boy, you are my all.

Järjekordne nädalavahetus on seljataga. Tänu sellele mõistsin nii mõndagi. Sain aru, et see lootus on mõttetu, pole enam midagi loota. Ma ei jõua ja ei taha. Kuid see selleks. Eilne õhtu kujunes oodatust meeldivamaks, kuigi DIS COVER Y oli veidi igavam, kui arvasime. Sellegi poolest sai " So far so good " ajal tantsitud esireas ja fiiling oli laes. Hilisem aftekas Vene tänaval toimus mingis korteris, mis oli läbi kahe korruse. Rahvast oli selle korteri kohta suhteliselt palju ning liikumiseks ruumi väga polnud. Palju tuttavaid ja sõpru oli ning üle pikapika aja nägin Emilit ja Kevinit. Viimati õnnestus vist teda näha suvel või enne seda isegi. Sai hullult naerdud, tantsitud ning kõik oli mega. Vene tänval sukkade väel oli ka lõbus joosta, selleks et Annu emaga saaks rääkida, ilma, et taustal muusikat oleks. Kella 4/5 ajal liikusime taksoga Kevini poole, et saaks magama minna. Ainuke, kes magada sai, oli ilmselt Annu, mina magasin healjuhul 1,5 tundi. Seda nii sellepärast, et algul polnud und, siis ma naersin akna taga oleva õuna üle Keviniga ning hiljem me lihtsalt rääkisime jms. Hommikul oli tore ärgata kell 7 (peale tundi? magamist) ja pool 9st minna Annuga Kristiinesse sööma. Majast välja hiilides hommikul nägin Kevini vanaema, kes vaatas meid üllatunud näoga aknast. Loodame, et ta ei saanud shoki, et Kevinil öösiti kaks naist lausa külas käis. Tegime kiirelt igaksjuhuks ja suundusime läbi meeletu lumesaju Kristiine poole. Hetkel olen kodus, lähen ilmselt süüa tegema ning siis kavatsen magada kuni homse hommikuni. Õppida vist eriti pole ka, nii et see plaan on igati teostatav.

xoxo

Kunagi ei tohi endale kedagi/midagi liiga ligi lasta. Kui ligi lased, tekib tahtmine seda hoida, kuid hoida ei saa midagi.

why am I afraid to lose you, when you're not even mine ?

Emotsioonitu, tühi. Tahaks rahu. Tahaks paljusid asju. Tahaks oma mõtetest likvideerida inimese, tahaks kõik ära lõpetada kuid ma olen nõrk. Ma ei suuda, puudub piisav tahtejõud. Tahaksin ta rebida välja oma elust ning olla õnnelik edasi, lihtsalt, teda enam ei eksisteeriks. Tean, et soovin võimatut kuid ma niiiniiiniii tahaksin seda. Jälle on möödunud üks reede õhtu, pettumused, naer. Tegelikult hea. Tänaseks pole plaani, kuigi paar pakkumist on, kuid ma pole kindel, kas ma üldse soovin midagi teha. Parema meelega istuks vaikselt kuskil, samas, hoiaks mõtted eemal. Aaah, ei oska midagi arvata ega mõelda. Viimasel nädalad olen veetnud etapis, kus kõik peale ühe tundub nii tühine, pointless. Etapp, kus igatsen rahu ning puhkust. Aeg, millal ei suuda ma midagi tahta, mõelda, teha. Lihtsalt, selline olek, kus kõik tundub nii tähtusetu ning ainult üks asi muudab mind õnnelikuks. Kahju endast. Tean, et ma suudaksin teha kõike, kui ma vaid tahaks kuid ma olen liialt väsinud ja nõrk, ma ei suuda piisavalt kindlat otsust teha. Mõtted käivad peast läbi, tean, et mulle endale oleks kõige parem kõik lõpetada, kuid ma ei oska. Ma lihtsalt ei taha. I feel like I'm waiting for something, that isn't going to happen'. Ja nii ongi.

I can’t help it - there’s nothing I want more, so don’t tell me it’s not worth fightin’ for .

Ja jälle sajab seda valget ollust taevast alla. See on päris armas tegelikult. Käisin hommikul poes, ostsin endale jälle ühed saapad. Pean tõdema, et kingade vastu on mul nõrkus ning see on päev päeva järel suuremaks muutumas. Saapad on mega nunnud ja nii karvased ja soojad. Ühesõnaga, love. Tänane päev liigub nii aeglaselt. Tuleb see sellest, et ma ärkasin tänu vanematele jälle mingi 9 või sellele, et kogu aeg ongi uni ja pime ? Ei teagi. Suur tahtmine on tõmmata ennast kerra ja magada kevadeni nagu väike karupoeg. Lohutan ennast sellega, et ainult 4? nädalat pean ma seda kooli kannatama ning siis on vaheaeg, mis ilmselt venib väga pikaks. Niinii väga tahaks seda vaheaega, näeks mõnda inimest, keda ma pole terve igaviku näinud. Ja muidugi ma saaks magada, kaua. Hommikust saadik on väga kahtlane tuju peal, ei oskagi öelda, kas lapsik või lihtsalt hea tuju ? Täiega on tahtmine joosta preagu õues ja seal lumes ringi tõmmelda, niinii hea oleks. Aga ei no, ma olen haige. Samas, mind ei ole haigus kunagi peatanud ning mitte ka täna. Kell võiks saada 2,3 saaks välja minna. Õhtul on plaanis väike kinoseanss kiisuga ning hiljem lähme käime äkki Rego juurest läbi, kes sõidab võimalik, et mitmeks aastaks Austraaliasse. Sad, tahaks ka. Viimasel ajal kõik tuttavad kuskilt poolt lähevad Austraaliasse tööle vm.

Nagu ilmselt enam tähele panid, laiendasin oma blogi veidi, võite tutvuda kui viitsimist on. Polegi midagi muud öelda, nautige talve ja seda lund. 

Ja ma ei tea, miks nii on. Mis üldse on ? Kas on ? Väsinud.

yesterday you told me 'bout the blue-blue sky

Lumi, tuul, lumi, lumi. Lumi. Ei, mulle ei meeldi see. Mitte üldse. Nõme lihtsalt. Tegelikult asjad nii, et lumi on super kuid see tuul ja märg, mis sellega kaasneb, on külm ja vastik. Tänane hommik algas mul jälle hilise ärkamisega ning ega ma ilmselt oleks edasi maganud, kui Gregor poleks smsi mulle saatnud, et ta ei jõua bussi peale. Ühesõnaga, kuna mu kurk on põhimõtteliselt paistes ja nohu on hullemast hullem, siis otsustasin igaksjuhuks koju jääda. Täna nkn koolis midagi tarka ilmselt ei tehta, sest 19 tk meie klassist on matemaatika olümpiaadil. Eile ei jõudnud kahjuks trenni ka. Selle asemel käisin veits väljas ja ilmselt jäin haigemaks, kui ma olin. Aga noh, mida ma imestan, kui minu sugune tark otsustas panna miniseeliku selga. Ning tegelikult pole mina süüdi, mul kästi panna. Loodan, et sellel soovitajal on süümekad nüüd. Ja ma ei oska siia mitte midagi kirjutada. Igalpool on lumilumilumi. Aga miks ei võiks olla 10 kraadi ja lumi ? Vähemalt oleks soem. Haigusest hoolimata pean ma ennast täna vedama juuksurisse, sest ma niigi kaua olen oodanud sinna minekut. Sealt välja tulles on mu juuksed ilmselt kahe sekundiga jälle läbimärjad ja lund täis, how nice. Igatahes, ma nüüd teen kiirelt ja jooksen linna, jäu.

Never say forever 'cause nothing lasts

Hakkasin mõtlema, miks ta nii käitub. Millest see tuleneb ? Ning mingil hetkel tärgatas minus mõte - võib-olla ta hoolib. Ilmselt ta hoolibki, kuid äkki ta hoolib nii palju, nii palju et ta ei soovi mulle lihtsalt halba ? Kõik need kurjustamised, võib olla nii, et need tulenevad hoolimisest ? Hoolimisest ja tahtmisest mind kõigest halvast eemal hoida. Hoida eemal mind valust. Meid kõiki. See on võimalik, kuid millegi pärast olin enne ma kogu aeg veendnud, et ta on halb. Ilmselt on sellel kaasa aidanud ka vanavanem ning teised pereliikmed, kes on üritanud mulle kõike enda arust selgeks teha, teadmata, mida mina arvan või tahan arvata. Panna arvama mind seda,
mida nemad teavad. Kuid miks ma pole kunagi tulnud selle peale, et arvaldada hoopis neile oma arvamust ? Võimalik, et see tuleneb sellest, et olen liialt väike olnud. Liialt nõrk, et astuda oma pereliikmetele vastu ? Ma ei tea. Tõesti. Kuid millegi pärast olen ma jõudnud selgusele tema suhtes ja ma tean veendunult, et ta hoolib. Hoolib lihtsalt liiga palju ning kardab kaotada kõike seda, mida on üritanud aastaid koos hoida. Isegi, kui ta on kõigiga halvasti käitunud, karjunud. Temas on lihtsalt terve selle aja olnud sees hirm, mis on tekitanud stressi, mille tagajärjel on muutnud ta lihtsalt närviliseks. Ta on töötanud päevast päeva, tahtnud kõiki õnnelikuks teha ning kartnud, et tal ei jätku raha, tahtmist ning jõudu selle kõige jaoks. Ta on üritanud meile võimaldada kõike parimat ning nüüd, peale neid pikki aastaid on see kõik tema silme ees saamas tõesks. Valusaks reaalsuseks, lihtsalt purunemas ja kokku kukkumas. Ning ta ei tea enam, mida teha. Mida peale hakata, kuidas olla. Ja mul on kahju, et ma olen uskunud terved need aastad valesti. Arvanud valesti. Kahjuks.

If I can find one, I will.

Hästi naljakas on see, kuidas inimesed üritavad oma mõtteid edasi anda. See, kuidas nad ise endale vastu vaidlevad. Ma nüüd täpselt ei ole kindel, mis seisukoha ma peaksin võtma teatud inimeste suhtes, tõesti ei tea. See, mida ma teada olen saanud viimasel ajal, paneb samaaeglselt imestama kui ka naerma nende üle, kes tegelikult midagi ei tea. Nad lihtsalt räägivad. Isegi, kui nende teadmised piirduvad väga vähesed, sel juhul nad improviseerivad. Kõike seda sellepärast, et oleks, millest rääkida. Oleks, kellest rääkida. Ilmselt enamus neist ei mõtle ka selle peale, et mõndadele võib see väljamõeldis kunagi kohale jõuda, haiget teha. Kuid samas, mis peaks see neid rääkijaid huvitama ? Nende elu läheb ju edasi. Noh, kuidas kellelegi.. Lihtsalt minu arvamus. Tegelikult on hästi huvitav kuulata, kuidas minu enda jutust suudetakse välja lugeda midagi risti vastupidist. Kuidas naljal ja reaalsusel vahet ei tehta. Kuidas keegi võib sinust arvata midagi sellist, mida sa ise kunagi välja ei oskaks mõelda. Imekspandav. Mõni võib tõesti nende sõnade ning eelarvamustega teha haiget. Eriti, kui räägib mõni inimene, kes on sulle pikemat aega tähendanud midagi rohkemat, kui ainult sõber. Ma tõesti ei teagi, kas üritada teha talle nüüd selgeks, et see keda tema arvas mind olevat, et ma ei ole selline või jätta see kõik sinnapaika ning lasta tal edasi elada selle vaelarvamusega ? Samas, ma tean, kui väga tahaksin ma muuta tema arvamust selle kõige suhtes. Muuta see arvamus võimalikult heaks ning olla õnnelik. Isegi, kui see kõik jääks nii nagu ta kahjuks olnud on. Olla ka õnnelik selle üle, kui midagi enamat saaks. Lihtsalt olla õnnelik selle üle, et on olemas jälle üks inimene, kes arvab sinust hästi ja teab, milline tegelikult oled. Muidugi ma tean, et seda arvamust on meeletult raske muuta. Muuta arvamus õigeks, panna inimene uskuma kõike seda vastupidiselt, mida siiani on ta arvanud. Kuigi, tema oleks väärt. Väärt seda pingitust, proovimist panna ta uskuma. Isegi, kui hiljem oleks kõik nii nagu alati. Mul pole siiani midagi kaotada. Aga võita oleks palju. Miks mitte ?

looking for the one that feels right,

Teate, hakkasin mõtlema üks päev oma mineviku üle. Pol isegi kindel, kuidas see juhtus täpsemalt aga üks meenutus viis teiseni ja nii see läks. Kuid see pole asi, millest ma rääkida tahtsin. Asi on pigem selles, et ma kaheten oma minevikku. Tean ju küll, et kahetseda ei tuleks ja elu tuleks nautida aga ma olen tõesti kas nüüd noor ja loll aga midagi oli valesti. See kuidas ma käitusin ja mida ma tegin, ma tahaksin seda nii väga muuta. Samas, tean, et seda ei juhtu kuid vähemalt ma õpin oma vigadest. Ma ei tahaks mitte kunagi selliseks muutuda või midagi sellist teha. Just viimasel ajal, kui ma võib-olla, et ülegi olen mõelnud, olen siski jõudnud otsusele, et ma muutun ja muudan ennast. Selle paari kuuga on see muideks märgata. Ma ei tahaks tuua näiteid, tõesti ei tahaks. Aga iga päevaga ma üritan seda vana ennast välja saada ja asendada seda uue ja paremaga. Ning ma tean, et ma suudan seda. Tänasest on ka olemas mul suurem ja parem põhjus, miks vana-mina ära unustada ja selle põhjuse nimel olen ma valmis kõigeks. Ausalt, kõigeks.

Täna muide trennis ei olnud üldse tahtmist midagi teha. Oli see siis ootusärevusest, suurest unes või millestki kolmandast tingitud, aga kaasa ma väga ei teinud. Tuli lihtsalt tuju, mis ära ei tahtnud kaduda ning tantsimiseks polnud vähematki põhjust. Ootasin neid minuteid, et see trenn läbi saaks ja seda mitte üldse paha pärast.. Lihtsalt, täna polnud see päev. Peale seda olin ma küll väga õnnelik, teatud põhjuse pärast. Ning siiani olen õnnelik. Tegelikult see postitus ilmselt ei jõua kuhugi ja on võimalik, et ma selle üldse eemaldan siit. Kuid ma lihtsalt pean mainima, kuidas mõni suudab mind teha õnnelikuks. Ja isegi, kui ma olen hetkel meeletult segaduses, kõikide nende sõnade, lausete üle. Ma ei oska midagi mõelda, teha kuid samas ma olen hetkel nii lootust täis. Võimalik, et liialt. Liialt täis seda õnne ning ootusi. Tean, vaid mõni lause võib selle lootuse purustada. Purustada selle ning samas ka minu. Ning ma ju tean, mis olukorrast ma ennast jälle leiaksin. Katkise ning õnnetuna. Vaatamata sellele, et ma olen kõik üle mõelnud korduvalt, ma tean, mida ma tahan ja ma kavatsen selle saada. Seda juba puhtalt sellepärast, et olen üritanud kõik oma emotsioonid tagasi hoida ja lihtsalt oodata ning kannatada ära see kõik. Ning nüüdseks tundub, et sellest oli võib-olla isegi kasu. Ma tahan õnnelik olla, ning tean, kuidas ma seda oleksin, järelikult ma ilmselt ka saan selle õnne ning võitlen selle nimel, üritades ennast samal ajal muuta. Kuid mis mul kaotada on ? Ka kõige hullemal juhul, ma ei saa kaotada kedagi, mida mul kunagi olnudki pole. Ma tõesti ei kujuta ette, kas keegi üldse jagab, mida ma kirjutan. Loodetavasti.

Empty look, meanless thoughts

raindrops keep falling

teise reaalsuse endale loon

you can't control me.

1.23 näitab kell juba. Plaanin pikemat aega minna magama, sest olemine on ikka veel mega halb. Ilmselt ma jälle kooli ei jõua homme, ja türa see on nõme. Ma lihtsalt ei viitsi teha neid fucking järeltöid. Ilmselgelt ajab kool närvi. Tegelikult mu tuju on nii laes, hoolimata kõigest, eriti mu nõmedast haigusest. Tahaksin teada, kuidas ma homme tööl kavatsen seista oma palavikuga ? Jah, kavatsen ennast tööle vedada. Homseks võik olla mõni plaanike ka, kuigi ei kujuta ette, mida mu tervis teeb. Niiniiiniiinii hea on saada tagasi keegi minevikust, temaga terve õhtu rääkida ebamäärast ja idiootset juttu ning naerda selle üle. Plaanida koolist puudumist ning selle asemel shampuse joomist kas või.Eriti arutada minu enda ning tema üle, mõelda kõikide iseloomujoonte peale ning arutada midagi ebareaalset. Mu sõbrad tõstavad mu tuju paratamatult. Üldse ei kujuta ette miks ma preagu siia kirjutan, sest ma olin juba teki all kui ma uuesti jälle arvuti võtsin ja juba kirjutama hakkasin. Need kirjutamishood tulevad väga lambiselt. Ning muusikat kuulates tekib tahtmine tantsida aga püsti tõustes hakkab pea ringi käima, jes. Kõht on tühi, pea valutab ja tuju on laes, super. Millegipärast loeb hetkel mulle ainult minu tuju ja olemine. Peaasi, et ise rahul olen endaga ! Kuigi, ma tean, et koolis ma võiksin pingutada, ma olen rohkemaks võimeline, kuid jaksu, tahtmist pole. On ainult väsimus, väsimus ja veel kord väsimus. Nädalavahetusel kavatsen ennast välja puhata ja õppida veidi ja olla eeskujulik. Vaatab, palju sellest õnnestub. Ja kindel plaan on minna poodi. Nüüd ma lähen igatahes tõmban ennast kerra ja magan korralikult :)





You know it’s never too late
Get up and start all over again
You know it’s never too late

There’s gotta be a better way
Don’t settle for the cold and rain
It’s not too late to start again
Find a way to smile and never let it get away

...

http://www.youtube.com/watch?v=LGPHFKPjLRc&feature=player_embedded

Mingi a0.30 - 0.40 on see eit täpselt minu nägu, mis toimub. -.-

õnnetult õnnelik,

Koolipäev möödus väsitavalt, halva enesetunde ning peavaluga. Koju tulles otsustasin jalutada ning nautida seda vihmast, halli ilma. Olenemata sellest, et mul on palavik ning peavalu tappis, oli midagi, mis käskis mind sammuma selle 18ne peale, sõita sellega veidi maad, seal edasi Arenast mööda koju sammuma. Taaskohtumine teatud inimesega minevikust rebis välja kõik minu mineviku kuid sellest olenemata tekkis mu sisse rahu. Selline tume rahu, mis tekitab soovi jätta kõik minevik seljataha. Rahu, mille tagajärjel muutud sa rõõmsaks. Rahu, tänu millele ei oska sa enam midagi teha. Pole kindel, kas nägin vilksamisi tema näol muiet või ei, kuid mulle saabus rahulolu, õnn. Mitte üldse tema pärast ilmselt, vaid just sellepärast, et mu mineviku teod-mõtted tulid, kogunesid pähe ning ma sain need läbi mõelda. Poolel teel vaatasin taevasse, tundes, kuidas vihmapiisad näole kukuvad. Kuid ei, ma ei kiirendanud oma sammu. Ma lihtsalt naeratasin oma ette, nagu totakas, ning nautisin seda. Seos minu ja vee vahel on kirjeldamatu. See lihtsalt mõjub mulle hästi, mõjub rahutavalt. Sünge, ma tean, kuid nii on. Kõik see, mida ma nägin, ma lihtsalt imetesin seda ning mõtlesin. Seal lageda taeva all, vihma käes sain aru, kõigest. Miks, kuidas, kas ? Mõistsin, sain aru. Minuga on kõik korras. Mina ja see rahulolu, kõik on hästi. Aitäh, ma tänan Sind. 

Õhtu saabub, mina istun jällegi diivanil, teki all soojas ning vaatan õue. Ma ei taha midagi teha, kui lihtsalt olla. Vaikselt liigutan huuli laulusõnade järgi, lauldes hääletult. Kõik on nii tühi, vaikne ning rahulik. Mitte mingit liikumist, mitte midagi. Ja võib-olla ongi nii hea. Võib-olla oleks ma pidanud varem kõike taipama, ma ei tea. Muutub pimedamaks, ma kirjutan jälle oma blogi. Millegi pärast olen õhtuti palju avanenum. Räägin, kirjutan rohkem. Õhtuti ilmselt olemegi avatumad. Me tahame öelda neile , kellest hoolime, kui palju me neid armastame, kui palju me neist hoolime. Sest iga õhtu on kellegi jaoks viimane. Igal õhtul läheme magama, kuid kes ütleb, et me hommikul ärkame ? Kes ütleb, et meiega ei või öösel midagi juhtuda ? Tean, see on väike protsent, kuid kunagi ei tea sa, mis juhtub. Ühel hetkel võid sa ületada teed, teisel auto alla jääda. Ning kui midagigi peaks juhtuma, kas sa oleksid oma eluga rahul ? Oleksid rahul sellega, mida sa korda oled saatnud ? Kas üldse oled saavutanud midagi ? Kõik elavad, nagu neil oleks meeletult aega, elu on ju pikk, kuid äkki juhtubki midagi ning enam pole sul seda aega. Pole aega midagi saavutada.  Lihtsalt, kõik see, mis viimasel ajal toimunud on, ongi mind muutnud. Ilmselt mitte väliselt, võib-olla ka mitte märgatavalt, kuid ise tunnen seda. See kõik on pannud mind mõtlema ning ma hindan kõike hetkel meeletult. Ainus, mida ma öelda tahtsin, oli see, et võtke aega ning nautige seda ümbritsevat. Võtke enda jaoks aega, kui te seda vajate. Tehke endale puhkepäevi, kui te ei jõua enam. Puhkust vajades, sõitke minema. Tehke kõike, mida hing ihaldab ning ära kahetsege. Võtke vastu kõik võitlused ning võimalused, mida elu teile pakub. Sest kes ütleb, et me saame seda uuesti teha ? 

xoxo

Can u see the pain you're causing ?

You said you'd be there for me
In times of trouble when I need you and I'm down
And likewise you need friendship
It's from my side pure love but I see lately things have been changing
You have goals to achieve
But the roads you take are broad and heartless
That wants you make another way
You throw stones
Can you see that I am human I am breathing
But you don't give a damn

Can you feel my heart is beating
Can you see the pain you're causing

it's hard being left behind

"No matter what you do or say,
there's nothing you can do to make people understand you"
 
 
Ilmselt ei kujuta mitte keegi teist ette, kui läbi ma olen. Kui väsiunud olen ma sellest kõigest ümbritsevast. Sellest ühiskonnast, maailmast ning omakasu püüdvatest egoistlikest inimestest, kes millegi kuradi pärast on otsustanud, et nemad on paremad, kui kõik teised. Kõik see ümbritsev, see nn. heaoluühikond ajab mind närvi ja ma ei taha enam olla siin. Lihtsalt, ma olen väsinud. Kõik kasvab üle pea, ei taha ja pole enam jaksu jätkata. Lakke vahtimisest ning voodil lamades, neid mõtteid mõeldes, tekivad silma pisarad, mis hakkavad lakkamatult voolama. Lugedes ühe tüdruku, kes suvel minu pärast võib-olla et veidi haiget sai, ning nüüdseks tuttava, blogi. Esiteks, meeletult meeldiv blogi, mõtted on täiesti sellised, nagu mul. Kuid see pani mind mõtlema, ja läks mulle nii hinge, et ma lihtsalt hakkasin teatud asjade üle mõeldes pisaraid valama. Olenemata sellest, et see ilmselt on suhteliselt avalik blogi ja paljud loevad sellest, ma üldse ei huvitu hetkel teie arvamusest. Tahaks terve selle maailma perse saata ja olla üksi ning õnnelik. See on lihtsalt nii kuradi kurb, mida kõik inimesed endast mõtlevad ja kui palju nad endast hoolivad. Teistele mõtlemine on enamuse jaoks liialt utoopiline ja võimatu. Isegi, kui keegi nendest väidab, et nad on meeletult hoolivad inimestest, see tundub nii võlts. Tean, et elu tuleks nautida ja viimast sellest võtta, kuid see on nii võimatu. Ma lihtsalt ei suuda, sest siin on liialt seda halba, kõike seda, mis mind paneb mõtlema ja keelab olemast õnnelik. Tegelikult ei ole mu elus midagi valesti, kõik on rohkemgi kui hea. Pole isegi põhjust, miks ma peaksin olema kurb. Kuid millegi kuradi pärast tekivad need pisarad isegi siis, kui ma veidikenegi vihastan kellegi peale. Inimesed on lihtsalt nii endas kinni ja ma ei suuda taluda kõike seda. Pole ju nii raske kas või hetkeks mõelda kellegi teise peale, peale iseenda. Inimesed ei näe lihtsalt seda kõike, mis siin maailmas on. Kellelgi pole aega lihtaslt istuda hetke ning nautida. Kahju, et kõik nii pimedad on. See üks võimalikest põhjustest, miks ma tahaksin veidikeseks ära, kuhugi isoleeritusse paika, kus oleksin mina ja oma mõtted. Kus ma saaksin kõik selgeks mõelda, tulla tagasi ja teada, mida ma tahan, mida ma elult ootan. Hetkel ma seda ei tea. Ja see tunnne sucks. Kõik mu minevik tuleb tagasi, minu vead korduvad ja see on nõme. Terve see kuradi minevik tuleb tagasi mu ette ja ma ei tea, mida teha. Lapsepõlves talutud õhtud hakkavad jällegi korduma ja kõik see tuleb ning enam ära ei lähe. Probleemid, samad probleemid mis aastate eest, korduvad ning ma ei oska ega taha neid enam lahendada. Ma ei taha neist ilma jääda aga paratamatult on asjad ikkagi samakaugel ning see on lagunemas. Perekond hakkab lahknema, sõna kodu tähendus on kadumas. Ja see on kurb.Tekivad praod, millest hiljem saavad mõrad ning lõpuks kõik lihtsalt puruneb, nagu mõranenud klaas. Puruneb tükkidest ning seda perfektsest, samasuguseks teha on võimatu. Jäävad puudu tükid, killud ning isegi, kui neid pole väga näha ja keegi neid ei märka, on need vajalikud, sest muidu on see klaas poolik. Tean, et ma pole kaugeltki ainus, kes on seda läbi elanud, aga see on valus. Vahet pole kui väga ma oma vanemate peale vahete-vahel vihane pole või nendega ei räägi, tähendavad nad mulle siiski midagi.
Lihtsalt, kõik ajab mind hetkel  närvi ja ma ei oska enam midagi peale hakata. Ma lihsalt olen, tuim ning emotsioonitu. Pettunud kõigis nendes inimestes, kes teeskelvad, üritavad olla midagi muud. Kõigis nendes, kes ei suuda hinnata elu, kõigis nendes, kes hoolivad endast, kõigis, kes mõtlevad materjaalsele poolele rohkem, kui emotsioonidele. Lihtsalt, ma olen pettunud.

I can feel, something happening

That I've never felt before
Hopeless dreaming will start

When my mind stops thinking
And my eyes stop blinking
I hope...
Somebody's there
When my heart stops beating
And my lungs stop breathing
In air..
I hope somebody cares
When my mind stops thinking
And my eyes stop blinking
I know...
At the end

The dream, it's collapsing.

Hämmastav, kuidas ma võin ühte inimest oma unenägudes nii tihti näha. Öö järel öö, ei oska temast lahti öelda. Ööst öösse ärkan hirmust üles, hirmust reaalsuse ees. Vahete-vahel ei suuda jääda magama, teades, et ees seisab järgmine unetu öö. Nähes teda, unenägu tundub nii õige, nii reaalne. Olles seal, tundub kõik nii reaalne.

Ärgates mõistad kõike, jälle üks pettumus, veidi valu, mälestus. Kõik puruneb miljoniks tükiks. Ning ometi on sul piisavalt jõudu, tahet korjata kokku kõik need miljon tükikest, panna kokku tükkide puzzle ning näha teda veel. Just kui väike laps, kes oma lemmikfilmi vaatab kordi ning kordi, loeb läbi oma lemmikraamatu, kuni need on pähe kulunud.. Teades, Su unistus, Sinu nägemus osutus vaid unenäoks, taipad, et Sa ei saa seda tagasi. Sa ei suuda omada seda kõike, mida mäletada oled üritanud, mida enda poolt talletanud mällu oled. Magama jäämine osutub pea, et  võimatuks. Need miljon mõtet, mis uuesti sind magama ei lase jääda, on su peas, segipaisatuna ning sa üritad neid korda seada. Üritad leida mingisugustki loogikat, miks nii on. Suutes magama jääda, kordub see jälle ning jälle. Nagu haigus, mis päevast päeva sügavamale ennast söövitab, tahtmata lahkuda. See seisab ning ei kao. Pilkases pimeduses nähtu ründab sind mõtetes päeval, jääb pikemaks ajaks kummitama. Mõeldes läbi, üritad leida otsi, mida kokku siduda. Mõned meist teevad kõik, et öiseid teadvusetul olekul nähtud asju detailselt säilitada, jäädvustada. Kas või sellepärast, et näha seda vaid korra uuesti, elada seda kas või korra veel läbi. Mõistad, et kõik tunduski liialt hea, selles oli midagi võõrast. Erinevus reaalsuse ning unenägude, selle kõige mõistmatu vahel on peaaegu olematu.

Reaalsusega leppides, tean, et ei saa teda. Unes, mõtetes samas tundub kõik perfektne, just kui midagi ei olekski puudu kuid reaalsusesse naastes mõistan, et ainult unenäod teevad haiget. Nad toovad su mõtetesse kõik ilusa, üritades sind mõistma panna, kui väga sa midagi igatsed, et siis hetk hiljem sindüles äratada ja kõik see illusioon purutada. Vaid uni on see, millesse usub inimene nii väga, lausa nii, et hiljem võib haiget saada. Kõik muu on selle kõrval talutav, kuid tunne, mis öösel ärgates tabab, on valulik. Teadmine,et see osutus vaid unenäoks, purustab kõik illusioonid. Need purunevad, vajuvad jälle kokku. Kõik, mida unenäos olen kuude kaupa üles ehitanud, sureb ärgates. Lootused, ootused, minu pisikene maailm, milles kõik nii perfektne oli, kukub kokku, põhjustades mulle valu ning teadmise, et ta pole minu.

but i still haven't found what i've looking for.

Katki, poolik, muserdatud. Ma ei tahaks seda jällegi öelda, kuid ma ei tea, mida tahan. Üks teist saab haiget, tahan ma seda, või ei. Ausalt öeldes juba üks teist sai. Mind vaevab üks küsimus. Küsimus, mis painab ja painab mind ning sellele vastust saada on pea, et võimatu. Lihtsalt, üks hetk sain aru, et see on võimatu. Tean, et selle kõige jätkamisel, tehes nägu, et midagi ei juhtunud, kujuneks sellest ühele meist muinasjutt, minule aga vaid ilus vale, millele mõeldes tahaksin ennast iga kord lüüa. Tean, ma ei suuda nii jätkata, taluda neid süümepiinu, ei suuda. Kõigest on nii kõrini, tahaks tõesti ära sõita eemale ja tulla alles suvel tagasi. Tean, et nii ei saa, lihtsalt ei saa. Kuid.. unistada ju võib ? Iseasi on see, kas unistused täituvad või ei. Sellest perfektsusest on puudu nii mõnigi asi, kõik on lagunemas, varisemas. Ei oska enam midagi teha, tahta, soovida. Tahaksin lihtsalt olla jälle õnnelik, meeletult naerda. Olla muretu, minna vooluga kaasa ja mitte mõelda ajale, teades, et millalgi tuleb jälle minna kooli, õppida ja meeletult pingutada. Mõeldes koolile ja viimastele kahele kuule, ei ole ma tegelikult pingutanud. Elan oma elu ning kool on jäänud nii tahaplaanile. Elan, just kui ma ei käikski seal. Ja see on nõme, et ei jätku aega kõige selle tegemiseks. Tööl käimine, kool, kursused, trenn, sõbrad ja vaba aeg - 7 päeva nädalas on nende jaoks liiga vähe.

Kell on 22.36 pühapäeva õhtul, tean, et peaksin õppima keemia kt'ks. Ja mida mina teen ? Kirjutan blogi. Kangro, anna mulle andeks, kui ma homme seda ei oska. Kiirelt võin öelda, et eelmine nädal olin kolm päeva haige, millest oma korda võib välja lugeda seda, et talusin kooli, seda veerandit, ainult kaks päeva ( rohkem lihtsalt ei jõudnud  ). Tööl ma siiski käisin reede õhtul ning peale seda suundusime mitmete inimestega Annu juurde. Lähemalt ma ei ütle midagi aga hommikul tööle minnes oli tunne, et kaineks ma vist saanud pole. Pildid laen kunagi kuhugi üles, kui mul aega ja viitsimist on. Fun oli kuid ilma draamata ei saa vist mitte kuskil. Pole kindel, kas asi on minus ja ma tõmbangi endale ligi mingeid draamasid ? Olenemata kõigist nendest draamadest ma siiski tean, et suudan edasi minna ja olla tugev.  Tahaksin vahepeal võtta rahulikult ja nautida seltskonda. Eile see ka õnnetus. Eilne õhtu kujunes nii meeldivaks, olenemata sellest, et see nö. pidu oli suht lame. Tänu Tõnisele oli terve õhtu meeletult lõbus ja ma pole pikka aega saanud nii naerda ja rääkida.  Samuti suutsin veenduda, et Eesti on liiga väike ning igal pool on keegi, keda ma tunnen.
Viimasel ajal olen tähelepannud, et üha rohkem ma tujutsen. Kas asi on sügises või minus ? Ma kahjuks ei tea. Pinged on kogu aeg laes ning emotsioone on liigselt. Mingil hetkel kõik lihtsalt kõik jookseb kokku ja kas või vihastamisest tekivad silma pisarad. Tahan tagasi oma pisikest perfektset maailma, kus kõik oli nii, kuidas mina tahtsin. Meeletu, kui väsinud ma kõigest olen, ei jaksa enam. Pettunud endas, pettunud Sinus. Võimetu, väsinud. Kõik. Lõpp.

Dance like noone's watching.

People dance, 'cause dance can change things. One move can bring people together, one move can make you believe you're something more. One move can change the whole generation. 

Some people learn to dance, others are born to.

No one can take you away from me,

Aaaaaaaaah, õnnelik õnnelik ja veel rohkem ! Te ei kujuta ette :) musimusimusi