Katki, poolik, muserdatud. Ma ei tahaks seda jällegi öelda, kuid ma ei tea, mida tahan. Üks teist saab haiget, tahan ma seda, või ei. Ausalt öeldes juba üks teist sai. Mind vaevab üks küsimus. Küsimus, mis painab ja painab mind ning sellele vastust saada on pea, et võimatu. Lihtsalt, üks hetk sain aru, et see on võimatu. Tean, et selle kõige jätkamisel, tehes nägu, et midagi ei juhtunud, kujuneks sellest ühele meist muinasjutt, minule aga vaid ilus vale, millele mõeldes tahaksin ennast iga kord lüüa. Tean, ma ei suuda nii jätkata, taluda neid süümepiinu, ei suuda. Kõigest on nii kõrini, tahaks tõesti ära sõita eemale ja tulla alles suvel tagasi. Tean, et nii ei saa, lihtsalt ei saa. Kuid.. unistada ju võib ? Iseasi on see, kas unistused täituvad või ei. Sellest perfektsusest on puudu nii mõnigi asi, kõik on lagunemas, varisemas. Ei oska enam midagi teha, tahta, soovida. Tahaksin lihtsalt olla jälle õnnelik, meeletult naerda. Olla muretu, minna vooluga kaasa ja mitte mõelda ajale, teades, et millalgi tuleb jälle minna kooli, õppida ja meeletult pingutada. Mõeldes koolile ja viimastele kahele kuule, ei ole ma tegelikult pingutanud. Elan oma elu ning kool on jäänud nii tahaplaanile. Elan, just kui ma ei käikski seal. Ja see on nõme, et ei jätku aega kõige selle tegemiseks. Tööl käimine, kool, kursused, trenn, sõbrad ja vaba aeg - 7 päeva nädalas on nende jaoks liiga vähe.
Kell on 22.36 pühapäeva õhtul, tean, et peaksin õppima keemia kt'ks. Ja mida mina teen ? Kirjutan blogi. Kangro, anna mulle andeks, kui ma homme seda ei oska. Kiirelt võin öelda, et eelmine nädal olin kolm päeva haige, millest oma korda võib välja lugeda seda, et talusin kooli, seda veerandit, ainult kaks päeva ( rohkem lihtsalt ei jõudnud ). Tööl ma siiski käisin reede õhtul ning peale seda suundusime mitmete inimestega Annu juurde. Lähemalt ma ei ütle midagi aga hommikul tööle minnes oli tunne, et kaineks ma vist saanud pole. Pildid laen kunagi kuhugi üles, kui mul aega ja viitsimist on. Fun oli kuid ilma draamata ei saa vist mitte kuskil. Pole kindel, kas asi on minus ja ma tõmbangi endale ligi mingeid draamasid ? Olenemata kõigist nendest draamadest ma siiski tean, et suudan edasi minna ja olla tugev. Tahaksin vahepeal võtta rahulikult ja nautida seltskonda. Eile see ka õnnetus. Eilne õhtu kujunes nii meeldivaks, olenemata sellest, et see nö. pidu oli suht lame. Tänu Tõnisele oli terve õhtu meeletult lõbus ja ma pole pikka aega saanud nii naerda ja rääkida. Samuti suutsin veenduda, et Eesti on liiga väike ning igal pool on keegi, keda ma tunnen.
Viimasel ajal olen tähelepannud, et üha rohkem ma tujutsen. Kas asi on sügises või minus ? Ma kahjuks ei tea. Pinged on kogu aeg laes ning emotsioone on liigselt. Mingil hetkel kõik lihtsalt kõik jookseb kokku ja kas või vihastamisest tekivad silma pisarad. Tahan tagasi oma pisikest perfektset maailma, kus kõik oli nii, kuidas mina tahtsin. Meeletu, kui väsinud ma kõigest olen, ei jaksa enam. Pettunud endas, pettunud Sinus. Võimetu, väsinud. Kõik. Lõpp.
No comments:
Post a Comment