sest kui ma teaksin, ei oleks kõik nii, nagu ta on.

ja ma mõtlen sulle ja miks nii. ma lihtsalt ei mõista, mitte midagi, ei tahagi vist enam. mul on valus aga ma ei karju. 

oeh suvest unistan aina. a tegelt ma tahangi suve ja mul on nii ette visanud see lumi ja külm, perse küll. mina kolin ära siit kohe kui võimalik, siber selline. psh, ma ei talu lihtsalt külma ja neid riideid. jah, ei talu riideid, see oli targalt öeldud. lähed korra poodi vm, paned endale miljon asja selga ja siis kui sa lõpuks hakkad uksest välja minema, siis on sul toas juba nii palav hakanud, et õues tundub mingi miinus sada. 

vaatasin oma arvutis kõik need 9 miljonit ja kolm pilti läbi ja kurat ma ilmselt hakkan nutma, sest nii head ajad olid ja pildid suvest on parimad lihtsalt ja ma tahaks trippida ja Hiiumaale ja Viljandisse ja Lõuna-Eestisse ja ma ei kannata seda kooli ja Tallinnat välja, ma tahan 18ndat veebruari ja kohe ! vägaväga suur viha Tallinna vastu, suvel muide ei vihka aga talvel see on kõige jubedam koht mu arust. liiga palju siin olnud vist.
kuna mu tervis nüüd kordades parem ja ma vist ei hakkagi ära surmema, siis on tahtmine kogu aeg midagi teha aga ma eisaa sest ma pean ikka veel kodus istuma, nüüdsest on plaan enam mitte kunagi haigeks jääda. ma seda plaani ilmselt täidan kaks nädalat ja siis edasi olen jälle haige, aga see on kauge tulevik alles. sõin täna üle 6? päeva esimest korda toitu, ja tundsin selle maitset!!, oi kui heaa. ja muide, sain maailmaparimat rummikooki täna, haigelt head olid. 

mul on kõik, mida tahtsin, kuid ma ei ole rahul sellega. kõik on nii, nagu ta peab olema, eks. vastasel juhul ma poleks ju õnnelik, ega ?  kõik on ikkagi vale.

kui silmad sulen, ja unenäos su juurde tulen. saadan su ära, kuid ei taha, et lähed. vaid hetk.