Külm klaas, lärmav mootor, mitmeid ning mitmeid pisikesed kivikesed möödumas. Istun bussi
tagaistmel ning kuulan kõrvaklappidest muusikat. Mu peas on miljon mõtet. Aknast välja
vaadates näen paljusid, kes tunduvad olevat muretud. Ega ma ei teagi, kas see
ka tegelikult nii on, kuid pealtnäha on neil kõik korras. Tean ju, et mina paistan sama
moodi, samasugusena. Kuigi kõik ei ole nii, nagu paistab.. Mu elus on paljutki valesti,
teadmatagi kust alustada. Ilmselt oleks tark alustada algusest ? Võimalik, et peaksingi
seda tegema, kuid sõnad lihtsalt ei tule välja. Olen nagu tumm, oskamata midagi öelda.
Ma ei tea, tõesti, ma ei oska öelda, millega ma selle olen ära teeninud ? Ma ei hakka väitma,
et mul on raske elu, ma ei väida, et ma ei saa hakkama. Ma tean, et ma suudan. Kuid,
teatud hetkedel on tahtmine alla anda, lõpetada kõik, murduda. Ei, ma ei väidagi, et mul
on soov surra. See on lihtsalt lapsik. Lihtsalt, alla andes ma läheksin ära. Eemale lihtsalt.
Tean, et kõik ei pruugi minna nii, nagu ma tahan, kuid loota ju võib ? Ma tahaksin loota
paljutki. Kuid lootus on ju lollide lohutus ? Taibates, et pean maha minema, kiirustan uksest
välja, jättes seljataha müriseva ühistranspordi ning suundudes mööda teed mäest üles, kivist
monumendi peale. Kõnnin muusika rütmis kiirete sammudega ehitise kõige kõrgema ääre
peale ning suunan pilgu kaugele horisondile, silmi kissitades päikse pärast, mis merelt tagasi
peegeldub. Miks kõik peab olema nii, nii nagu ta on ? Ega vist polegi sellele vastus. Miski
pole enam sama. Miski pole nii nagu varem. Aja jooksul muutub paljutki. Minuga muutus ka.
Ma kaotasin Sinu.
No comments:
Post a Comment