Ma ei oska midagi öelda, ausalt. Pea on nii nii tühi, kui üldse olla saab. Pilk on ka elutu, üldse tunnen ennast nii tühisena. Tean, et ei peaks. Kohe kindlasti mitte ei peaks. Aga ma ei oska kuidagi olla, midagi teha ega midagi mõelda. Vahest on vist kergem lihtsalt olla. Lamada, vaadata lage ning üritada leida mõnda mõtet, milles oleks killuke loogikat ning õnne. Mul on nii palju üle õnnelik, kõik on nii hästi, kuid ometi mõte, et ei saa seda, mida ülekõige siin maailmas ihaldan, nullib selle õnnetunde tühise hetkega. Vahest on selline tunne, et miski lihtsalt muudab kõige hea halvaks ning siis ei teagi enam, kas olla õnnelik või ei. Siiski, ma peaksin nautima seda võimalust, mis ma saanud olen, eks ?
Aaaaah, fuck yeah, ma lihtsalt naudin ! See eelmine pool, see tekst, on kirjutatud veel halvema tujuga, umbes tund aega tagasi. Nüüd on kõik okei ja ma tean, et ma ei tohiks liialt loota ja selle pärast meeletult õnnelik olema, aga kuidas kurat ma suudan seda ? Peale seda kõike, mida ma lootnud olen, saan lootuse ja siis ma pean ka ennast hoidma vaos ? No ma vist ei suuda. Ma üritan ennast nüüd taltustada ja minna selle õnnetundega magama ja loota, et see aasta tuleb üle ootuse parim ning homne päev on super !!
No comments:
Post a Comment