õnnetult õnnelik,

Koolipäev möödus väsitavalt, halva enesetunde ning peavaluga. Koju tulles otsustasin jalutada ning nautida seda vihmast, halli ilma. Olenemata sellest, et mul on palavik ning peavalu tappis, oli midagi, mis käskis mind sammuma selle 18ne peale, sõita sellega veidi maad, seal edasi Arenast mööda koju sammuma. Taaskohtumine teatud inimesega minevikust rebis välja kõik minu mineviku kuid sellest olenemata tekkis mu sisse rahu. Selline tume rahu, mis tekitab soovi jätta kõik minevik seljataha. Rahu, mille tagajärjel muutud sa rõõmsaks. Rahu, tänu millele ei oska sa enam midagi teha. Pole kindel, kas nägin vilksamisi tema näol muiet või ei, kuid mulle saabus rahulolu, õnn. Mitte üldse tema pärast ilmselt, vaid just sellepärast, et mu mineviku teod-mõtted tulid, kogunesid pähe ning ma sain need läbi mõelda. Poolel teel vaatasin taevasse, tundes, kuidas vihmapiisad näole kukuvad. Kuid ei, ma ei kiirendanud oma sammu. Ma lihtsalt naeratasin oma ette, nagu totakas, ning nautisin seda. Seos minu ja vee vahel on kirjeldamatu. See lihtsalt mõjub mulle hästi, mõjub rahutavalt. Sünge, ma tean, kuid nii on. Kõik see, mida ma nägin, ma lihtsalt imetesin seda ning mõtlesin. Seal lageda taeva all, vihma käes sain aru, kõigest. Miks, kuidas, kas ? Mõistsin, sain aru. Minuga on kõik korras. Mina ja see rahulolu, kõik on hästi. Aitäh, ma tänan Sind. 

Õhtu saabub, mina istun jällegi diivanil, teki all soojas ning vaatan õue. Ma ei taha midagi teha, kui lihtsalt olla. Vaikselt liigutan huuli laulusõnade järgi, lauldes hääletult. Kõik on nii tühi, vaikne ning rahulik. Mitte mingit liikumist, mitte midagi. Ja võib-olla ongi nii hea. Võib-olla oleks ma pidanud varem kõike taipama, ma ei tea. Muutub pimedamaks, ma kirjutan jälle oma blogi. Millegi pärast olen õhtuti palju avanenum. Räägin, kirjutan rohkem. Õhtuti ilmselt olemegi avatumad. Me tahame öelda neile , kellest hoolime, kui palju me neid armastame, kui palju me neist hoolime. Sest iga õhtu on kellegi jaoks viimane. Igal õhtul läheme magama, kuid kes ütleb, et me hommikul ärkame ? Kes ütleb, et meiega ei või öösel midagi juhtuda ? Tean, see on väike protsent, kuid kunagi ei tea sa, mis juhtub. Ühel hetkel võid sa ületada teed, teisel auto alla jääda. Ning kui midagigi peaks juhtuma, kas sa oleksid oma eluga rahul ? Oleksid rahul sellega, mida sa korda oled saatnud ? Kas üldse oled saavutanud midagi ? Kõik elavad, nagu neil oleks meeletult aega, elu on ju pikk, kuid äkki juhtubki midagi ning enam pole sul seda aega. Pole aega midagi saavutada.  Lihtsalt, kõik see, mis viimasel ajal toimunud on, ongi mind muutnud. Ilmselt mitte väliselt, võib-olla ka mitte märgatavalt, kuid ise tunnen seda. See kõik on pannud mind mõtlema ning ma hindan kõike hetkel meeletult. Ainus, mida ma öelda tahtsin, oli see, et võtke aega ning nautige seda ümbritsevat. Võtke enda jaoks aega, kui te seda vajate. Tehke endale puhkepäevi, kui te ei jõua enam. Puhkust vajades, sõitke minema. Tehke kõike, mida hing ihaldab ning ära kahetsege. Võtke vastu kõik võitlused ning võimalused, mida elu teile pakub. Sest kes ütleb, et me saame seda uuesti teha ? 

xoxo