Jah, jälle mina. Ja jah, jälle ma vingun. Tegelikult seda ei saa nii vist ka nimetada. Lihtsalt paneb imestama osade inimeste õelus ning kadedus. Ma ei tea, kuidas on võimalik midagi sellist teha ning välja mõelda, arvestades asjaolu, et inimene, kellele tehakse, seda isegi ei tunta. Noh, arvatakse, et teda teatakse. Kuulujutud ju käivad. Üllatus-üllatus, kuulujutud ei vasta 90% tõele. Olen ise läbi elanud seda. Arvanud inimesest kuulujuttude põhjal nii sitasti ja rääkinud temast halvasti ning siis tundma õppinud ja aru saanud milline idioot ma olin. Samas, inimene õpibki oma vigadest ja ma loodan, et mõni teine hakkab ka oma vigadest õppima, mitte ei ole edasi selline ( vabandage väga ) munn, nagu hetkel ta on. Kõige lõbusam on see, et inimene üritab ajada lahku kahte inimest, kelle vahel tegelikult midagi ei ole. ( Üks, kes teab ilmselt, et ma teda silmas pean, ära saa nüüd valesti aru sellest ) Ma tahaksin tõesti tagasi teha, keerata sellele samale inimesele veel suurema sita kokku, oi kuidas ma tahaksin. Aga teate, mul oli pikalt aega järgi mõelda selle üle, ning mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin seda, et ma ei hakka laskuma sama madalale, kui see inimene. Milleks ? Tema pole mulle midagi teinud ( kuigi mina talle ju ka pole ), nii et pole vähimatki põhjust, miks ma peaks talle midagi tegema. Kui tema tõesti otsustab, et minu elu oleks põnevam, kui tema siin sees on, lasku käia, aga mina teda torkima ei hakka. Ma usun ja siiralt loodan, et see inimene satub seda lugema ja mõtleb natukene oma tegude üle, sest ma tõesti arvan, et sa ei ole halb inimene ning kõik teevad vigu. Võib-olla ma olen liiga naiivne tema suhtes, ning üldse kõige halva. Ja võib-olla tõesti ongi mõni inimene nii halb, kui ma tahan nii väga uskuda, et see oli üks halb ja vale otsus kellegi poolt. Ma loodan siiralt. Mõtle selle üle, eks ?
No comments:
Post a Comment