Seal puuduvad piirid, tahan vaid enamat '

Terekest. Viimati kirjutasin ma ...  ? Ühesõnaga paljupalju aega tagasi.
Mis siis toimunud on ? Oeh, ma isegi ei taha ja ei oska sellest kõigest rääkida. Võib-olla olekski parem, kui osa sellest jääks ainult ja ainult minu teada. Muidu, kool on alanud. Ega see vist kellegile ülletatuseks ei ole, eks. Esimene sept oli lihtsalt mõttetu, mingi pikk 45 minutiline seismine staadinoil, üritades teha kõike muud, kui kuulata direktorit. Eks kindlasti mainis ta kui tore meie kool ikka on ja ise kuulsin, et raha on vähe ning kõike ei saa veel korda teha nign loodetavasti jägmine talv ei lõhu maja nii palju, kui seljataha jäänud talv. Ühesõnaga mingi mõttetu pikk loetelu meie kooli vigadest, uutest õpetajatest, renoveeritud väiksest majast jne. Ning muidugi saime me, nagu alati meie klass, kohe esimesel päeval sõimata. 9a. siiski. Peale aktust toimus klassijuhataja tund, kus õpetaja rääkis jälle tervest tulevasest kooliaastast ja eksamitest. Ja siis tutvastasid uued kolm õpilast, kõik naised seal juures-.- , ennast. Ning saime oma kooli päevikud kätte, mis see aasta on erakordselt normaalsed. Eelnevatel aastatel oli see suur päevik, ilusti koolipildiga, see aasta õnneks pisike ja mustade kaantega. Midagi head kooliaastas, kui nii öelda saab. Teisel päeval toimus mõttetu sprodipäev ja ma üldse ei taha sellest rääkida. Lihtsalt, ma vihkan selliseid asju. Mitte, et mul spordi vastu midagi oleks, aga see on tõsiselt mõttetu üritus. Peale spordipäeva jooksin ilusti koju, tegin ennast korda ja pesin ära ennast ning kiirustasin tööle. Ja ennetamaks jällegi küsimusi, kus ma töötan, siis Stockmanis. Tööl midagi põnevat ei juhtunud. Viimased kolm päeva olengi tööl olnud. Reedel oli esimene nö. koolipäev, tunnis toimusid. Terve päeva ma istusin netis telefoniga, õnneks on koolil wifi. Targemaks me ei saanud eriti ja inglise ning venekeele õpetajad hakkasid muidugi kohe õppima, jeesjees. I like. Igatahes, see, et kool algas, pole mulle ikka veel vist kohale jõudnud. Ja ma arvan, et ei jõua ka veel pikka aega. Lihtsalt, see, et meile on jäänud ainult nädalavahetused ning mõned tunnid peale kooli vaba aega, on lihtsalt kurb. Nii igatsen suve. Mulle lihtsalt ei meeeeeeldi, see fucking rutiin ja mõttetud inimesed ja see kool. Rääkimata siis õppimisest või mingisugusestki pingutamisest. Esimene päev peale kooli oli lihtsalt selline uni ja tööl oli ainuke mõte see, et ma saaksin koju voodisse magama. Eile, laupäeval, käisin isaga poes, sain endale kontsad ja uued teksad. Nüüd on veel jäänud spordikott, ülepõlve pikad saapad, sügisjope, osad kooliasjad, dressipluus ning veel mitmed mittenii olulised riideesemed.
Tegelikult ma üldse ei suuda kirjutada siia sest ikka veel on uni. Ilmselt hakkasin ma tubliks lapseks, õpin keset pühapäeva. Ma andsin lubaduse 9nda klassi heade hinnetega lõpetada, ei tea kas õnnestub ? Pole üldse tahtmist midagi õppida või teha, kurb lausa.  Ja peale kõige selle läheb mu väike õde homme esimest korda eelkooli, samuti Reaalkooli. Pärisäge on see, et ma pean ta sealt ära tassima. Üleni roosasse riietatud last, kes tõmbleb ringi, ning ülisuure ja raske kotiga koju viia on ülim ! Me likey. Hommikul sain enda pea lõpuks värvitud, juuksed on niii mõnusad sirged ja siidised, ülikõva mulle nii meeldib see lõhn ka. Varsti lähen sättima ja siis lähen naudin veel pühapäeva õhtut, üritades eirata seda, et homme tuleb teiseks tunnis kooli minna. Olge tublid ja muud kõike jaja. Sjäo.

xoxo