why am I afraid to lose you, when you're not even mine ?

Emotsioonitu, tühi. Tahaks rahu. Tahaks paljusid asju. Tahaks oma mõtetest likvideerida inimese, tahaks kõik ära lõpetada kuid ma olen nõrk. Ma ei suuda, puudub piisav tahtejõud. Tahaksin ta rebida välja oma elust ning olla õnnelik edasi, lihtsalt, teda enam ei eksisteeriks. Tean, et soovin võimatut kuid ma niiiniiiniii tahaksin seda. Jälle on möödunud üks reede õhtu, pettumused, naer. Tegelikult hea. Tänaseks pole plaani, kuigi paar pakkumist on, kuid ma pole kindel, kas ma üldse soovin midagi teha. Parema meelega istuks vaikselt kuskil, samas, hoiaks mõtted eemal. Aaah, ei oska midagi arvata ega mõelda. Viimasel nädalad olen veetnud etapis, kus kõik peale ühe tundub nii tühine, pointless. Etapp, kus igatsen rahu ning puhkust. Aeg, millal ei suuda ma midagi tahta, mõelda, teha. Lihtsalt, selline olek, kus kõik tundub nii tähtusetu ning ainult üks asi muudab mind õnnelikuks. Kahju endast. Tean, et ma suudaksin teha kõike, kui ma vaid tahaks kuid ma olen liialt väsinud ja nõrk, ma ei suuda piisavalt kindlat otsust teha. Mõtted käivad peast läbi, tean, et mulle endale oleks kõige parem kõik lõpetada, kuid ma ei oska. Ma lihtsalt ei taha. I feel like I'm waiting for something, that isn't going to happen'. Ja nii ongi.