"No matter what you do or say,
there's nothing you can do to make people understand you"
Ilmselt ei kujuta mitte keegi teist ette, kui läbi ma olen. Kui väsiunud olen ma sellest kõigest ümbritsevast. Sellest ühiskonnast, maailmast ning omakasu püüdvatest egoistlikest inimestest, kes millegi kuradi pärast on otsustanud, et nemad on paremad, kui kõik teised. Kõik see ümbritsev, see nn. heaoluühikond ajab mind närvi ja ma ei taha enam olla siin. Lihtsalt, ma olen väsinud. Kõik kasvab üle pea, ei taha ja pole enam jaksu jätkata. Lakke vahtimisest ning voodil lamades, neid mõtteid mõeldes, tekivad silma pisarad, mis hakkavad lakkamatult voolama. Lugedes ühe tüdruku, kes suvel minu pärast võib-olla et veidi haiget sai, ning nüüdseks tuttava, blogi. Esiteks, meeletult meeldiv blogi, mõtted on täiesti sellised, nagu mul. Kuid see pani mind mõtlema, ja läks mulle nii hinge, et ma lihtsalt hakkasin teatud asjade üle mõeldes pisaraid valama. Olenemata sellest, et see ilmselt on suhteliselt avalik blogi ja paljud loevad sellest, ma üldse ei huvitu hetkel teie arvamusest. Tahaks terve selle maailma perse saata ja olla üksi ning õnnelik. See on lihtsalt nii kuradi kurb, mida kõik inimesed endast mõtlevad ja kui palju nad endast hoolivad. Teistele mõtlemine on enamuse jaoks liialt utoopiline ja võimatu. Isegi, kui keegi nendest väidab, et nad on meeletult hoolivad inimestest, see tundub nii võlts. Tean, et elu tuleks nautida ja viimast sellest võtta, kuid see on nii võimatu. Ma lihtsalt ei suuda, sest siin on liialt seda halba, kõike seda, mis mind paneb mõtlema ja keelab olemast õnnelik. Tegelikult ei ole mu elus midagi valesti, kõik on rohkemgi kui hea. Pole isegi põhjust, miks ma peaksin olema kurb. Kuid millegi kuradi pärast tekivad need pisarad isegi siis, kui ma veidikenegi vihastan kellegi peale. Inimesed on lihtsalt nii endas kinni ja ma ei suuda taluda kõike seda. Pole ju nii raske kas või hetkeks mõelda kellegi teise peale, peale iseenda. Inimesed ei näe lihtsalt seda kõike, mis siin maailmas on. Kellelgi pole aega lihtaslt istuda hetke ning nautida. Kahju, et kõik nii pimedad on. See üks võimalikest põhjustest, miks ma tahaksin veidikeseks ära, kuhugi isoleeritusse paika, kus oleksin mina ja oma mõtted. Kus ma saaksin kõik selgeks mõelda, tulla tagasi ja teada, mida ma tahan, mida ma elult ootan. Hetkel ma seda ei tea. Ja see tunnne sucks. Kõik mu minevik tuleb tagasi, minu vead korduvad ja see on nõme. Terve see kuradi minevik tuleb tagasi mu ette ja ma ei tea, mida teha. Lapsepõlves talutud õhtud hakkavad jällegi korduma ja kõik see tuleb ning enam ära ei lähe. Probleemid, samad probleemid mis aastate eest, korduvad ning ma ei oska ega taha neid enam lahendada. Ma ei taha neist ilma jääda aga paratamatult on asjad ikkagi samakaugel ning see on lagunemas. Perekond hakkab lahknema, sõna kodu tähendus on kadumas. Ja see on kurb.Tekivad praod, millest hiljem saavad mõrad ning lõpuks kõik lihtsalt puruneb, nagu mõranenud klaas. Puruneb tükkidest ning seda perfektsest, samasuguseks teha on võimatu. Jäävad puudu tükid, killud ning isegi, kui neid pole väga näha ja keegi neid ei märka, on need vajalikud, sest muidu on see klaas poolik. Tean, et ma pole kaugeltki ainus, kes on seda läbi elanud, aga see on valus. Vahet pole kui väga ma oma vanemate peale vahete-vahel vihane pole või nendega ei räägi, tähendavad nad mulle siiski midagi.
Lihtsalt, kõik ajab mind hetkel närvi ja ma ei oska enam midagi peale hakata. Ma lihsalt olen, tuim ning emotsioonitu. Pettunud kõigis nendes inimestes, kes teeskelvad, üritavad olla midagi muud. Kõigis nendes, kes ei suuda hinnata elu, kõigis nendes, kes hoolivad endast, kõigis, kes mõtlevad materjaalsele poolele rohkem, kui emotsioonidele. Lihtsalt, ma olen pettunud.
I can feel, something happening
That I've never felt before
Hopeless dreaming will start
When my mind stops thinking
And my eyes stop blinking
I hope...
Somebody's there
When my heart stops beating
And my lungs stop breathing
In air..
I hope somebody cares
When my mind stops thinking
And my eyes stop blinking
I know...
At the end
No comments:
Post a Comment