Hakkasin mõtlema, miks ta nii käitub. Millest see tuleneb ? Ning mingil hetkel tärgatas minus mõte - võib-olla ta hoolib. Ilmselt ta hoolibki, kuid äkki ta hoolib nii palju, nii palju et ta ei soovi mulle lihtsalt halba ? Kõik need kurjustamised, võib olla nii, et need tulenevad hoolimisest ? Hoolimisest ja tahtmisest mind kõigest halvast eemal hoida. Hoida eemal mind valust. Meid kõiki. See on võimalik, kuid millegi pärast olin enne ma kogu aeg veendnud, et ta on halb. Ilmselt on sellel kaasa aidanud ka vanavanem ning teised pereliikmed, kes on üritanud mulle kõike enda arust selgeks teha, teadmata, mida mina arvan või tahan arvata. Panna arvama mind seda,mida nemad teavad. Kuid miks ma pole kunagi tulnud selle peale, et arvaldada hoopis neile oma arvamust ? Võimalik, et see tuleneb sellest, et olen liialt väike olnud. Liialt nõrk, et astuda oma pereliikmetele vastu ? Ma ei tea. Tõesti. Kuid millegi pärast olen ma jõudnud selgusele tema suhtes ja ma tean veendunult, et ta hoolib. Hoolib lihtsalt liiga palju ning kardab kaotada kõike seda, mida on üritanud aastaid koos hoida. Isegi, kui ta on kõigiga halvasti käitunud, karjunud. Temas on lihtsalt terve selle aja olnud sees hirm, mis on tekitanud stressi, mille tagajärjel on muutnud ta lihtsalt närviliseks. Ta on töötanud päevast päeva, tahtnud kõiki õnnelikuks teha ning kartnud, et tal ei jätku raha, tahtmist ning jõudu selle kõige jaoks. Ta on üritanud meile võimaldada kõike parimat ning nüüd, peale neid pikki aastaid on see kõik tema silme ees saamas tõesks. Valusaks reaalsuseks, lihtsalt purunemas ja kokku kukkumas. Ning ta ei tea enam, mida teha. Mida peale hakata, kuidas olla. Ja mul on kahju, et ma olen uskunud terved need aastad valesti. Arvanud valesti. Kahjuks.
No comments:
Post a Comment