Lihased on ka täna vastikult haiged, süüdistan ennast ! Nagu kehalise õpetaja eile käskis teha. Eks ma siis kuulan tema käsku. Tänane koolipäev venis, olenemata sellest, et kahte matemaatikasse ma sisse magasin ning lõpus olid lebod tunnid. Kuidagi suutsin ma siiski kannatada ära selle tapva une ja igavuse seal tunnis ( suur aitäh wifile ja sõnumitele ). Hetkel olen oma mõnusas head pehmes toredas, omadus sõnu on palju, voodis ning laman oma täis kõhuga teki sisse mässituna. Mõnuuus, mis muud. Tegelikult on tund aega mu kõrval keemia tv, inglise keele vihik ning matemaatika õpik, kuid avanud neist pole ma ühtegi. Ma lihtsalt ei suuda enam. Nagu täna üks sõber ütles, et tahaks juba suve vaheaega. Lohutasin teda sellega, et ta on ainult 4 päeva koolis käinud. Tegelikult ei vaidle ma üldse vastu, et tahaks vaheaega. Hästimeganõme on see, et laupäeviti on mul töö ja puhata ma ei saa. Rääkimata siis nädalapäevadel olevates tööpäevadest. Õnneks siiski on osad inimesed, kes suudavad selle päeva natukenegi paremaks muuta, aitäh teile.
Ning mul on jällegi mured. Ma lihtsalt nii kuradi väga vihkan seda, et ma olen sinus ikka kinni. See on juba ebanormaalne. Loodan, et on üks inimene, kes mind mõistab. Võimalik, et seda lugedes saad sa aru, et jutt on sinust. Ühesõnaga, ükskõik kui palju üks inimene minult ka ei küsiks, mida ma tahan, kuid vastus ei ole kunagi tema. Ta ei ole kahjuks inimene, keda ma saaks armastada. Ning meeletult kurb ongi see, et mu elu on totaalselt perses, tänu mingile fucking perseläinud suhtele minevikus. See on lihtsalt haigelt nõme. Ma lihtsalt ei oska üle lugeda neid inimesi, kes on minult küsinud, et miks ma temast kinni olen. Ma ise ka ei tea, kuid lihtsalt midagi ei lase mul temast lahti lasta. Äkki ei taha ma siiani, võimalik on ka see. Võib-olla, lihtsalt võib-olla on see mu südame moodus öelda, et see kõik ei ole veel läbi. Minu ja tema peatükk. Tegelikult ma võin öelda,et on. Ma lihtsalt tean seda, ükskõik, kui kurb see ka pole. Ma tõesti kahjuks ei oska öelda mitte kellegile, mida ma tahan, peaaegu. Mul on peas miljon mõtet, küsimust, millele ma tahaksin enne kõike ise vastata, kuid ma ei oska. Neid küsimusi on lihtsalt kuradi palju ning ühtegi vastust neile ei ole, lihtsalt ei eksisteeri. Rääkimata siis minu kõikidest muredest ja kahtlustest hetkel. Ma ei tea, ma ei oska enam midagi teha lihtsalt. Ma olen nii murdumise äärel ja ma ei teagi, kas seda siia kirjutada on õige tegu aga ma ei suuda enam. Ma lihtsalt ei suuda enam nii. Midagi on siiski kuskil minu sees ja takistab edasiminemist, piisavalt edasiminemist. Võib-olla on asja raskemaks muutunud paar mittetahtlikku taasnägemist, ma ei tea. Praegused probleemid preaguste inimestega raskendavad samuti asjaolu. Ma ei tea, mis saab. Ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei tea isegi, mis saama peaks. Mida ma tahan ?
Vahepealse ajaga suutsin ära õppida veel matemaatika ja kõik muud mõttetud ained ning nüüd laman edasi oma armsas voodis, mõeldes kõigest. Lihtsalt nii palju on mõelda kõigest, ma ei tea kust alustada ning kust lõpetada. Ning mõte millestki sellisest, mis mind siduma peaks, paneb mind jälle kartma. Kartma seda kõike, millest ennegi olen rääkinud. Ma ei oska olla seotud, kinni. Ükskõik, kui väga ma ka ei tahaks. Suutsin seda eelnevalt kui peale seda enam mitte. Ilmselt enamus ei teagi, millest ma räägin. Kuid ega ma teile ei räägi ka. Ma lihtsalt ei suudaks.
xoxo
No comments:
Post a Comment