The dream, it's collapsing.

Hämmastav, kuidas ma võin ühte inimest oma unenägudes nii tihti näha. Öö järel öö, ei oska temast lahti öelda. Ööst öösse ärkan hirmust üles, hirmust reaalsuse ees. Vahete-vahel ei suuda jääda magama, teades, et ees seisab järgmine unetu öö. Nähes teda, unenägu tundub nii õige, nii reaalne. Olles seal, tundub kõik nii reaalne.

Ärgates mõistad kõike, jälle üks pettumus, veidi valu, mälestus. Kõik puruneb miljoniks tükiks. Ning ometi on sul piisavalt jõudu, tahet korjata kokku kõik need miljon tükikest, panna kokku tükkide puzzle ning näha teda veel. Just kui väike laps, kes oma lemmikfilmi vaatab kordi ning kordi, loeb läbi oma lemmikraamatu, kuni need on pähe kulunud.. Teades, Su unistus, Sinu nägemus osutus vaid unenäoks, taipad, et Sa ei saa seda tagasi. Sa ei suuda omada seda kõike, mida mäletada oled üritanud, mida enda poolt talletanud mällu oled. Magama jäämine osutub pea, et  võimatuks. Need miljon mõtet, mis uuesti sind magama ei lase jääda, on su peas, segipaisatuna ning sa üritad neid korda seada. Üritad leida mingisugustki loogikat, miks nii on. Suutes magama jääda, kordub see jälle ning jälle. Nagu haigus, mis päevast päeva sügavamale ennast söövitab, tahtmata lahkuda. See seisab ning ei kao. Pilkases pimeduses nähtu ründab sind mõtetes päeval, jääb pikemaks ajaks kummitama. Mõeldes läbi, üritad leida otsi, mida kokku siduda. Mõned meist teevad kõik, et öiseid teadvusetul olekul nähtud asju detailselt säilitada, jäädvustada. Kas või sellepärast, et näha seda vaid korra uuesti, elada seda kas või korra veel läbi. Mõistad, et kõik tunduski liialt hea, selles oli midagi võõrast. Erinevus reaalsuse ning unenägude, selle kõige mõistmatu vahel on peaaegu olematu.

Reaalsusega leppides, tean, et ei saa teda. Unes, mõtetes samas tundub kõik perfektne, just kui midagi ei olekski puudu kuid reaalsusesse naastes mõistan, et ainult unenäod teevad haiget. Nad toovad su mõtetesse kõik ilusa, üritades sind mõistma panna, kui väga sa midagi igatsed, et siis hetk hiljem sindüles äratada ja kõik see illusioon purutada. Vaid uni on see, millesse usub inimene nii väga, lausa nii, et hiljem võib haiget saada. Kõik muu on selle kõrval talutav, kuid tunne, mis öösel ärgates tabab, on valulik. Teadmine,et see osutus vaid unenäoks, purustab kõik illusioonid. Need purunevad, vajuvad jälle kokku. Kõik, mida unenäos olen kuude kaupa üles ehitanud, sureb ärgates. Lootused, ootused, minu pisikene maailm, milles kõik nii perfektne oli, kukub kokku, põhjustades mulle valu ning teadmise, et ta pole minu.