Teate, hakkasin mõtlema üks päev oma mineviku üle. Pol isegi kindel, kuidas see juhtus täpsemalt aga üks meenutus viis teiseni ja nii see läks. Kuid see pole asi, millest ma rääkida tahtsin. Asi on pigem selles, et ma kaheten oma minevikku. Tean ju küll, et kahetseda ei tuleks ja elu tuleks nautida aga ma olen tõesti kas nüüd noor ja loll aga midagi oli valesti. See kuidas ma käitusin ja mida ma tegin, ma tahaksin seda nii väga muuta. Samas, tean, et seda ei juhtu kuid vähemalt ma õpin oma vigadest. Ma ei tahaks mitte kunagi selliseks muutuda või midagi sellist teha. Just viimasel ajal, kui ma võib-olla, et ülegi olen mõelnud, olen siski jõudnud otsusele, et ma muutun ja muudan ennast. Selle paari kuuga on see muideks märgata. Ma ei tahaks tuua näiteid, tõesti ei tahaks. Aga iga päevaga ma üritan seda vana ennast välja saada ja asendada seda uue ja paremaga. Ning ma tean, et ma suudan seda. Tänasest on ka olemas mul suurem ja parem põhjus, miks vana-mina ära unustada ja selle põhjuse nimel olen ma valmis kõigeks. Ausalt, kõigeks.
Täna muide trennis ei olnud üldse tahtmist midagi teha. Oli see siis ootusärevusest, suurest unes või millestki kolmandast tingitud, aga kaasa ma väga ei teinud. Tuli lihtsalt tuju, mis ära ei tahtnud kaduda ning tantsimiseks polnud vähematki põhjust. Ootasin neid minuteid, et see trenn läbi saaks ja seda mitte üldse paha pärast.. Lihtsalt, täna polnud see päev. Peale seda olin ma küll väga õnnelik, teatud põhjuse pärast. Ning siiani olen õnnelik. Tegelikult see postitus ilmselt ei jõua kuhugi ja on võimalik, et ma selle üldse eemaldan siit. Kuid ma lihtsalt pean mainima, kuidas mõni suudab mind teha õnnelikuks. Ja isegi, kui ma olen hetkel meeletult segaduses, kõikide nende sõnade, lausete üle. Ma ei oska midagi mõelda, teha kuid samas ma olen hetkel nii lootust täis. Võimalik, et liialt. Liialt täis seda õnne ning ootusi. Tean, vaid mõni lause võib selle lootuse purustada. Purustada selle ning samas ka minu. Ning ma ju tean, mis olukorrast ma ennast jälle leiaksin. Katkise ning õnnetuna. Vaatamata sellele, et ma olen kõik üle mõelnud korduvalt, ma tean, mida ma tahan ja ma kavatsen selle saada. Seda juba puhtalt sellepärast, et olen üritanud kõik oma emotsioonid tagasi hoida ja lihtsalt oodata ning kannatada ära see kõik. Ning nüüdseks tundub, et sellest oli võib-olla isegi kasu. Ma tahan õnnelik olla, ning tean, kuidas ma seda oleksin, järelikult ma ilmselt ka saan selle õnne ning võitlen selle nimel, üritades ennast samal ajal muuta. Kuid mis mul kaotada on ? Ka kõige hullemal juhul, ma ei saa kaotada kedagi, mida mul kunagi olnudki pole. Ma tõesti ei kujuta ette, kas keegi üldse jagab, mida ma kirjutan. Loodetavasti.
No comments:
Post a Comment