Tuesday, January 18, 2011

one day too late.

I’m not the kind of girl that mothers like. I’m not happy and bubblily. I’m dark and cloudy because I’m the type of crazy person that feels bad for serial killers. Meredith Grey


Nonii. Ma ei teagi, kust alustada. Tunne on preagu täpselt, nagu oleks kahe tule vahel. Ilmselt enamus jälle mõtlevad ,et millest ma sonin aga no ma preagu olen veel vaimselt suhteliselt korras. Tegelikult asi selles, et ma olen ilmselt kõige otsustusvõimetum inimene maailmas ning see ei mõju mulle kõige paremini just. Sellele ei aita kohe üldse kaasa ka asjaolu, et mu tuttavad ja ema on kõik erinevatel arvamustel ja mina olen lihtsalt kõige selle keskel hulluks minemas.

Ma pole kindel, kas see küll võimalik on, kui tänu sellele draamale olen ma ennast nii ära väsitanud, et ma olen lihtsalt nii haige kogu aeg. Viimase kahe kuu jooksul on mul iga päev mingi haigus küljes olnud. Tänane hommik algas hästi. Ärkasin isegi 1,5h varem üles, kui oleks pidanud. Tervis oli ok ja mõtlesin siis, et lähen kooli täna, teen töö geos ikkagi ära jne. Võtsin oma rohud ära ja tegin korda ennast ja seadsin oma sammud bussipeale. Bussis hakkas megahalb, kogu aeg oli tunne, et pilt läheb eest ära. Kannatasin ära selle 10 minutit seal bussis ja värske õhu käes oli parem. Geo töö ajal hakkas uuesti halb, nii halb, et läksin kooliarsti juurde ning edasi suundusin tagasi koju. Olukord läheb minu arvates kogu aeg hullemaks, sest nüüd on mul juba hull nõrkustunne ka, not fun. Peale selle hakkas mul veel kurk ka valutama. Great success. Homse päeva olen raudselt kodus ja ravin ennast, ainult füsa järeltöösse ma pean minema, kuigi ma ei jõua üldse liigutada ennast ja tean, et ma ei tohiks kodust isegi välja minna. Kolmapäeval on matemaatika töö esimeste tundide ajal, nii et ilmselt vean ennast ka nendeks kooli ja mis edasi, oleneb olemisest.
Kolmapäeval pidin Ristoga kokku saama ning trenni ka minema, kuid ma kahtlustan, et need jäävad samuti ära. Ma vaikselt vihkan juba neid haiguseid. Ja just kraadimisel selgus, et mul on 37.6 palavik. Yays for that.

 5 minutit mõtlesin, mida siia kirjutada. Ei teagi. Nii paha on olla,  isegi mõte ei jookse. Ainuke asi, mis preagu hea tundub, on magamine või lamamine oma voodis, supermõnus. Ja ilmselt ma lähengi magama, ma ei suuda üleval olla. Good night.




No comments:

Post a Comment