades tujust ja lõpetades eluga. Kui kõik maailma elanikud oleksid ideaalsed, ideaalselt vajalikud, tahetud, nõutud ning vastaksid üksteise ideaalsuse tippudes, poleks enam maal elu. Samuti, kui kõik oleksid viimased munnid siin ilmas ning mitte kedagi teist peale iseenese ei allitaks, oleks samuti tohutu kaos. 
      Mis juhtub aga siis, kui enam ei sallita ennastki ? Viimane piisk, mida talutakse, on ise enast positiivsus ja negatiivsus elu suhtes. Elul poleks mõtet, kui ei sallitaks ennastki, alaväärsuskompleksidega elades ei saavutata sittagi. "  Nii algab see suurepärane raamat. Peaaegu nii.

Tegelikult ei ole mul hea tuju. Ausalt öeldes on mul vägagi sitt tuju. Ja seda ainult tänu ühele inimesele,kes suutis ühe smsiga mu tuju perse keerata. Suured tänud. Ilmselt ei tule mu siia kirjutamisest suurt asja, sest ma olen hetkel liiga välja vihastatud ja kuri ning kõike muud ka, kuid ma siiski proovin.

Käisin täna Jänedal, supermõnus ausalt öeldes. Teine õhkkond ja kuidagi rahustav oli. Sai üle pika aja Tlnst ära. Teiseks, lugesin täna Chris Kala raamatut " Ebaõnnestunud !". Respekt. Lihtsalt masendavalt reaalne raamat, kus on väljaöeldud oma arvamus sellest ühiskonnast. Olen hetkel poole peal sellega ja ma lihtsalt ei saa üle sellest. Ma vist oleksin seda jäänudki lugema, kui see fucking uni poleks tulnud ja keegi poleks mu tuju rikkunud. Raamatus otseselt ei ole midagi erilist kuid see kuidas ta seda kirjutanud on, nii reaalselt. Ta paneb ennast lugema ja see ongi ju põhiline. Sinna on võimalik nii sisse elada ennast ja seal ei saa enam välja. Ei tõesti, super. Ainult head sõnad. Võib-olla meeldib ka see mulle, sest tõesti, ta maailmavaated on minu omadega nii kuradi sarnased ja see, kuidas ta on arvamust avaldab, lihtsalt meeldib mulle.  Soovitan !

Kolmandaks polegi mul midagi öelda. See kriips, mis siin vilgub, oodates, et ma jätkaksin, on vilkunud juba 5 minutit. Pea on lihtsalt mõtetest tühi. Ma ei tea ega oska siia midaig kirja panna. Tahtmine on suur preagu sõimata ja öelda nii kuradi palju asju välja osade kohta  kuid ma ei saa. Ma lihtsalt ei tohi ja sellest on kuradi kahju tegelikult. Võib-olla tuleks selle välja ütlemisega nii mõnelegi midagi koju tagasi. Ja ma ei tea miks, aga mul on viimasel ajal jälle see kahtlane korralikkuse periood, kus ma lihtsalt pooled tuttavad sõnaotseses mõttes tahaks perse saata, sest nad lihtsalt on nii kuradi alla käinud ja nad ise ei saa aru,kui kuradi munnid nad olla võivad. Tore,kes ennast puudutatuna tundis jah. Lihtsalt, ma tõesti ei näe enam mõtet nsm ringi tõmbamisel ja joomisel nind pidutsemisel. Ma võin seal käia kuid tõesti, alkohol ja tubakas ei tõmba mind enam pooltki nii palju, kui kuid tagasi.Alkoholi tarbimine lihtsalt ei vii mind enam mitte kuhugi, see ei aita reaalsuse vastu, Okei, paarkümmend minutit sitast õnnes võibolla küll, kuid siis tuleb kainenemis periood, nii mõnelgi võibolla pohmakaga, ning igapäevane sitt rutiin ja nõme reaalsus on tagasi. Samuti ma lihtsalt hävitan ennast sellega. Niiet, mismõttega ? Lihtsalt ei taha enam tarvitada. Noh, põhjuseid võib olla nii mitmeid, mainida ma neid ei tahaks. Aga noh, kuid teid see õnnelikuks teeb, siis palun väga, laske käia (:  Ning üldiselt, pidevalt suudab mõni endast nii kuradi heal arvamusel inimene öelda midagi nõmedat, tänu millele tekib tõesti tahtmine tal nägu täis sõimata ja lasta kellelgi talle lõuga anda. Mulle lihtsalt ei jõua kohale, kust sellised tulevad. Ega ma vist parem ei tahagi teada. Lihtsalt, ma ei tea, teatud lohhid võiksid oma ilusat suukest rohkem kinni hoida, näeksite targemad välja mby.

Imestama panev on ka see, et mu arvamus meestest ( osadest ainult ) on paranenud. Kui ma enne olin veendunud, et enamus neid on litsid, siis noh, nüüd on olukord natuke paranenud. Võib-olla on asi selles, et ma olen suhelnud teist päritolu ja natuke vanematega ka, kuid siiski. Lihtsalt tundub nii, et on olemas ka täie mõistuse juures olevad inimesi, kes tõesti hoolivad. Mis on tõesti imekspandav. Vot niii.

Ma nüüd sain vist kõik välja öelda, mis ma tahtsin. Peaaegu. Tahaksin siia kirjutada üles kõik need nimed, keda ma mõtlesin, aga ma parem jätan selle tegemata. Enda heaolu nimel. Loodan, et see masendav vihmane 18 kraadine ilm lõppeb ära ja tuleb natuke soem ja päike ja siis on jälle kõik supah. Igatahes, olge mõnusad xoxo.

Tõesti, mine perse

Because of you I don't know how to let anyone else in.

" Ma armastan Sind, " laususid Sa, veidike piinlikust tundes, ning tänu sellele pöörasid sa pilgu maha. See oli omamoodi armas ja naljakas. Ka mina tundsin seda. Ma jagasin seda Sinuga, vastates Sulle samaga. See tundus nii õige. Justkui polekski kuidagi teisiti saanud ja just nii pidigi olema. Igatsesin Sind iga sekund, minut, tund. Teadsin juba siis sügaval sisimas, et see on mu elu parim aeg. Nüüd olen ma selles kindel. Rohkem kui kindel. Me veetsime koos päevi, nädalaid. Rääkides öö läbi, naerdes päevad läbi, tundus, et see ei saagi läbi. Ma teadsin, et me ei saa koos olla ju igavesti, või siiski ? Keegi ei osanud mind selliseks muuta, nagu Sina seda tegid. Ma olin justkui transis, Sinust. Ei olnud isegi tunnet, et ma peaks vaatama kedagi muud, otsima kedagi. Ma lasin Su endale nii sügavale  sisse nind ma ei saanud Sind sealt enam välja. Ega ma ei tahtnudki, nii oli ju hea ja ma ei osanudki paremat tahta. Need koos veedetud mitu kuud olid mu jaoks head. Sa mõjusid mulle nii hästi, ma olin õnnelik.
Kõrvaltvaatajad imestasid, kuidas on võimalik, et mind keegi nii õnnelikuks teeb ? Kuidas saab üks suhe 
olla nii perfektne ? Ja teate mis ? Ei saagi. Alati, varem või hiljem, juhtub midagi. Tahate seda või ei. Lihtsalt ühel hetkel, peab midagi juhtuma, mis purustab teist kummagi unistused ning lootused kildudeks. Ja perfektsest suhtest saab ühe inimese õnnetu püüdlus suhet üleval hoida. Just nii ma tunnen, kindlasti pole ma ainus. Kuradi  nõme ongi see, et Sa kontrollid siiani mu elu.  Ma ei suuda tunda kellegi vastu enam midagi sellist, ma ei suuda olla piisavalt õnnelik. Suhted pole enam perfektsed mittekellegagi, midagi on puudu. Ma lihtsalt ei oska enam kedagi endasse lasta, kartes haiget saada. .Ma olen nagu pisike tüdruk, kes on kaotanud oma lemmik kaisukaru. Sisutühi ning õnnetu. Ma ei oska ilma, ma vajan Sind.

You can't lose something you never had

Täitsa perses. Ma ei oska midagi öelda. Suht julm :D Ei tegelikult, sellist asja polnud tore üle elada. Isemoodi naljakas on nüüd aga enne polnud kohe üldse tore. Siiamaani on mingi haige tunne sees, kõik käis ka nii kiirelt, vähemalt pole midagi viga.

Nanananana, ma olen vist õnnelik isegi.  Ma tegelt ei teagi täpselt, vist olen. Igatahes on mul parem olla, kui nädalapäevad tagasi. Noh kui välja jätta need mõned lohhid ja siis see sündmus, a see iseenesest ei teinud mind kurvaks. Sain täna Steniga kokku, olime veits aega temaga, supah. Jalad on siiski eilsest veel valusad, hästi tore jah.

Tuju on hetkel selline 'kõik-on-valesti'. Aga tegelikult, kõik pole halvasti. Lihtsalt teatud närvihaiged ajavad mu tuju nii ära. Tõesti, see et mul on oma elu, on tõesti nii suur probleem ? No palju õnne, saate minust varsti lahti vähemalt. Olge siis õnnelikud.Ja mul on kõik olemas hetkel. Kuid mul on tunne, nagu mul poleks midagi. Tühi. Ma tõesti ei taha öelda, kes mida tegi, osad teavad, osad mitte. Aga võiks aru saada tõesti, et hetkel on ainuke aeg, kus ma saan vähegi normaalselt olla ja siis tuleb 9s klass ja ma tõesti ei suuda koguaeg olla suvel niii nagu vaja on. Argh, ma olen lihtsalt mega närvis.

Ja peaks tänama mente, kes tegid üliväikese trahvi mulle. Võibolla me olime neile toredad tupsud, sellepärast :D kes teab, see teab.

Mul on mingi imelik tuju ja uni, nii et kirjutamisest ei tule midagi välja, tsaumiau xoxo

Meie aeg on möödas. Isegi kui see oli parim, mida soovida võis, kaotatud ja kadunud, kõik minevik vaikib ja tulevik kaob pimedusse.

Kuradi lohhid, ostke elu tõesti. Õõh, vähe ei aja närvi. Tõesti ma ei hakka mainima, kes mida tegi, sest muidu saab ta aru mby, aga no tõesti. Mis türa teil viga on ? Võiks nagu aru saada veidike ka, et mul on ka oma elu. Mõnel tuleks leppida sellega.
Oi kuidas ma juba ootan seda 10ndat klassi, saaks siit ära. Tõesti noh. Aasta aega veel, ma elan üle selle, ma luban endale.
Ja mind absull ei huvita, mida te arvate sellest.

Igatahes, kellelgi mingit pikemat trippi vm pole ees ? Tahaks enne sügist nüüd kuhugi ära minna. Võibolla õnnestubki. Ja imelik on see, et trahv ei ole ka tulnud, kuigi on ju 23s. Aga noh, ju siis ei tule enne mingit keskpäeva. Polegi siia midagi tarka muud kirjutada, tänaseks pole plaane ka. Masendav. Võib-olla õhtul on, aga hetkel ei ole midagi. Üldiselt, jägmisteks päevadeks võib ka plaane pakkuda, hetkel vist midagi pole. Alles pühapäeval. Aga ma nüüd lähen, xoxo.

Täna öösel taipasin, armastan ma luuserit.

Ja täna saabki teada, mis tulema hakkab. Nimelt, trahvi saan teada. Oi, kui mitteõnnelik ma olen.

Ma olin juba unustanud vist, mis tunne on kellegi heaga väljas käia ja naerda ja rääkida kõigest, mis vaevab. Käisime Annekeniga terve linna läbi ja mu jalad on nüüd surnud. Täpsemini 10 cm kontsadega. Hästi hea idee 32 kraadiga, iseenesest. Vähemalt tekitasime meestes elevust. Ausalt öeldes oleme me temaga kaks õnnetusehunnikut, teadagi millega. Meie olukord on nii kuradi uskumatult sama, ebanormaalne, peaks ütlema. Kuid samas on hea, et on keegi, kes teab, mida ma tunnen ja mõistab mind. Täpsemalt ma mainima ei hakkaks, milles asi. Ja venelastest olen ma ka veidike paremal arvamusel nüüd, vähemalt nendest, kes eesti keeles rääkisid. (:

ja ärge tähelepane pöörake pealkirjale, meid hakkas kummitama. Vähemalt on see tõsi.

xoxo

Igatsen sind nii, nagu tahaks oma südame sinu juurde saata.

     

I’m taking it slow

Feeding my flame

Shuffling the cards of your game

And just in time

In the right place

    Suddenly I will play my ace

Sa oled minu jaoks kättesaamatu ja nii see jääbki.

Rahutus. Midagi on valesti. Elu on hetkel kõrvaltvaatajale perfektne. Mul on kõik. Perekond, sõbrad, keda ma armastan, on olemas inimene, kes tunneb mu vastu midagi head ja mulle ei kõlba see. Ma ei tea, millest on asi. Me virisime, kui meil on midagi valesti ja siis ka kui meil on juba kõik olemas. Masendav ühiskond, kas pole ? Tegelikult ma ei teagi, kas ma peaksin siia midagi kirjutama või leppima olukorraga ja jätta see kõik ainult enda teada ? Oleks targem teeselda, et mul pole midagi viga, kuid milleks ? Võib-olla on lihtsalt hetkel kõik liiga perfektne ja see ei tundu usutav ? Äkki ma olen harjunud mingi draamaga, mis alati mu elus ja suhetes aset leiab ? See võib ollagi üks põhjustest. Kuid millegi pärast ma ei tea, miks ma selline olen. Pealtnäha ma olen õnnelik ja ega ma ise ei eitagi, et ma otseselt kurb olen. Kuid midagi on vale ja midagi on siiani puudu. Ja pool ööd ma üritasin täna välja mõelda, mis mul viga on. Võib-olla ma isegi jõudsin tulemuseni. Kui ja, siis ma ei muutugi ja midagi ongi alati valesti. Kui ei, siis ma tõesti ei suuda aru saada, mis mul on. Tegelikult peaks iga inimene ju kusagil sügaval teadma, mis puudu on. Ja võib-olla on mul ka nii ning mu alateadvus teab piisavalt hästi, mis mul puudu on, kuid ma ei tunnista seda endale lihtsalt.

And   I just can't keep living this way,

so starting today,  I'm breaking out of this cage.

I'm standing up, Imma face my demons.

I've have enough, now I'm so fed up,

time to put my life back together right now.

Viimastel päevadel olen ma iga päev siia kirjutanud. Vähemalt korra, vahest mitu kordagi. Ja alati olen ma millegi üle arutanud või kaebelnud. Ma ei teagi, miks nii on. Mu käitumine on ka tegelikult teine. Ma olen sõpradega väljas käies ka vaikne ja mõttes pidevalt. See hakab vaikselt juba segama mind ennastki. Peaks minema kuhugi eemale, mby peaks sõitma natukeseks Raplasse, maa kohta. Mby oleks mul seal rahulikum veidike. Saaks eemale kõigest sellest siin. Samas tahaks Hiiumaale minna, sest ma tõesti igatsen seda inimest,kes mind sinna kutsus. Tahaks rääkida temaga ja lihtsalt olla. Pole teda pmst aasta aega näinud, kahju. Seal saaks ma ennast välja puhata piisavalt, kuid samas, vaenmad ei laseks mind elusees sinna, tänu jaanipäevale. Kui kuradi kurb see ka poleks, ma ei saa sinna.

and I get both, never truly satisfied,
I am happy, thats just the saddest lie.
I've got some issues that nobody can see
and all of these emotions are pourin' outta me
I bring them to the light for you,
it's only right.

xoxo.

My precious time.

Suvine öö. Segane, sisutühi jutt. Meeletud naermised. Soe tuul, segased ideed ja keegi tore inimene. Seda nimekirja võiks tegelikult veel vägagi pikalt jätkata. Seda just see tõttu, et mul on mingi eriline suve suveööde ja üldse öödega. Aeg, kus kõik on rahulik ja ma saan endale pühenduda. Või siis millegi halva korda saatmisele. Kõik oleneb ajast, kohast ja veel nii mõnestki muust faktorist.


 Kindlasti ei saaks ma mainimata jätta neid vastikuid putukaid, keda ma suveöödes vihkan. Omamoodi naljakas on see, et eelmine aasta ja enne sedagi on igal ööl kuskil mõne imeliku putukaga saadud võidelda. Mainimata ei saa jätta seda mutant-ööliblikat, kellel oli 9 või rohkemgi elu ning kes ei kavatsenudki veel oma elutsemist lõpetada. Seda tegi ta peale meie mitut meeleheitlikut katset temast lahti saada. Seda võimaikult kiirelt. Ja muidugi ei saa ka mainimata jätta neid putukaid, kes teevad batuudi häält järgi. Ausalt öeldes tiirleb mu arvuti ekraani ümber hetkel ka üks mega väike kärbsetaoline heleroheline putukas, kes vaikselt juba närvidele hakkab käima. Kõige toredam on see, et ta vist paljuneb, neid on siin nüüdseks juba mitu.


Suveöödega seondub ka alati segaseid ideid. Alustades joogi varastamisega lõpetades aknast välja ronimisega. Ja muidugi lõputud joomised ja söömised ning iseenesest on tore ka kuulata mehi sulle akna all natuke ebaadekvaatses olekus laulmas serenaadi. Aga see kõik käibki ööde juurde.


Tänase õhtu olen üritanud ennast natuke asjadega kurssi viimisega ja olen suhteliselt selgeks saanud, et ajakirjad on baseerunud surmadele. Toome näiteks nt. Õhtulehe :


Esimene leht : laibarivi on juba 100 m pikk ( uppumissurmad ), tänavu on uppunud juba 58 inimest, tiigis uppus 6 aatane tüdruk.
Teine lk : purjus jalgrattur hukkus avariis, lasnamäel põles korter, võrus peksti politseimaja kõrval mees surnuks.
Kolmas lk : tudeng saagis oma ema ja isa seibideks, raadio vatikanil tapmissüüdistus, niiluse jõel uppus 6 koolitüdrukut, 48 sõdurit on hukkunud, hotelli põlengus kümneid hukkunuid, suurimate rindadega naise elu on ohus.


Naerma ajas mind väga muidugi Naistelehest leitud artikkel " Nudistide rannas aetakse golfikepiga inimesi taga. "





Tsiteerin naistelehte : " .... kui räägid sel mõne inimesega juttu, vaataa ta sulle ikka näkku, mitte nagu tavarannas, otse dekolteesse. Katrin lükkab ümber valearvamuse, et kui mehed ja naised alasti koos päevitavad, tekib kõikidel meestel kohe erektsioon. " Teate,, ma ei ole veel kordagi näinud sellist meest alasti päevitajate rannas aga vot taba rannas on tõesti igal teisel kutil m... kõva. "".

Ilmselgelt on ajakirjandus tore. Aga see polnud üldse asi, millest ma rääkida tahtsin. Tegelikult otsest põhjust ei olnudki. Täna lihtsalt sain aru, kui väga ma naudin suve ja lihtsalt olemist,naermist ja arutamist lihtsalt segaste asjade üle. Kõndisime täna Steniga terve Tlna läbi, Pirital ja sealt pärast veel koju mulle ka. Mere ääres oli mõnus soe suvine tuul ja päikse loojang oli meeletult ilus. Tegin ka pilte, kuid kuna mu usb juhe on kadunud jäljetult, siis hetkel ei saa oma pilte siia panna.

Hea uudis on see, et ma sain kärbestest lahti, olen jah mõrvar. Ja mega hea oli täna öösel magada, enam polnud nii meeletult palav, nagu + 35 kraadiga oli. Ning ma olen vist üldse jälle väga õnnelik, kuigi sisimas pole ikka veel seda vabadust, mida ma otsin. Ma tõesti ei tea, mille pärast see nii on. Tänane õhtu on jälle möödunud mu segaste ideede väljastamisega ja meeletu naermisega. Imestusega vaatasin kella ja selgus, et kell on juba pool 3. Imelik. Enda arust ei tohiks nii palju olla. Hästi meeldiv on see ka, et lugesin lehest, et Harku järves on sinivetikas, mis on mürgine, rääkimata neid ussidest seal. Veel meeldivam on see, et ma ujusin seal ning olin sama päev rannas, kui need fckin' uss kedagi hammustas. Lucky me, et mul midagi veel juhtunud pole.  Üldiselt pole mul siia midagi tarka ikka kirjutada, aga mul lihtsalt oli vaja midagi siia kirja panna, ei tea miks. Aga olge tublid ja ma lähen vist magama. Kuigi pole üldse kindel. Head ööd teile igatahes xoxo.

Meie elu on selline, millised on meie mõtted.

Masendav. Ma ütlesin vähemalt tund aega tagasi juba, et ma lähen magama. No tegelikult, ma olingi juba voodis ja oli isegi plaan magada täna öösel natuke, aga no loomulikult pidi mul miljon mõtet pähe tulema ja ma tahtsin siia jälle mingit sitta kokku kirjutada. Tegelikult polnudki mitte magama minemise põhjustajaks need miljon mõtet, vaid üks kindel mõte, mida ma mitmeid-mitmeid kordi olen läbi mõelnud ja nüüd jälle. Ausalt öeldes, ma ei teagi, kas olla õnnelik või mida ma tegema peaks. Ennist, eelmises postituses, kirjutasin ma teatud inimesest. Ja ma ei tea, kas siin on mängus saatus või mitte, aga see sama inimene, tuli mu juurde avaldusega, et ma siiani meeldin talle. See hetk jäi mul reaalselt suu lahti, ma tõesti ei osanud midagi enam öelda. Loogiline oleks ju, et ma oleksin nüüd õnnelik ja kõik läheks lõpuni hästi ? Aga mul on kahtlused. Kahtlused, mida ma küll ei kavatse avaldada siin, kuid ma kardan neid piisavalt ning nii mõnetigi loodan, et need vaid kahtlusteks jäävadki.

Öö inimene, nagu ma olen, olen jällegi energiat täis. Ma ei tea, kas asi on karmas või millesgi muus, aga alati kui ma sooviks magada, tekib mul voodisse minnes energiat meeletutes kogustes ja siis ma ei oska enam midagi peale hakata. Reaalselt tahaksin preagu lihtsalt ringi hüpata kas või. Ma tunnen ennast nagu väike roosa Duracelli jänes, kes koguaeg veits debiilselt ringi kargab. Õues on vist küll mingi 10 kraadi langenud temperatuur kuid mul on ikka niinii palav. Nüüdseks on asi vist mu tekis, ta on liiga paks. Tavaliselt küll mulle meeldivad suured kohevad tekid kuid hetkel on see väga suureks tüütuseks magama jäämise juures. Kolmapäeval läksin ma samamoodi magama, kell 1 lõpetasin Simpsonite vaatamise ja mõtlesin, et läheks magama. Läksingi, ja kella 4 ajal sain magama vist jäädud. Seda tänu sellele, et kõigepealt mu vanemate voodi oli liiga kõva ja harjumatu- niisiis kolisin enda omasse ümber. Peale seda hakas mind häirima padi ja tekk. Ja lõpuks kõik korda saanud, tuli mu energiaring peale. Nii ma siis olingi mitu tundi voodis, suutmata otsustada, mida teha.

Ning nüüd, kui ma selles kirjutatu läbi lugesin, oli esimene mõte, et see pole üldse minulik. Ma ei tea enam ise ka, mis mul viga on, kuid ma pole enam üldse see, kes ma olen olnud koguaeg. Ilmselt on mul midagi viga või lihtsalt hetke olekuga tundun ma kahtlane ja imelik. Kuigi, ega keegi pole väitnudki, et ma seda pole. Samas - ega ma ei tahagi. Ebanormaalne on igati hea olla ja ma olen vägagi õnnelik nii. Imestava panev on see,et alati kui ma ei plaani midagi kirjutada siia, tuleb mul tuju kirjutada ja siis tuleb megapikk jutt siia kokku. Enamus küll segane ja seosetu, kuid siiski. Ja kui mul on vaja kirjutada, ei suuda ma üle kolme rea kirjutada. Toretore, kas pole ?

Igatahes, mu 3's või 4's katse magama jääda ebaõnnestus ja ma lähen proovin nüüd jällegi. Loodame, et veab. Tahaks homseks välja puhata ennast ja siis päeval minna vanni ja kreemitada ennast ja korda teha. Üle pika aja midagi enda heaks ka teha ja tunda ennast mõnusalt. Niiet, ma lähen jällegi und taga ajama, ilma uneta. Loogika on ilmselgelt mul tore. Aga jah, head ööd xoxo.

Meie eesmärk on elust tunda rõõmu mitte saavutada täiuslikkust.

Nonii, terekest. Vabadus on selleks korraks läbi. Vanemad tulid koju, õigemini, tulevad 7 tunnipärast. Rääkida ma ei viitsi, mida ma tegin või kus ma olin. Ei näe tõesti põhjust, miks kõikidele koguaeg rääkida, mida ma teen. See kõlas vist natuke ülbelt aga see ei olnud nii mõeldud.

Üldiselt, suvevaheaega on jäänud natuke alla pooleteise kuu, masendav. Ma ei taha üldse mõelda selle 9nda klassi ja kooli peale, nii et see teema jääbki siinkohal poolikuks ja ega ta vist ei jätku ka enne 1st septembrit. Ja ma vist võin juba kindel olla, et 1sel algab siia kirjutatud postitud sõnadega " ma vihkan kooli " või umbes midagi taolist. Ega mina pole süüdi, et mulle see koht ei meeldi. Tegelikult pole vist asi üldse koolis ja õppimises endas, ma võin õppida piisavalt ja siis kui ma tahan ja kui mul tuju on. Aga sundimise ja kohustusliku õppimise vastu on mu küll midagi. Samuti ei ole ma üldse inimene, kellele meeldiks rutiin. See sama " kell 7 üles-8tundi kooli-trenn-koju õppima" rutiin. Noh, ausalt öeldes trenni vastu ei ole mul ka midagi, aga arvatavasti see aasta jääb pooltes trennides käimine jällegi ära. Seda just sellepärast, et 9s klass ( kavatsen 4/5'ga lõpetada ) on ja õppida on palju ning otseloomulikult olen ma ülimalt väsinud koolist. Ja kurb on see, et ma pean kooli pärast loobuma asjadest, mis mulle meeldivad. Iseenesest on plaan veel minna kunstiringi maalimist/joonistamist õppima edasi.  Kuid millegi pärast ma kardan, et see jääbki ainult plaaniks. Seda just ajapuuduse poolest. Kindlasti oli veel mul plaan jõuda Free Flow Studio'sse, loodan sinna väga minna. Kuigi, ma olen üpris positiivne ja usun endasse viimasel ajal väga palju, ning olen siiani kindel, et ma jõuan siiski sinna ka minna ja kõike teha. Aga okei, see selleks, küll ma jõuan seda veel mõelda ja üritada ära mahutada oma ajakava.

Viimasel ajal on mind midagi painanud. Otseses mõttes ma tahan midagi või kedagi nii väga, kuid ma ei ole üldse kindel keda või mida. Lihtsalt kuskil sisimas on see tunne, et midagi on poolik või ma vajan midagi. Ühte pidi ma isegi tean, keda ma vajan, vägagi hästi. Aga teile ma seda ei ütle, las see olla saladuseks ka edaspidi. Ma lihtsalt ei soovi, et see kuidagi Temani jõuaks. Üks kallike mul seda siiski teab, Anneken nimelt, kuid temale rääkisin ma ka seda ainult see tõttu, et ta tuli pärima, keda ma igatsen. Muidugi ma tean ka, et teda ma saan usaldada ning ta ei räägiks seda kellegile. Aga asi pole ainult Temas. On veel midagi, mida ma ei tea, kuid ma tahan seda nii väga. Kõige hullem ongi sellejuures see, et ma pole täiesti kindel, mida mul vaja on. Eks ma pean selle välja mõtlema ja selle kuidagi teoks tegema. 

Ja umbes nädalapäevad tagasi võisin ma kindlalt endale väita, et ma vajan enda kõrvale kedagi. Inimest, kes mind toetaks ja hooliks minust. Aga siin on mitu 'aga'. Peale Teda ei suuda ma lihtsalt käituda mittekellegagi nii, nagu Temaga. Rääkimata siis tunnetest.. Samas, on ju öeldud, et esimest armastatakse päriselt, teist selleks, et esimest unustada. Võib-olla ongi see tõsi. Ma ei tea, mis Temas oli midagi sellist, mis ei lase mul teda unustada aga see lihtsalt on nii. Võib-olla on asi selles, et ma pole leidnud kedagi, kes oleks parem kui Tema. Lihtsalt, ma ei taha olla ühegi poisiga, sest ma ei saaks neile samade tunnetega vastata. Ja again, pean ma mainima natukene Annekeni, sest tema teab, mis olukord mul on ja ta teab, mis tunne see on. Kõige nõmedam ongi see, et Ta pmst kontrollib mu elu siiani. Tuleks üle saada. Ühesõnaga, nüüd on mul jällegi tunne, et vabadus on palju parem. Aga kuna ma olengi tujukas ja mu tujud muutuvad väga kiirelt ja ideid tuleb koguaeg juurde, siis ma ei imesta, et ma ei teagi, keda ma tahan ja kas ma tahan. Kuid kuna elust olen ma nii palju juba õppinud, et kõik on võimalik, nii et ehk tuleb kunagi taaskohtumine. Otseselt ma ei oota seda, kuid kui see juhtub, on see parim päev mu elus. Never say never.

Eile muideks leidsin endale koha, kus mul on hea. Võib-olla tuleneb selle koha rahustav mõju minu tähtkuju poolt, aga võib-olla mitte. Igatahes, see koht ja tuul ja kõik on lihtsalt mõnus ning rahustav. Ja eile öösel pildistamas käies hakkasid mulle jälle meeletult meeldima need suveööd, kus on soe tuul, pilvitu teavas ja ilm on meeletult soe. Muidugi peab ka olema inimene/seltskond, kes sinna öösse ennast ära mahutab ja sinna sobib, kuid kõik on lihtsalt nii perfektne. Ja ilmselt hakkan ma tihedamini nüüdsest neid kahte eelmainitud asja nautima. Samas, ei imesta ma üldse, et mulle meeldivad need ööd. Ma olen täielik öö inimene. Minu ideaalne päev on ka umbes selline, et ärkan päeval kell 3, teen ennast korda ja lebotan kuni kella 7ni. Ning siis 8 ajal tabab mind tohutu energiavool ja ideid aina tuleb ja tahaks kõike teha. Ning siis hakkabki alles minu nö. päev ja ma suundun alles siis välja. Ja mulle just nii meelbiki ja nii on hea. Lihtsalt, öödes on midagi rahustavat ja seal on palju rohkem vaikust, ka linnamüra on vähem. Üksikud vilkuvad valgusfoorid, kuskil kaugel olevad sireenid, suvine soe tuul, tähine taevas ning inimene, kellega saaks rääkida maast ning ilmast - see kõik lihtsalt ongi see, mis mind tõmbab. Olgu ma siis kaine või vähekenegi joonud, alati on just öösel rääkida kõige rohkem ja kõigest. Seda tõestavad nii mõnedki aastatagused telefonikõned, mida ma tegelikult siiani igatsen. Olgugi, kuidas need suhted vahepeal on olnud, tahaksin neid igati tagasi, sest vaatamata kõigele, oli teatud inimene, kes tahtis sama, mis mina. Ja ma olen veendunud, et kunagi me jõuame tagasi selleni. Ma tean seda. 

Ning kui jutt juba inimeste peale läks, igatsen ma nii mõndagi, kellega sain vanasti vägagi hästi läbi. Nüüdseks ma suhtlen nendega küll vahetevahel kuid enamuse ajast msni teel või siiski on ka kuid, kus me ei räägigi. Ja sellest on kahju. Ühte meessoost isikut, kes oli vanasti mu parim sõber, igatsen ma väga. Sest ta lihtsalt teadis, kuidas ajada mind naerma ning teab tegelikult siiani. Minule üllatuseks kutsus nädala algul see sama inimene mind sinna saarele, kus ta paikneb. Mõelge ise, kuhu ja kes see on. Üksikud teavad. Igatahes, ütles ta, et soovib mind näha ja seda oli nii hea lihtsalt kuulda, selles suhtes, et ma olin veendunud, et me ei suhtle enam põhimõtteliselt mitte kunagi. Aga näed, asjad võivad muutuda. Ja on veel mitmeid inimesi, kellega ajapuuduse ja pideva äraolemisega ei ole saanud pikalt suhelda. Eks loodan, et olukord muutub ja üritan seda ise samuti parandada. 

Kõige nende eelmainitud asjade või minu jaoks isegi ehk probleemide sees olen ma ikka nii positiivne ja tugev ja õnnelik. Eks on ju minult viimasel ajal pidevalt küsitud ka, kuidas ma suudan kõike teha ja seda kõike taluda ja selle kõige kõrvalt olla veel nii energiline ja õnnelik. Ja teate mis ? Ega ma ise ka ei tea, kuidas. Ma oleks nagu täiesti ära muudetud. Võib-olla ongi nii parem. Kõigile. Ma lihtsalt üritan asju heaks teha, kuid kõike ei saagi täiuslikuks, ning millegi uue nimel tuleb millestki või kellestki vanast lahti lasta, ükskõik kui kurb see ka poleks.

 See postitus tuli nüüd küll kahtlaselt sügavamõtteline mu jaoks ja kuidagi muserdav ja üldse mitte minu moodi aga noh, selline ma olengi. Ja üldiselt, nüüd ma lõpetan oma kirjutamise, see tuli isegi väga pikk jutt siia kokku.  Lähen nüüd koristama veel natuke korterit ja mby teen midagi tarka. Naudime veel järelejäänud suve täiega ! xoxo

I never wanna say goodbye, I feel I need u more and more. And when I look into your eyes, you're like the fire in my soul.

Ärkasin. Jälle. Tänu palavale ilmale on magamine muutunud tüütuks ja peaaegu, et võimatuks. Hetkel tegin kõik aknad lahti, lootes, et tekib mingigi tuuletõmbus. Ilmselgelt ei tekkinud. Tegin endale just süüa ja vaevaliselt sõin selle ära ka, kuid ega palava ilmaga ei taha üldse mitte midagi süüa. Hetkel naudin suurt šokolaadi jäätist ja vaatan Tuulepealset maad. Vanemad lahkusid täna hommikul ja tagasi jõuavad pühapäeva hilisõhtul. Mugav ja vabadus on lihtsalt hea. Mingeid plaane pole teinud aga 5 päeva saab kodus üksi olla. Eks vaatab, mida tarka ikka teeb. Ja vaenmatel on midaig viga vist, heasmõttes. Ostsid mulle nende äraoleku ajaks häid asju, eks igaüks mõelgu seda, mis ise tahab. Ja raha jäeti mulle ka, niiet elu on lill. Millegi pärast on see lause viimasel ajal päris tihti minu suust kuulda. Aga lihtsalt elu on nii hea, ma ei tea, mis viga on. Ma lihtsalt olen õnnelik, seda nii mitmel asjaolul ja tänu nii mõnelegi inimesele. Viimasel ajal on lihtsalt päevad nii mõnused ja head olnud.

Eile õhtul oli mõnus lihtsalt. Isa viis mind ja Gregorit mingi kella 8ks Piritale randa. Ega päevitada enam eriti ei saanud aga kuna mega palav oli ja päike tegi soemaks kõike, siis käisime mitu korda ujumas. Suve õhtud on lihtsalt mõnus ja nii tsill on niisama mööda linna kõmpida ja rääkida ja naerda. Nägin Mammut, kes rääkis mulle, et ta käib igapäev Rannavalves tööl, vaatab binokliga ilusaid poisse. Temalik.
Tänaseks päevaks pole plaane, kella 6 ajal tuleb Gregor minukale, siis vaatab, mis edasi teeme.

Ja nüüd ma lähen sättima ja koristan kodu veits ning siis lähen poodi, ostan midagi vajalikku. Kodus ma ei viitsi olla, siin on liiga palav, õues on vähemalt natukene tuult. Nautige suve xoxo

Vajan sind.

Elu on lill. Ja ma olen õnnelik ja kõik on super hästi. Viimased päevad olen Gregoriga olnud ja eile õhtul Steni ja Bretiga natuke. Õues on megalt soe ilm ja vesi on ka super soe. Preagu tulin ka ujumast Piritalt. Ja hea on see ka, et vanemad lähevad homme 5ks päevaks ära Soome, niiet ma olen homealone. Lihtsalt super. Ja tänu ühele olen ma väga õnnelik ja preagu veel eriti. i love life. Ja mul on megalt hea tuju ja kõik on tsill aga pole üldse kirjutamise tuju niiet head ööd xoxo

And now I’m living a wrong life, in wrong place and with wrong people.

Keset vihmast ilma, keset tänavat seiab üks tüdruk,kui mitte neiu. See on ka kõik, mis me tema kohta teame.

Kuid on paljut, mida me ei tea. Paljut, mida teab vaid tema, ning mitte keegi muud. On palju asju,

detaile, mida teab vaid tema meile jutustada. Ta riided on märjad vihmast, mis sajab taevast alla,

tema riided on kohati katki. Seda kõike sellepärast, et ta on pidanud olema iseseisev.

Tema sinistest suurtest silmadest peegeldub kurbus ja üksindus. Kuid  keegi meist ei tea põhjust.

Põhjust, miks ta kurb on. Temalt küsides, võib ta jutustada teile pika jutu.

Jutu, mis on tema elulugu, loo, miks ta on kurb, miks on ta üksildane.

Põhjus, miks ta selline on, on lihtne. Ta on kaotanud kõik. Kõik, mis on talle kunagi midagi

tähendanud. Kõik, mida ta armastas.

Tema lugu algas kenal hommikul, kõik on perfektne. Tal oli olemas kodu. Tal olid vanemad, paremad

kui kellelgi teisel. Tal oli olemas inimene, keda armastada. Ta oli õnnelik. Ning ühel hetkel see kõik

hävis. Meeletu kuumus, karjed, suits, sireenid. Pimedus. Edasist ta ei mäleta. Mäletab vaid seda, kuidas

silmad avades vaatasid vastu talle valgetes kitlites kaks keskealist naist, kes toimetasid paberitega tema

ümber. Tal polnud aimugi, mis juhtus, mis toimus preagu. Ta mäletas vaid kuumust, mis kõrvetas

ta nahka. Valu, mida ta tundis. Ning ei midagi muud. " Ku..kus mu vanemad on ? Kus nad kõik on ? " üritas ta kähiseval häälel teada saada. Ainus, mis teda huvitas, oli tema perekond, tema armastus. Kus nad olid ? Küsimuse peale vaatasid kitlites naised murelikult üksteisele otsa ning üks nendest avas suu : " Nad.. nad on..

neid pole enam.. Mul on kahju." Peale seda tabas tüdrukut tühjus, nad kõik, kõik olid hukkunud.

Ta sai aru kõigest, ta ei suutnud enam. Rebis enda küljest voolikud ning masinad ja valust oiates

vahetas riided. Mida ma ilma Temata teen ? Ainus, mida ta mõelda oskas. Ta oli kaotanud kõik,

oma kodu, vanemad, inimese, keda ta armastas. Perfektne maailm oli kokku kukkunud ning õnnelikust lõpust

ei tulnud midagi välja.

Siiani arvab ta, et ta ei hinnanud piisavalt asju ning inimesi, kes tema ümber olid. Ta tahtis

alati rohkemat. Ja nüüd oli ta üksi. Kõike seda tänu ühele hetkele ja õnnetusele.

Ta elu on olnud raske, raskem kui enamikul meist. Tema oskab asju paremini hinnata, ta teab

kuidas ellu jääda. Ta on tugevam enamikust. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt on ta meist kogenenum.

Ja seda kõike tänu ühele õnnetusele, ühele hetkele. Paljud meist ei tea, mis tunne see on, kui

ühel hetkel oled kaotanud kõik, kõik mis sul kunagi olnud on. Kõik, millest sa kunagi unistanud oled.

Paljud meist ei tea, et seda tagasi saada on pea, et võimatu. Aga tema teab. Tema oskab meile öelda,

kui raske ja valus see.Tema teab, mis tunne see on, kui sa kaotaksid kõik. Inimesed, kes tänaval kõnnivad temast mööda, vaadates teda kaastundlikult, teadmata, mis temaga juhtunud on. Nad tunnevad kaasa, osad

neist mõtlevad sekunditeks-minutideks temale ning peale seda on ta unustatud. Ning kedagi ei huvita

enam, mis temaga juhtub, mis temast saab. Kõik on õnnelikud ning räägivad ainult sellest, mis neil

vaja on ja mida neil pole. Keegi ei hinda seda, mis neil juba on. Ning sellest on tüdrukul

kahju. Tal on kahju inimestest, kes ei oska hinnata oma elu. Kahju, sest nendega võib juhtuda

midagi sarnast. Kuid nüüd on tema targem. Targem kogemuse võrra, targem meist. Tema

maailm kukkus kokku kuid sellele vaatamata ei andnud ta alla, ta oli tugev. Ta osakb hinnata seda

kõike, mis teda ümbritseb. Ta oskab hoolida ja armastada rohkem. Ta oskab hinnata elu.

PALJU ÕNNE KIISUMIISU !

Mu pisike tüütus on juba niiinii suureks saanud. Ma mäletan, kui sa alles olid umbes 1-2 aastane ja pisike ja armas. Ja nüüd oled juba 6 ja suhteliselt suur tüdruk. Kuid osad asjad pole siiski muutunud ja sa oled mega tüütu ja kiusav ja kisad ja laamendad pidevalt aga sellegi poolest oled kallis mulle. Ja peaks vist mainima, et sul kukkus eile esimene hammas välja :D:D. 

PALJUPALJU ÕNNE  ! (:

-.-

Fucking Hispaania. Holland on parim siiski ja (:

Kui sa mu vaikimist ei mõista , ei saa sa ka aru mu sõnadest.

Ütleks nii, et Viljandi oli megatsill. Lähemalt ei hakka kirjeldama, tegin seda,mida alati ja igalpool. Kes mõistab, see mõistab. Pruun olen ka, kuigi ma koorun veits,sest ma olen natuke ära põlenud. Ja peaks mainima, et mu armas ema ostis mulle jälle megalt asju ja need on kõik niiiiii ilusad.

Täna hommikul jõudsin Tlna, koristasin, läksin Gregoriga välja. Mõtlesime tema juures vessi teha, aga geenius nagu ma olen, unustasin süsi koju ja siis võtsime selle mu juurest ja läksime ning jalutasime hoopis stroomi ja tegime seal seda. Super soe on lihtsalt õues ja mega hea ilm lihtsalt, ei saa üle ega ümber, love summer. Ja kõik nüüd, paar pilti ka, üle jäänud orxis. Olge mõnusad ja värki xoxo

Kes millegagi ei riski ei tee midagi, ei näe midagi, tal ei ole midagi ja ta ise ei ole midagi.

I love summer. Tegelikult tulin andma väikest ja kiiret ülevaadet, mida ma teinud olen. Üritan siis veel siin kõrvalt pakkida ja oma selge valutada. Mida ma siis teinud olen ? Tegelikult mitte midagi erilist, mitte midagi sellist, mida vaja oleks mainida. Olen käinud Annekeni juures jälle, mängisime korvi, käisime pilte tegemas, päevitasime.Järgmine päev läksime linna ja leidsime endale ilusad soome kutid, kellega ma käisime linnas ja siis nende hotellis. Siis mingi päev käisime Annekeni ja Gregoriga rannas, tänu millele ma ära kõrbesin. Pole ka ime, 8 tundi 26 kraadiga päikse käes olla, ei saa lootagi midagi paremat. Eile käisin Pärnus ja Märjamaal/Raplas ja üldse tsill. Ja täna lähen mingi 4ks päevaks umbes Viljandisse. Üldiselt, mul on tänu eilsele päevitamisele Pärnus olukord natuke hullem, sest nüüd valutab mu selg ja nägu ka. Aga üldiselt pole väga rõve olla, kreemitan ennast pidevalt ja kookose õli ning Elizabeth Ardeni mee mask vm aitab ka sitaks hästi. Ja tegelikult mul pole siia üldse midagi kirjutada aga kuna ma pole 4 päeva kätte saadav arvatavasti, siis midagi tuli siia kirja panna. Nautige suve ja olge tublid jah. xoxo

Ma olen minimalist kõiges, mis tähendab maksimaalset lihtsust kõiges.

Super. Või veel parem ? Kuidas ma seda peaksin ütlema ? Ma tõesti ei tea. Lihtsalt, inimesed, elu, suvi, vabadus ja kõik on hea. Ja ma tean, et see tekst, mida ma hetkel siia kirjutan, on täpselt selline, nagu kõik eelmised, aga ma kurat ei jõua ära imestada, et kõik on nii hea.Peaksin tänama ühte inimest, kes on lähiajal teinud mu tuju heaks ja lihtsal elu paremaks, nii et tänan veelkord.

 Kodus on olukord nii nagu ta on, see käis nüüd isa pihta tegelikult. Halb asi on see, et mul pole kodus enam netti, või õigemini on nett aga wifit pole, nii et ma tsillin kelelgi teise wifis, aitäh Sulle ka. Üldiselt on ikka kiire ja kuradi kahju, et juba kuu aega suve mööda on ja ma pole mittemidagi kasulikku ära jõudnud teha. Samas, suve olen täiel rinnal nautinud, isegi mendis käisin. TEHTUD ! Jah, see kõlas niii nagu ta kõlas..

 Igatahes, kuhu ma oma mõttega jäingi ? Ahja, täna lugesin hambaarsti ooteruumis olles mingit artiklik mingi hiphop tantsukooli kohta kuhu ma igahtaes sügisel minna tahan. Ma ei tea, kust viimasel ajal on tulnud see suur armastus muusika ja tantsimise vastu aga kui vaadata minevikku siis olen ma käinud kõik võimalikud tantsukoolid läbi : alustades peotantsu ja showtantsuga, lõpetades balletiga. Kokku tuleb sealt umbes 7-8 aastat tantsimist. Igati armas. Ma küll ei tea, mis sügisel saama hakkab, sest kuna ma 10ndasse Tartusse lähen, pean ma minema kunstiringi, tahan jätkata veel võrküpalli ja tantsida. Ja selle kõrvalt pilte teha, sõpradega olla ja 9nda klassi enamvähem 4-5'tega lõpetada. I can do it !

 Ja veel minevikku vaadates, paneb mind imestama see, et ma olin vahepeal ikka väga depressiivne, kui nii võib öelda. Otseses mõttes oli kõik halb. Ning vaadates preagust mind, on kõik täiesti muutunud. Täiesti otse öeldult, ma olen täpselt nagu teine inimene. Samas, iga inimene nö. vananedes muudab oma ellusuhtumist ja kõike muud, kuid siiski asi pole ainult selles. Ühesõnaga, välimus on muutunud, iseloom ning ellusuhtumine. Ma olen lihtsalt koguaeg õnnelik, säran ja naeran nagu hull. Eile mult küsiti ka, et mida sa särad. Ja siis ma ainult naersin jälle. Lihtsalt jube, kui palju ma naerda võin. Ennast paneb ka imestama, et miks ma kõiges nüüd head näen ja positiivne olen. Ehk enne nägin ma pooltühja klaasi, nüüd näen pooltäis klaasi. Lihtsalt näide. 

Ja viimaste päevade kohta nii palju, et need veetsin Steni juures Tiskres. Käisime Kakumäe rannas ja ujusime ja päevitasime ja mängisime niisama lolli ja tänu Steni kiisule sain ma endale uue koduloom Sabata Sissu, kes kujutas endast ette väikest armast sisalikku, kelle Steni kass endale aiast tuppa tõi ja teda peaaegu ära tahtis süüa ja ma muidugi ei lubanud. Ja sisalikult polnud enam saba :( ( Kui sisalikku ehmatada, siis kaitserefleks on neil see, et nad jätavad oma saba maha. See oli juhuks, kui keegi arvas, et kiisu selle ära sõi :D . Mis teha, mulle meeldib bioloogia. Ilmselt valik eksam järgmineaasta. ) Aga igatahes jah, viimased päevad olid head ja ma olen natuke pruun juba ja mõnus üldse olla. 

Ja nii, mul pole jälle mittemidagi tarka teile rääkida ja ma loodan, et te igavusse ei sure selle teksti tagajärjel aga jah, kõik on heaheahea. love it ! Olge tublid ja kõike muud, xoxo