miks me armastame neid kes meil on, keda meie tahame, kuid mitte neid kes meil olla tahavad ?

Ei päris tõsiselt, miks see nii on ? Mul on tohutud süümepiinad. Ma tean, et ma olen igati ise süüdi, et ma lubasin sellel kõigel nii kaugele minna, et ma üldse nii tegin. See kõik oleks pidanud jääma sinna ja nii, nagu see oli. Täpselt nii, ning ei midagi enamat. Mul lihtsalt pole mitte mingisugust vabandust, mitte midagi. Ma lihtsalt tegin haiget inimesele, kes seda polnud ära teeninud ja ma vihkan ennast selle pärast. Mul on nii kuradi kahju, ma tahaksin seda kõike muuta. Kuid seda mis oli, ei saa muuta. Ükskõik, kuidas ma ka ei tahaks. Ma ei oska kuidagi temaga rääkida, kuidagi vabandust paluda, see on nii kuradi andestamatu. Kuid ma ei saa oma tundeid ise sundida, isegi kui ma tahaks. Mitte, et ma ennast nüüd kaitsema hakkaks aga see on ju nii ? 

Hmh, tegelikult ongi imelik see, et nüüd kui ma lõpuk suutsin leida kellegi, kellega õnnelik olla, ma ikka ei suuda seda, sest mul on süümepiinad. See lihtsalt pole enam normaalne. Aga noh, mis teha. Ma tahaks hetkel lihtsalt õnnest karjuda ja kõike muud teha. Ma tean küll, et mu ootused on võib-olla, et liiga kõrgel ning ma võin jälle haiget saada aga no fuck, proovida ju võib. Ma tõesti ei viitsi ega ei taha enam nsm olla. Aga kurat, hea tunne on leida keegi, kes suudab mind jälle õnnelikuks teha ! Ja täitsa ausalt, ma olen niii õnnelik ja lõbusas ja heas tujus et ise ka ei usu.Hoolimata, et mul on kool ja kõik muu sitt. AGA MA OLEN ÕNNELIK JA SEE ON PÕHILINE !  Tegelt on sitaks hea tuju ja ma just jõudsin koju ja ma lähen nüüd uuesti välja ja ma eitea,millal ma matat jõuan õppida ja ma feilin homme, pohhuj. 

xoxo