who are you to judge the life I live?

Ma lihtsalt ei saa, ma pean oma head tuju igati ära kasutama ja kirjutama võimalikult palju, kui loll ja idiootne ma võin vahest olla. Ma ei teagi, mis mul täna viga on. Kas on nüüd süüdi mõni inimene või siis ma keerasin ära ? Kui siis üldse on veel kuhugi keerata.. Tegelikult, lugesin just klassiõe blogi ja mõtlesin, et räägin siis ka, kui meeldivalt pervertne ma täna oli, rääkimata, et mul haiglased ideed olid. Alustades siis sellest, et koolist trepist üles kõndides, esimesse tundi minnes, tuli mulle meelde, et ma olin kuskil trepipeal kunagi roomanud.

" Mälus olid jah ? "
" Ei, ma olin koolis. "

No ilmselgelt rooman koolis ringi. Ma isegi ei tea, miks ja millal ma seda tegin. Võib-olla 5ndas ? Matemaatikasse jõudes ma lihtsalt üritasin istuda kõigi taga ja vältida õpetaja pilku, et mitte mingil juhul sattuda tahvli ette. Peale neid kolme(?) aastat, jõudis mulle lõpuks kohale, et matemaatika õpetajale meeldibki piinata kõiki inimesi, kelle perekonnanimi 'P'ga algab. Palsi, Pent, Parelo, Puur, Poola.. Sorry, kui kellegile ei meeldi, et tema nime mainisin. Ja just tänu sellele üritasin ma varjuda, tõesti ei tahtnud sinna minna. Oleksin saanud raudselt kõige sitema hinde, mis võimalik. 1 ? Noh, Liisal läks sellekõrval isegi hästi, õpetaja oleks lausa kahe pannud. Hästi läheb. Geograafias suutsin ma Karu igalauset kommenteerida ja lõpuks öelda, et tahaks teda panna. Seda muidugi sarkasmiga. Samas, kui mõni mu klassivend, nimed jätaks nimetamata, väidab sama Luugi kohta, siis jah.. ei ütle midagi igaksjuhuks. Ajalugu, ma lihtsalt naersin terve aja, alustades sellest, et mulle meeldib lihtsalt Hitler, lõpetades sellest, et ma leidsin, et peaks 7 kuud tsüklis olema, lihtsalt selle pärast, et on nii palju nimepäevi ja tähtpäevi, mida järjest tähistada. Algselt oli küll plaan tähistada kahte head kuupäeva, 16 ja 23, aga siis avastasime, et 23ndal on sügise algus, mida tuleks tähistada ja nii see läks.. Lõpetasime täpselt 13 aprillil. Meeletult lapsik ja kahtlane, mis teha. Ajaloo tunnid lihtsalt ei kõlba eriti millekski muuks. Üldiselt, ainuke normaalne päev koolis vist. Vähemalt oli lõbus. Sellele vaatamata ma tõesti ei taha seal käia, olla ja sinna minna. Arvestades veel seda, et seal ootab mind mata kt homme. Tõesti, ei ole tahtmist. Ei ole.. Ma juba põhimõtte pärast ei viitsi minna sinna. Kolmapäeval on veel kaks mata tundi, hommikul. jesssss !

Ja ma ikka naeran oma ette, laulan ja tantsin ringi. Ma tõesti ei oska enam öelda, mis haigusega mu puhul tegu on, aga see on nakkav. Ausalt. Võib-olla peaksin ma lihtsalt ütlema, et ma olen ikka veel õnnelik. üllaülla. Ning ausalt, ma tõesti ei oska öelda, mis peaks juhtuma, kui midagi perse läheb. Ma ei tea tõesti. Siis oleks lihtsalt ptsis, mis muud. Kuid samas, tänu oma positiivsusele, ma tean, et kõik läheb hästi. Hihihihi, et noh, ma keerasin jälle ära. Ja just tuli küsimus, et kas vene keeles jäid dialoogid õppida ? Mina ju targalt jalutasin tunnist minema :)



ja minuteid tagasi pidin jällegi tõdema, et Eesti on väike.. Liigagi väike.

Ja suur aitäh Sulle, et Sa suutsid mu selliseks muuta, teha mu õnnelikuks !

xoxo