I can’t help it - there’s nothing I want more, so don’t tell me it’s not worth fightin’ for .

Ja jälle sajab seda valget ollust taevast alla. See on päris armas tegelikult. Käisin hommikul poes, ostsin endale jälle ühed saapad. Pean tõdema, et kingade vastu on mul nõrkus ning see on päev päeva järel suuremaks muutumas. Saapad on mega nunnud ja nii karvased ja soojad. Ühesõnaga, love. Tänane päev liigub nii aeglaselt. Tuleb see sellest, et ma ärkasin tänu vanematele jälle mingi 9 või sellele, et kogu aeg ongi uni ja pime ? Ei teagi. Suur tahtmine on tõmmata ennast kerra ja magada kevadeni nagu väike karupoeg. Lohutan ennast sellega, et ainult 4? nädalat pean ma seda kooli kannatama ning siis on vaheaeg, mis ilmselt venib väga pikaks. Niinii väga tahaks seda vaheaega, näeks mõnda inimest, keda ma pole terve igaviku näinud. Ja muidugi ma saaks magada, kaua. Hommikust saadik on väga kahtlane tuju peal, ei oskagi öelda, kas lapsik või lihtsalt hea tuju ? Täiega on tahtmine joosta preagu õues ja seal lumes ringi tõmmelda, niinii hea oleks. Aga ei no, ma olen haige. Samas, mind ei ole haigus kunagi peatanud ning mitte ka täna. Kell võiks saada 2,3 saaks välja minna. Õhtul on plaanis väike kinoseanss kiisuga ning hiljem lähme käime äkki Rego juurest läbi, kes sõidab võimalik, et mitmeks aastaks Austraaliasse. Sad, tahaks ka. Viimasel ajal kõik tuttavad kuskilt poolt lähevad Austraaliasse tööle vm.

Nagu ilmselt enam tähele panid, laiendasin oma blogi veidi, võite tutvuda kui viitsimist on. Polegi midagi muud öelda, nautige talve ja seda lund. 

Ja ma ei tea, miks nii on. Mis üldse on ? Kas on ? Väsinud.