But how we survive.. is what makes us who we are

Ma ei saa aru. Üks hetk on kõik nii korras ning paari peale lauset on terve maailm tagurpidi. Kuidas on võimalik, et kõik hea muutub hetkega halvaks ? Tegelikult paneb mind üks väga väga kallis inimene imestama. Ilmselt ta teab, et ma temast räägin aga see selleks. Mind lihtsalt meeletult häirib, kuidas osad inimesed on kahepalgelised. Ühtede inimestega kõige paremad maailmas, kõige hoolivamad ning teiste ees totaalsed munnid. Tean, et see ei puutu üldse võib-olla minusse, tema elu, kuid kuna temast ma hoolin ilmselt kõige rohkem üldse, siis hakkab mind vaikselt häirima selline käitumine. Ja ausalt, need laused, olgu siis kainelt või mälus öeldud, teevad haiget. Ja väga nõme on kuulda, et võta asja rahulikult. Ma tõesti tahaksin teada, kuidas on võimalik võtta selliseid öeldud asju võtta rahulikult, kui see haiget teeb ? Ausalt öeldes leian ma aina enam sinu ja selle teise vahel seoseid, ning üha enam saan ma aru, kuidas te saite nii olla mitmeid kuid. Ning see, et sina pole mitte kunagi mitte milleski süüdi on jabur. Kurat küll, langetaks oma ego veidi ja mõtleks teiste peale ? Ja ma pean mainima, et jah, see pole minu asi, kuidas sina elad aga kui sa kainelt selliseid asju lubad ning ütled mulle nii ning siis teed täiesti vastupidi, on mul õigus kuri olla ning ma ei kavatse pealt vaadata kuidas sa midagi jälle perse keerad. Eriti peale seda pikka aega, kui ma pole saanud rääkida. Ausalt öeldes, salaja sisimas ma lootsin, et sa oled muutunud kuid ilmselt ei. Kõik on täpselt nagu aasta tagasi ning sellest on kuradi kahju. Eks mina jälle kannatan, olen alati teinud. Ma olen tugev, tunnen sind ja ma tean sinu käitumist. Elan üle. Kuid ma tahaksin loota, et sa kahetsed seda, et sa ei mõelnud seda nii, kui mul on alati tunne,  et see kõik vastab tõele ning sellest on kahju. Tõesti on. Selle ülbuse ning kõige juures paneb mind imestama ka see, et sa isegi ei tunnista oma vigu. Sa teed näo, nagu kõik on hea ning sa isegi ei pane tähele, et teised kannatavad. Ma tean, et sellest pole kasu, mitte millestki pole, sa ei muuda ennast ning minu ootused lihtsalt purunevad, kuid ma nii väga tahaksin uskuda, et kunagi, kas või kunagi, sa suudad ennast muuta paremuse poole. Oeh, kuidas ma seda tahan. Mul on lihtsalt kurb vaadata sind nii. Ausalt. Nii kuradi kurb on kuulda neid sõnu, lauseid ning vaadata seda, kuidas sa elad. Anna andeks, kui ma ei mõista sind kuid minu jaoks ei ole see õige. Lihtsalt ei ole ning ma ei kannata seda. See pole minu maailm. Ma ei suuda nii. Ma tahaksin lihtsalt, et sa kas või korraks mõtleksid selle üle järgi ning tahaksid ennast muuta. Kas või korraks. I wanna say I do, the question is do you ?