Baby, there's a shark in the water, there's something underneath my bed.
Oh, please believe I said.
Ärkasin juba 8 ajal, tänu oma õele. Peale eilset, peale seda väsitavat päeva, lootsin ennast välja puhata, aga ei. Mu õde lihtsalt peab karjuma ja lärmama hommikuti. Ning vihm võiks ära lõppeda. Tegelikult mulle meeldib vihm, aga mitte sellise ilma ja temperatuuriga. Ma ei saa aru, kust see vihm tuleb ? See on preagu teine nädal, kui vihma juba sajab. Vaikselt hakkab ära tüütama, tahaks nüüd sooju ilmu või talve paksu lumega. Ei taha enam sügist, vähemalt mitte sellist.
Hetkel on mul tegelt räige uni ja tahtmine magada, aga ma tean, et kui ma voodisse lähen, siis see läheb üle. Unisena on siia väga võimatu midagi kokku kirjutada, ausalt. Kuid see ilm tekitab tuju ning tahtmise nüüd kirjutada. Ja kui ma siia ei kirjuta, siis peaksin jätkama arvutis kirjutamist, aga mõtted on otsas. Ma ei teagi, mida ma üldse tahan teha. Jälle see teadmatuse tunne, mis teatusd hetkedel tabab mind ja siis järsku ei oska ma enam midagi ega kedagi tahta, ma ei oska midagi teha. Muusia lõppeb ka vahepeal ära, otsin järgmise hea loo ning kirjutamine võib jätkuda. Viimasel ajal on üldse nii, et ilma muusikata ma kirjutada ei saa, need kaks oleks just kui omavahel seotud. Ning kui vanasti ma kirjutasin kõik siia kiirelt valmis, üks kõik kui pikk see tekst ka siis polnud, siis nüüd tekivad need read siia väga aeglaselt ning pooled asjad kustutan ma lõppude lõpuks ikkagi ära.
She finally made all her dreams come true and then she screamed.
Oh no, this ain’t paradice.
No comments:
Post a Comment