not nothing but less and less,

you take my breath away

Baby, there's a shark in the water, there's something underneath my bed. 

Oh, please believe I said.

Ilus varahommik on, eks ? Tegelikult ongi. Akna taga on tegelikult mõnus uimane ilm, üle terve toa tuleb kõlaritest DnB'd ja ma olen mässinud ennast suure sooja teki sisse ja istun sellega tugitoolis. Mulle täitsa meeldib selline tegevus, kuigi natuke igav võib-olla siiski on. Tahtmine on teha midagi tarka ja põnevat. Aga mida ? Tänaseks plaanisin nii mõndagi asja, mida teha, kuid see ilm rikub need plaanid. Nüüd ma ei teagi, õpin kodus päev läbi ? No thnx. Lõpetasin just hommikusöögi, mis koosnes mannavahust, kohukesest ja kommidest. Toitun igati õigelt. Ning hetkel vaatan tv3'st mingit Karupoeg Puhhi multikat, mis on masendavalt igav. Nii, et pakkuge mulle nüüd tegevusi tänaseks ? 56675050.
Ärkasin juba 8 ajal, tänu oma õele. Peale eilset, peale seda väsitavat päeva, lootsin ennast välja puhata, aga ei. Mu õde lihtsalt peab karjuma ja lärmama hommikuti. Ning vihm võiks ära lõppeda. Tegelikult mulle meeldib vihm, aga mitte sellise ilma ja temperatuuriga. Ma ei saa aru, kust see vihm tuleb ? See on preagu teine nädal, kui vihma juba sajab. Vaikselt hakkab ära tüütama, tahaks nüüd sooju ilmu või talve paksu lumega. Ei taha enam sügist, vähemalt mitte sellist.


Hetkel on mul tegelt räige uni ja tahtmine magada, aga ma tean, et kui ma voodisse lähen, siis see läheb üle. Unisena on siia väga võimatu midagi kokku kirjutada, ausalt. Kuid see ilm tekitab tuju ning tahtmise nüüd kirjutada. Ja kui ma siia ei kirjuta, siis peaksin jätkama arvutis kirjutamist, aga mõtted on otsas. Ma ei teagi, mida ma üldse tahan teha. Jälle see teadmatuse tunne, mis teatusd hetkedel tabab mind ja siis järsku ei oska ma enam midagi ega kedagi tahta, ma ei oska midagi teha. Muusia lõppeb ka vahepeal ära, otsin järgmise hea loo ning kirjutamine võib jätkuda. Viimasel ajal on üldse nii, et ilma muusikata ma kirjutada ei saa, need kaks oleks just kui omavahel seotud. Ning kui vanasti ma kirjutasin kõik siia kiirelt valmis, üks kõik kui pikk see tekst ka siis polnud, siis nüüd tekivad need read siia väga aeglaselt ning pooled asjad kustutan ma lõppude lõpuks ikkagi ära.

She finally made all her dreams come true and then she screamed.

Oh no, this ain’t paradice.

sügisesed ööd pakuvad igati lõbusaid olukordi.

L:  mul oli mingi msni screenshot lahti, vajutasin peale ja mõtlesin, miks kirjutada ei saa .

P: f u

T: u 2

P: with pleasure

T: nonono , pleasure is mine.

Isa: Noh, ma kuulsin, et sa oled armunud. Juba jälle  ? 

Ja enne unustasin mainida, eriti Annekenile !, Oksmaa tervitab ! :D

'Cause I've got your man and you can't do anything about it..

.. You may think, he is coming back, but I doubt it.






OH MA ARMASTAN ELU ! Kuid mitte neid ilmu. See selleks. Ma ei lase oma superhead tuju rikkuda sellepärast. Ma isegi ei tea, mis muudab mu õnnelikuks. Üleväsimus, hea elu või midagi kolmandat ? Ilmselt see kõik. Mõtteid siia kirjutamiseks pole, pole isegi tahtmist kirjutada. Ma just ütlesin seda ? Ma ei tea, mis minuga lahti on. Kõik, mis enne huvi pakkus, on järsku unustatud, ja ma olen lihtsalt ülimalt rõõmus. Again, mul on tahtmine rääkida midagi ebaloogilist, utoopilist ja siis naerda kas või iseenda naljade üle. Peaasi, et endal lõbus oleks ! Eks ? Või siis mitte..

Tegelt, täna on laupäev. Üllatasin vist ? Ja ma pidin ikka ärkama kuradi kell pool 9, et tööle joosta ( ning sinna hiljaks jääda ). Suutsin seal kuhugi ruumi luku taha jääda, iseenesest oli mul lõbus. Täname Keijut, kes mu sealt päästis pärast 20 minutit. Jalad olid meeletult väsinud, kui pole midagi hullu. Pärast tööd suundusin Kaubamajja, et oodata ära Sadu, kelle töö lõppes hiljem. Läksime istusime De La Gardie üleval kohvikus. Sõime seal ning siis kõndisime läbi paduvihma Balti jaama, saapad ning kõik muu uppumas. Käisime trennis ära, nii nii nii hea on tegelikult. Ning laul hakkas haigelt kummitama. Pidin jälle tõdema, et Eesti on väike. Isegi trennis on tuttavad koos, rääkimata siis, et sinu enda hea tuttav ning treener elab sinu eksiga ühes majas. 

See üks laul on repeat'i peal terve selle aja millal ma kirjutanud olen. Lähen lollkis varsti, a samas, niinii hea laul on. Ma ei teagi nüüd.. Ilmselgelt on meie tsüklis olek ilusti näha..

" Mis see must kast on .. ? "
" Laud... või siis halvemal juhul kirst.. "

" On sul palavik ? "
" Jah, mul on 40 promilli. "


Ilmselt keegi ei saanud aru, peale ühe. Aga noh, mul on nalja kui palju. Ning kui aus olla, siis Lakka kommid likööriga on super head ja veel paremad. Jäin neist vist sõltuvusse, sest pool pakki neist olen ma ära söönud, oih.  Tegelikult ma nii oma õhtut olengi nüüd sisustanud, söönud, naernud oma haigete ideede üle ning laulnud valesti kaasa. Aga vahest just nii ongi hea.. Tegelikult on süüdi sellest ainult üks inimene. Lihtsalt, ta on muutnud mu nii kuradi õnnelikuks ja ma olen lõpuks uskumusel, et kõik on võimalik. Lihtsalt tuleb tahta. Ausalt. Eile käisime kinos jälle Inceptionit vaatamas, ülim ikka veel ! Super hea õhtu sisustus oli tegelikult. Ainuke asi, mis mind segas, oli kõrval istuv noormees, kes terve filmi aja mind ahistas. Või tegelikult.. polegi nii halb ? Ning mõni suurema rikutuse tasemega inimene - ei midagi pervertset !

Kusjuures, viimasel ajal olen avastanud, et mõni minu vanune on isegi igati normaalne. Ühesõnaga, aitäh, sest suutsid tõestada, et on ka normaalsus olemas. Ja teate ? Mul on masu. Nagu reaalselt, raha enam üldse pole. Järelikult, ainuke asi, mida ootan, on palgapäev ! Saaksin oma rahad kätte ja oleksin jälle natuke aega õnnelik. Mitte, et raha mind õnnelikuks muudaks või ei ma ei suudaks ilma, aga kes siis õnnelik poleks, kui tema arvele laekuks nii mõnigi tuhat krooni, millega ta võib teha kõike, mida tahab.

Ja teate, esimest korda üle pika aja ma tahtsin jõule. Tavaliselt ei teki mul mingisugust emotsiooni jõulude suhtes, kuid kui täna läks jutu teema üle ilusale talvele, tuli selline jõulutunne ning igatsus, et jube. Ausalt, igatsus Soome jõulude järele. Helsingi on rahuliku lumesaju ning paksu lumekihi ning kaunistustega kõigekõigekõige meeldivam koht, tõesti. Mitte, et mulle ei meeldiks Eestis olevad jõulud, kuid seal on kõik see kuidagi rahulikum, parem. Preagu, kui ma kuulen kuidas vihm akna taga vastu aknalauda sajab, on uuesti tahtmine saada kas suve või talve. Kõike muud, kui ainult sügist. Mul ei ole sügise vastu mitte kui midagi. Aga selle märja vihma vastu on. Minu pärast olgu kas või -40, oleksin väga õnnelik, aga peaasi, et ei sajaks. Vihm tegelikult meeldib, kuid selliste sombuste ilmadega ma tõesti ei taha seda. Tahaks külma, päikeselist päeva ja siis kõik lehed võiks olla värvilised, saaks pildistada! Ja kui jutt selle peale läks juba, siis peaksin ära mainima, et mind ootab eest kolme kuuline fotokursus varsti. Niiniinii hea. Ma tõesti kahjuks ei tea, kuidas ma kavatsen käia trennis, kursusel, olla oma musiga ja tööl ning koolis käia, aga eks ma saan hakkama. Loobun siis ühest päevast tööst kas või. Kuigi, samas, ei tahaks ka seda teha. Üritan algul kõike teha, eks vaatab, kuidas läheb. Aga õnneks, kool, kuhu plaanin sisse saada, ei tohiks olla väga hullude katsetega, ei pea ma ennast lolliks õppima. Tõesti, aitäh. Sest kui ma seda peaksin ka veel tegema, siis ma ei tea. Ma lihtsalt ei suudaks. Juba preagu on tahtmine koolist ära minna, no tõesti. Ning nüüd ma lähen tantsin ja laulan ja söön ja olen lihtsalt lõbus õnnelik inimene, jeesjees. Sjäooo musid


special & unique ! 

xoxo

First week of school ''I'm going to try this year''. Second week of school "Fuck this''.

Täpselt nii ma tunnen. Ma ei jõua enam, ma ei viitsi, ei taha. Õppimiseks pole üldse aega ja tahtmist. Eile käisin tööl, õhtul olin meeletult väsinud, tulin koju ja lihtsalt lamasin voodis. Vähemalt oli siis hea. Täna kooli ei läinud, nohu on ning pole üldse viitsimist sinna vedada ennast. Ausalt öeldes lihtsalt asi on rutiinis, ma ei talu seda. Ma tahaksin koguaeg teha midagi, mitte istuda seal tunnis 45 minutit ja üritada keskenduda, kuigi see välja ei tule. Peale selle, pool päeva ma alles magan tundides, sest väsimus on tohutu. Peale kooli veel mitmeid tunde seismist tööl, jube väimus.
Ootan täiega laupäeva, saaks tantsima minna jälle. Mmm, love. Ilmselt tantsimine ongi ainus ala, mille peal ma olen suutnud pikalt olla, sest alates 4 aastasest saadik ma olen tantsinud. Kusjuures, isegi balletti. Ühesõnaga, mulle meeldib see lihtsalt. Ja kuna mu õpetaja on isiklik tuttav, on seal käimine kindlasti eriti mõnus.

Nüüd peaksin hakkama üldse sättima ja mine välja. Mis ma selga panen ? Õues on jälle raudselt külm. Ma vihkan neid sügise ilmu, kus hommikul paistab päike, paned ennast õhukselet riide ning õhtul hakkad sadama. Või siis vastupidi.. Sügis on üldse masendav aeg, olemine on ka koguaeg selline unine ja mõttetu. Ühesõnaga, ma kirjutan mõni päev põhjalikumalt, mis toimub. Hetkel liiga unine selleks.

xoxo

ära näita mulle seda inimest keda ma näha tahan, näita mulle seda inimest keda ma nägema peaks.

ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et ühel hetkel on kõik rohkem kui perfektne, ning järgmisel on see kõik kokku varisenud ? see lihtsalt ei jõua või ei taha jõuda mulle kohale. aga ilmselt, mu ootused on liiga suured ning ilmselt ei ole mu käitumine just ka kõige parem. igatahes, mu tuju on täiesti nullis ja ma jällegi olen nii kuradi segaduses. ning üks inimene suutis oma sõnadega mule rohkem kui haiget teha ning mind pani see juures imestama see, et tavaliselt on ta alati väitnud vastupidist. väitnud, et teised, kes on seda öelnud, eksivad. tekkiski küsimus, kas kõik on nii kahepalgelised või mulle lihtsalt tundub ? rääkimata siis inimestest, kes üritavad olla keegi, kes nad pole. ja seda kõike lihtsalt sellepärast, et kellegile meeldida. ma ei näe mõtet, see tuleb ju nii kui nii millalgi välja, masendav.
ning kui ma nüüd ühe inimese mõtet edasi arendaks jällegi, loodan et vastu pole, siis inimesed tulevadki tagasi. lihtsalt, mingil hetkel tulevad nad teise ringiga su ellu. vähemalt need, kellel oli põhjust mitte ainult sinu mälestustesse ja minevikku jääda. osad jäävad minevikku, võimalik, et põhjusega. saatus, kui keegi sellesse veel usub, on tegelikult olemas. seda on küll võimalik muuta kuid see eksisteerib. ma vähemalt arvan nii, või siis tahan arvata ? ühesõnaga, inimesed naasevad su ellu kunagi, mingil ajal. ju siis on ka selleks põhjus. sest ma tean, et mida rohkem ma teatud inimesele mõtlema olen hakanud, seda tihedamini on ta ilmunud jälle nii kuradi ootamatult välja, kuigi vahepealsed pool aastat oli ta rohkem, kui kadunud. lihtsalt, pani mõtlema..

ja mõni uurib pikemat aega, miks ma blokin ? miks ma ei räägi temaga nii, nagu ma oleksin sõbralik ja tore ? miks ma lihtsalt olen selline ? lihtne tegelikult, ma ei oska endasse kedagi lasta.ma lihtsalt ei soovi seda teha, ma ei usalda piisavalt kedagi selleks. ma ei taha jälle haiget saada ja vaadata kuidas järgmine suhe perse läheb. lihtsalt, ma ei taha.




Mulle ei piisa hetkedest mil sinuga olen , sest üha rohkem ja rohkem ma sinust sõltuvusse jään..

xoxo

who are you to judge the life I live?

Ma lihtsalt ei saa, ma pean oma head tuju igati ära kasutama ja kirjutama võimalikult palju, kui loll ja idiootne ma võin vahest olla. Ma ei teagi, mis mul täna viga on. Kas on nüüd süüdi mõni inimene või siis ma keerasin ära ? Kui siis üldse on veel kuhugi keerata.. Tegelikult, lugesin just klassiõe blogi ja mõtlesin, et räägin siis ka, kui meeldivalt pervertne ma täna oli, rääkimata, et mul haiglased ideed olid. Alustades siis sellest, et koolist trepist üles kõndides, esimesse tundi minnes, tuli mulle meelde, et ma olin kuskil trepipeal kunagi roomanud.

" Mälus olid jah ? "
" Ei, ma olin koolis. "

No ilmselgelt rooman koolis ringi. Ma isegi ei tea, miks ja millal ma seda tegin. Võib-olla 5ndas ? Matemaatikasse jõudes ma lihtsalt üritasin istuda kõigi taga ja vältida õpetaja pilku, et mitte mingil juhul sattuda tahvli ette. Peale neid kolme(?) aastat, jõudis mulle lõpuks kohale, et matemaatika õpetajale meeldibki piinata kõiki inimesi, kelle perekonnanimi 'P'ga algab. Palsi, Pent, Parelo, Puur, Poola.. Sorry, kui kellegile ei meeldi, et tema nime mainisin. Ja just tänu sellele üritasin ma varjuda, tõesti ei tahtnud sinna minna. Oleksin saanud raudselt kõige sitema hinde, mis võimalik. 1 ? Noh, Liisal läks sellekõrval isegi hästi, õpetaja oleks lausa kahe pannud. Hästi läheb. Geograafias suutsin ma Karu igalauset kommenteerida ja lõpuks öelda, et tahaks teda panna. Seda muidugi sarkasmiga. Samas, kui mõni mu klassivend, nimed jätaks nimetamata, väidab sama Luugi kohta, siis jah.. ei ütle midagi igaksjuhuks. Ajalugu, ma lihtsalt naersin terve aja, alustades sellest, et mulle meeldib lihtsalt Hitler, lõpetades sellest, et ma leidsin, et peaks 7 kuud tsüklis olema, lihtsalt selle pärast, et on nii palju nimepäevi ja tähtpäevi, mida järjest tähistada. Algselt oli küll plaan tähistada kahte head kuupäeva, 16 ja 23, aga siis avastasime, et 23ndal on sügise algus, mida tuleks tähistada ja nii see läks.. Lõpetasime täpselt 13 aprillil. Meeletult lapsik ja kahtlane, mis teha. Ajaloo tunnid lihtsalt ei kõlba eriti millekski muuks. Üldiselt, ainuke normaalne päev koolis vist. Vähemalt oli lõbus. Sellele vaatamata ma tõesti ei taha seal käia, olla ja sinna minna. Arvestades veel seda, et seal ootab mind mata kt homme. Tõesti, ei ole tahtmist. Ei ole.. Ma juba põhimõtte pärast ei viitsi minna sinna. Kolmapäeval on veel kaks mata tundi, hommikul. jesssss !

Ja ma ikka naeran oma ette, laulan ja tantsin ringi. Ma tõesti ei oska enam öelda, mis haigusega mu puhul tegu on, aga see on nakkav. Ausalt. Võib-olla peaksin ma lihtsalt ütlema, et ma olen ikka veel õnnelik. üllaülla. Ning ausalt, ma tõesti ei oska öelda, mis peaks juhtuma, kui midagi perse läheb. Ma ei tea tõesti. Siis oleks lihtsalt ptsis, mis muud. Kuid samas, tänu oma positiivsusele, ma tean, et kõik läheb hästi. Hihihihi, et noh, ma keerasin jälle ära. Ja just tuli küsimus, et kas vene keeles jäid dialoogid õppida ? Mina ju targalt jalutasin tunnist minema :)



ja minuteid tagasi pidin jällegi tõdema, et Eesti on väike.. Liigagi väike.

Ja suur aitäh Sulle, et Sa suutsid mu selliseks muuta, teha mu õnnelikuks !

xoxo

miks me armastame neid kes meil on, keda meie tahame, kuid mitte neid kes meil olla tahavad ?

Ei päris tõsiselt, miks see nii on ? Mul on tohutud süümepiinad. Ma tean, et ma olen igati ise süüdi, et ma lubasin sellel kõigel nii kaugele minna, et ma üldse nii tegin. See kõik oleks pidanud jääma sinna ja nii, nagu see oli. Täpselt nii, ning ei midagi enamat. Mul lihtsalt pole mitte mingisugust vabandust, mitte midagi. Ma lihtsalt tegin haiget inimesele, kes seda polnud ära teeninud ja ma vihkan ennast selle pärast. Mul on nii kuradi kahju, ma tahaksin seda kõike muuta. Kuid seda mis oli, ei saa muuta. Ükskõik, kuidas ma ka ei tahaks. Ma ei oska kuidagi temaga rääkida, kuidagi vabandust paluda, see on nii kuradi andestamatu. Kuid ma ei saa oma tundeid ise sundida, isegi kui ma tahaks. Mitte, et ma ennast nüüd kaitsema hakkaks aga see on ju nii ? 

Hmh, tegelikult ongi imelik see, et nüüd kui ma lõpuk suutsin leida kellegi, kellega õnnelik olla, ma ikka ei suuda seda, sest mul on süümepiinad. See lihtsalt pole enam normaalne. Aga noh, mis teha. Ma tahaks hetkel lihtsalt õnnest karjuda ja kõike muud teha. Ma tean küll, et mu ootused on võib-olla, et liiga kõrgel ning ma võin jälle haiget saada aga no fuck, proovida ju võib. Ma tõesti ei viitsi ega ei taha enam nsm olla. Aga kurat, hea tunne on leida keegi, kes suudab mind jälle õnnelikuks teha ! Ja täitsa ausalt, ma olen niii õnnelik ja lõbusas ja heas tujus et ise ka ei usu.Hoolimata, et mul on kool ja kõik muu sitt. AGA MA OLEN ÕNNELIK JA SEE ON PÕHILINE !  Tegelt on sitaks hea tuju ja ma just jõudsin koju ja ma lähen nüüd uuesti välja ja ma eitea,millal ma matat jõuan õppida ja ma feilin homme, pohhuj. 

xoxo

seda ei suuda teha mitte keegi.

mis oleks, kui..

miski pole nii nagu oli varem

Pisike tüdruk, kes ei tea veel, mida hakata peale oma eluga. Teismeline, kelle elu on segamini.
Noor naine, kes on segaduses. Võtke kuidas tahate. Ta ei suuda kohaneda kõikide olukordadega, ta ei suuda
kohaneda iseenda eluga. Üritades elada võimalikult õigesti ning üritades mitte teha valesid samme, rajab
ta endale teed edasi. Nii paistab see kõrvaltvaatajale. Tegelikkus võib olla aga hoopis midagi muud. Ta
ei tea, mis on õige ja mis vale. Ta kardab haiget saada, tehes valesid otsuseid, mis võivad valusalt kätte
maksta. Ta ei oska käituda inimestega õigelt, ta ei aimagi mis on õige. Ta pole laps kuid ka mitte täiskasvanu,
midagi nende kahevahel, mis muudab teatud asjad raskemaks. Ta peab langetama ise otsuseid, et saada
täiskasvanuks. On soov elada nagu täiskasvanu ning teha kõike seda, mida nemad. Haiget saades soovib
olla ikka veel väike tüdruk, kelle elus oli kõik hästi, probleeme polnud. See aeg oli hea aeg. See oli hea, kuid nüüd..Pole järel enam seda lapselikkust. Parimad sõbrad on saanud võõrasteks, pulgakommid asendunud sigarettidega, limonaad asendunud viinaga. Kõrgele saamine tähendas kiikumist mänguväljakutel. Kaitse kandmine tähendas kanda mantlit ning kõige hullem asi, mida poistelst saada võis, olid sitikad. Ema oli sinu eeskuju ning isa õlad olid turvalisim ning kõrgeim koht maailmas. Suurimad vaenlased olid vanemate järeltulijad, kes võisid sinu koha varastada, ainus kange rohi, mida teadsid, oli köharohi, ning seeliku kandmine ei muutnud sind litsiks ? Ainuke asi, mis haiget tegi, oli marraskil põlved ning hüvastijätud olid kuni homseni.
Ning siiski ei jõudnud keegi ära oodata suureks kasvamist. Kuid nüüd on teisiti. Järsku jõuab kohale reaalsus, ta on suureks kasvanud. Ta on küll väike inimene siin maailmas, kuid ta on suureks saanud. Ta peab ise hakkama saama endaga, ta ei saa enam oma kõikide probleemidega pöörduda ema poole nagu väiksena, kui ta kukkus oma jala katki. Ta on segaduses oma suhete kohapealt.  Kohtleb poisse kui sõpru, teatud aja pärast saab aru, et nad pole seda enam. Tekivad tunded, millest on algul nii mõnelgi raske aru saada. Talle hakkab see elu meeldima, hakkab nautima kõike seda ümbritsevat. Hakkab aru saama oma elust, kõik veereb omamoodi õigetesse kohtadesse just kui iseenesest. Neid mehi tekib aina  rohkem ta ellu, lihtsalt sellepärast, et ta on neiu. Teatud mõttes hakkab see mäng tema jaoks igavaks muutuma. Tuleb uus inimene, tundub huvitav hetkeni kuni ta kätte on saadud. Tänu sellele tekivad järgmised mured ja tekib tahtmine jätta seljataha kõik probleemid.
Kätte on jõudnud aeg, kus kõik ei ole enam kaugeltki lihtne. On aeg ise hakkama saada.

you and i was only my imagination.

Külm klaas, lärmav mootor, mitmeid ning mitmeid pisikesed kivikesed möödumas. Istun bussi
tagaistmel ning kuulan kõrvaklappidest muusikat. Mu peas on miljon mõtet. Aknast välja
vaadates näen paljusid, kes tunduvad olevat muretud. Ega ma ei teagi, kas see
ka tegelikult nii on, kuid pealtnäha on neil kõik korras. Tean ju, et mina paistan sama
moodi, samasugusena. Kuigi kõik ei ole nii, nagu paistab.. Mu elus on paljutki valesti,
teadmatagi kust alustada. Ilmselt oleks tark alustada algusest ? Võimalik, et peaksingi
seda tegema, kuid sõnad lihtsalt ei tule välja. Olen nagu tumm, oskamata midagi öelda.
Ma ei tea, tõesti, ma ei oska öelda, millega ma selle olen ära teeninud ? Ma ei hakka väitma,
et mul on raske elu, ma ei väida, et ma ei saa hakkama. Ma tean, et ma suudan. Kuid,
teatud hetkedel on tahtmine alla anda, lõpetada kõik, murduda. Ei, ma ei väidagi, et mul
on soov surra. See on lihtsalt lapsik. Lihtsalt, alla andes ma läheksin ära. Eemale lihtsalt.
Tean, et kõik ei pruugi minna nii, nagu ma tahan, kuid loota ju võib ? Ma tahaksin loota
paljutki. Kuid lootus on ju lollide lohutus ? Taibates, et pean maha minema, kiirustan uksest
välja, jättes seljataha müriseva ühistranspordi ning suundudes mööda teed mäest üles, kivist
monumendi peale. Kõnnin muusika rütmis kiirete sammudega ehitise kõige kõrgema ääre
peale ning suunan pilgu kaugele horisondile, silmi kissitades päikse pärast, mis merelt tagasi
peegeldub. Miks kõik peab olema nii, nii nagu ta on ? Ega vist polegi sellele vastus. Miski
pole enam sama. Miski pole nii nagu varem. Aja jooksul muutub paljutki. Minuga muutus ka.
Ma kaotasin Sinu.

lihtsalt võib olla on see mu südame moodus öelda, et see kõik ei ole veel läbi.

Kool, kool, kool, kas ma olen ikka maininud, palju ma seda vihkan ? Ja ei, ma ei hakka viguma siin, kui palju ma seda siiani teen kuid tõesti, see rutiin tapab. Seda võib tõestada nii minu täna hommikune sissemagamine kui ka minu igaõhtune meeletu väsimus, tänu millele ei suuda ega viitsigi ma midagi peale kooli teha. Tegelikult on suur tahtmine teha midagi peale kooli kui ma lihtsalt ei jõua. Mul on kogu aeg mingisugune haiglane väsimus ning uni peal, tänu millele peale kooli vean ma ennast kiiremas korras koju, et mõnigi minut seal magada. Ma ei saa nüüd väita, et ma magaksin kogu oma vaba aja maha, kuid ma tõesti peale kooli olen sunnitud puhkama.
Lihased on ka täna vastikult haiged, süüdistan ennast ! Nagu kehalise õpetaja eile käskis teha. Eks ma siis kuulan tema käsku. Tänane koolipäev venis, olenemata sellest, et kahte matemaatikasse ma sisse magasin ning lõpus olid lebod tunnid. Kuidagi suutsin ma siiski kannatada ära selle tapva une ja igavuse seal tunnis ( suur aitäh wifile ja sõnumitele ). Hetkel olen oma mõnusas head pehmes toredas, omadus sõnu on palju, voodis ning laman oma täis kõhuga teki sisse mässituna. Mõnuuus, mis muud. Tegelikult on tund aega mu kõrval keemia tv, inglise keele vihik ning matemaatika õpik, kuid avanud neist pole ma ühtegi. Ma lihtsalt ei suuda enam. Nagu täna üks sõber ütles, et tahaks juba suve vaheaega. Lohutasin teda sellega, et ta on ainult 4 päeva koolis käinud. Tegelikult ei vaidle ma üldse vastu, et tahaks vaheaega. Hästimeganõme on see, et laupäeviti on mul töö ja puhata ma ei saa. Rääkimata siis nädalapäevadel olevates tööpäevadest. Õnneks siiski on osad inimesed, kes suudavad selle päeva natukenegi paremaks muuta, aitäh teile.

    Ning mul on jällegi mured. Ma lihtsalt nii kuradi väga vihkan seda, et ma olen sinus ikka kinni. See on juba ebanormaalne. Loodan, et on üks inimene, kes mind mõistab. Võimalik, et seda lugedes saad sa aru, et jutt on sinust. Ühesõnaga, ükskõik kui palju üks inimene minult ka ei küsiks, mida ma tahan, kuid vastus ei ole kunagi tema. Ta ei ole kahjuks inimene, keda ma saaks armastada. Ning meeletult kurb ongi see, et mu elu on totaalselt perses, tänu mingile fucking perseläinud suhtele minevikus. See on lihtsalt haigelt nõme. Ma lihtsalt ei oska üle lugeda neid inimesi, kes on minult küsinud, et miks ma temast kinni olen. Ma ise ka ei tea, kuid lihtsalt midagi ei lase mul temast lahti lasta. Äkki ei taha ma siiani, võimalik on ka see. Võib-olla, lihtsalt võib-olla on see mu südame moodus öelda, et see kõik ei ole veel läbi. Minu ja tema peatükk. Tegelikult ma võin öelda,et on. Ma lihtsalt tean seda, ükskõik, kui kurb see ka pole. Ma tõesti kahjuks ei oska öelda mitte kellegile, mida ma tahan, peaaegu. Mul on peas miljon mõtet, küsimust, millele ma tahaksin enne kõike ise vastata, kuid ma ei oska. Neid küsimusi on lihtsalt kuradi palju ning ühtegi vastust neile ei ole, lihtsalt ei eksisteeri. Rääkimata siis minu kõikidest muredest ja kahtlustest hetkel. Ma ei tea, ma ei oska enam midagi teha lihtsalt. Ma olen nii murdumise äärel ja ma ei teagi, kas seda siia kirjutada on õige tegu aga ma ei suuda enam. Ma lihtsalt ei suuda enam nii. Midagi on siiski kuskil minu sees ja takistab edasiminemist, piisavalt edasiminemist. Võib-olla on asja raskemaks muutunud paar mittetahtlikku taasnägemist, ma ei tea. Praegused probleemid preaguste inimestega raskendavad samuti asjaolu. Ma ei tea, mis saab. Ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei tea isegi, mis saama peaks. Mida ma tahan ?

Vahepealse ajaga suutsin ära õppida veel matemaatika ja kõik muud mõttetud ained ning nüüd laman edasi oma armsas voodis, mõeldes kõigest. Lihtsalt nii palju on mõelda kõigest, ma ei tea kust alustada ning kust lõpetada. Ning mõte millestki sellisest, mis mind siduma peaks, paneb mind jälle kartma. Kartma seda kõike, millest ennegi olen rääkinud. Ma ei oska olla seotud, kinni. Ükskõik, kui väga ma ka ei tahaks. Suutsin seda eelnevalt kui peale seda enam mitte. Ilmselt enamus ei teagi, millest ma räägin. Kuid ega ma teile ei räägi ka. Ma lihtsalt ei suudaks.

xoxo

Seal puuduvad piirid, tahan vaid enamat '

Terekest. Viimati kirjutasin ma ...  ? Ühesõnaga paljupalju aega tagasi.
Mis siis toimunud on ? Oeh, ma isegi ei taha ja ei oska sellest kõigest rääkida. Võib-olla olekski parem, kui osa sellest jääks ainult ja ainult minu teada. Muidu, kool on alanud. Ega see vist kellegile ülletatuseks ei ole, eks. Esimene sept oli lihtsalt mõttetu, mingi pikk 45 minutiline seismine staadinoil, üritades teha kõike muud, kui kuulata direktorit. Eks kindlasti mainis ta kui tore meie kool ikka on ja ise kuulsin, et raha on vähe ning kõike ei saa veel korda teha nign loodetavasti jägmine talv ei lõhu maja nii palju, kui seljataha jäänud talv. Ühesõnaga mingi mõttetu pikk loetelu meie kooli vigadest, uutest õpetajatest, renoveeritud väiksest majast jne. Ning muidugi saime me, nagu alati meie klass, kohe esimesel päeval sõimata. 9a. siiski. Peale aktust toimus klassijuhataja tund, kus õpetaja rääkis jälle tervest tulevasest kooliaastast ja eksamitest. Ja siis tutvastasid uued kolm õpilast, kõik naised seal juures-.- , ennast. Ning saime oma kooli päevikud kätte, mis see aasta on erakordselt normaalsed. Eelnevatel aastatel oli see suur päevik, ilusti koolipildiga, see aasta õnneks pisike ja mustade kaantega. Midagi head kooliaastas, kui nii öelda saab. Teisel päeval toimus mõttetu sprodipäev ja ma üldse ei taha sellest rääkida. Lihtsalt, ma vihkan selliseid asju. Mitte, et mul spordi vastu midagi oleks, aga see on tõsiselt mõttetu üritus. Peale spordipäeva jooksin ilusti koju, tegin ennast korda ja pesin ära ennast ning kiirustasin tööle. Ja ennetamaks jällegi küsimusi, kus ma töötan, siis Stockmanis. Tööl midagi põnevat ei juhtunud. Viimased kolm päeva olengi tööl olnud. Reedel oli esimene nö. koolipäev, tunnis toimusid. Terve päeva ma istusin netis telefoniga, õnneks on koolil wifi. Targemaks me ei saanud eriti ja inglise ning venekeele õpetajad hakkasid muidugi kohe õppima, jeesjees. I like. Igatahes, see, et kool algas, pole mulle ikka veel vist kohale jõudnud. Ja ma arvan, et ei jõua ka veel pikka aega. Lihtsalt, see, et meile on jäänud ainult nädalavahetused ning mõned tunnid peale kooli vaba aega, on lihtsalt kurb. Nii igatsen suve. Mulle lihtsalt ei meeeeeeldi, see fucking rutiin ja mõttetud inimesed ja see kool. Rääkimata siis õppimisest või mingisugusestki pingutamisest. Esimene päev peale kooli oli lihtsalt selline uni ja tööl oli ainuke mõte see, et ma saaksin koju voodisse magama. Eile, laupäeval, käisin isaga poes, sain endale kontsad ja uued teksad. Nüüd on veel jäänud spordikott, ülepõlve pikad saapad, sügisjope, osad kooliasjad, dressipluus ning veel mitmed mittenii olulised riideesemed.
Tegelikult ma üldse ei suuda kirjutada siia sest ikka veel on uni. Ilmselt hakkasin ma tubliks lapseks, õpin keset pühapäeva. Ma andsin lubaduse 9nda klassi heade hinnetega lõpetada, ei tea kas õnnestub ? Pole üldse tahtmist midagi õppida või teha, kurb lausa.  Ja peale kõige selle läheb mu väike õde homme esimest korda eelkooli, samuti Reaalkooli. Pärisäge on see, et ma pean ta sealt ära tassima. Üleni roosasse riietatud last, kes tõmbleb ringi, ning ülisuure ja raske kotiga koju viia on ülim ! Me likey. Hommikul sain enda pea lõpuks värvitud, juuksed on niii mõnusad sirged ja siidised, ülikõva mulle nii meeldib see lõhn ka. Varsti lähen sättima ja siis lähen naudin veel pühapäeva õhtut, üritades eirata seda, et homme tuleb teiseks tunnis kooli minna. Olge tublid ja muud kõike jaja. Sjäo.

xoxo

iga hetk on ainuke ja ainulaadne.

Tegelt on nii, et ma palun andeks, nagu alati. Lihtsalt, ma nautisin täiega veel viimaseid vabu päevi ning kõikidele sündmustele vaatamata olen ma piisavalt õnnelik, et see nautimine oli ülikõva. Ning kahjuks või õnneks ei joonud ma ennast viimastel päevadel kuhugi laua alla, nagu enamus tegi, vaid ma lihtsalt nautisin suve viimaseid vabu õhtuid meeletult hea seltskonnaga. Siin kohal suured tänud Annekenile ja Georgile ning Arminile, nalja sai. Tõesti, ülisuper kaks päeva on olnud ja naerda ma olen saanud megalt. Samuti sain ma kätte oma agentuuris tehtud pildid, lisan need alla poole sinna kuhugi, võite vaadata. Ning ausalt öeldes, ma tõesti ei tea, mis päevast ma alustama peaksin ja millest rääkima. Aga noh, eks ma räägin viimastest päevadest siis.

28.08 siis kõigepealt. Hommik oli ikka tavaline, nagu alati. Sättisin ennast ja jooksin oma eksroosades kontsades tööle kella 12ks. Imekombel jõudsin 2 minutit enne töö algust juba saali, kiire vend olen noh. Tööl seisin oma 4 tundi ära teistpäeva ja kõmpisin siis kodu poole, et minna Kiili, Kristi juurde. Jõudsime sinna, käisime poes, tegin esimese õlu ära ja seltskond oli hea. Robert tuli ka mingi hetk sinna ja Risto sõitis ka Kiili, käisime temaga tripppimas kuhugi tuhala nõiakaevu juurde, megaltpõnev. Tagasi tulles oli igalpool udu ja rolleriga sõitmine kruusateel oli hästi põnev. Peaksin siinkohal ära mainima, et mul oli seljas minikleit ja kontsad, millepeale ma panin Risto suure dressika ja pähe krossika kiivri. Igati sobiv riietud rolleriga sõitmiseks. Peale seda saatsin Risto ära, jõin Kristi juures edasi ning lõbus oli. Käisime veist tänava lampe ahistamas, kustutasime neid. Ilmselgelt alkohol mõjutab inimeste vaimset tervist, rääkimata füüsilisest. Jalutasime nsm, käisime õunu varastamas ja naersime. Ilmselgelt oli mul super õhtu.

29.08. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, mida ma päeval tegin. Midagi ma ilmselt tegin. Õhtul ma tean, käisin ma Kimiga väljas, kellega ma üle pikapika aja jälle rääkida sain ja kõike muud ka. Ilmselt ainuke inimene pmst, kellega ma nagu kõike võin rääkida, ilma et mul piinlik oleks. Ühesõnaga istusime Arenal ja rääkisime ja mingi hetk läks Kim mingi pool venelastega pool eestastega jalkat mängima, ma tsillisin lihtsalt seal kõrval. Siis kõndisime me kuskil põõsastes ja ma eitea. Üldiselt lihtsalt kõndisime ja rääkisime jne.

30.08 Hommikul saime jälle Kimiga kokku. Muidugi helistas ta mulle 5 minutit enne kodust ära tulekut, et tule nüüd õue. Sättisin ennast 10 minutiga valmis ja jooksin välja. Käisime terve linna läbi, alustades sellega, et me läksime jala linna minu juurest. Siis istusime kuskil mereääres ja rääkisime jälle. Jah, me suudame palju rääkida. Ning mingi hetk läksime baltasse, saatsin ta rongi peale. Ise suundusin koju, vahetasin riided ära ( olenemata, et on august, õues on külm !! ) ja tegin ennast natuke normaalsemaks ja siis läksin linna, sain Annekeniga kokku. Solarise ees istusid Georg ja Armin, kes rääkisin mingi 11-12 ( ?! ) aastaste tüdrukutega kuid milleg ärast nad läksid ära kui me tulime. Niisiis kõndisime jälle sihitult mööda linna ringi ja tegime oma lolle nalju, nagu ikka. Peaksin mainima veel ära, et kui keegi sind paremalt ründab kaitse vasakult ja vastupidi ning malossi vändad on põhilised :D:D Ei, naerda sai. Ja me tegime vahepeal valmis Annekeniga kulmupliiatsitega paraaadi plakati :) Ning üldiselt, tänane päev möödus sama moodi ning me lihtsalt sõitsime 18 terve linna läbi, igavusest ja selllepärast ka, et väljas oli külm. Imelikult kombel sain aru, et mõni pikemat aega tuttav on tegelikult normaalsem, kui arvasin ja osad inimensed võivad väga meeldivad tegelikult olla.