Reaalkool 129.

Pum tšiga pum, pum tšiga pum, pum rega tšiga pum pum pum..

Edasi teavad ilmselt kõik reaalikad neid väljamõeldud sõnu. Jah, tänane postitus on ilmselt väga lühike, sest ma pean õppima vene ning inglise keelt ( jess, suured lemmikud ) ja üldse on kiire.

Ühesõnaga.. Eile käisin Miina juures koos oma toredate klassikaaslastega ( nendega, kes viitsisid tulla ) ning tegime tänaseks muffineid. Ma tõesti ei oska öelda, mitu aastat olen ma Miina juures teinud neid, kuid iga aasta olen ma kohal. Väike tava nüüdseks juba. Kuid kahju, et see aasta jääbki viimaseks. Imelik on mõelda, et järgmine aasta peame me käime erinevates koolides, uute õpetajate ning uue klassiga. Ma tõesti ei oska sellist asja ette kujutada. Olenemata sellest, et neid tülisid ning tagarääkimisi on palju, on nad siiski saanud selle 8 aastaga kalliks. Noh, mõni vähema ajaga.  Järgmine aasta uues koolis on imelik uute klassikaaslastega olla. Olla ilma Andrese naljadeta või siis Georgi või Kiutsi kommentaarideta. Ma lihtsalt ei oska seda kõike ette kujutada ning ma tõesti ei taha isegi seda teha. Lootus on vähemalt, et üritan pidada kontakti mõnedega neist. Võin isegi öelda, et ma ei oska olla nii mõnegi õpetajata. Näiteks toon siis kas Otsmani, Kangro või Koidu. Otsman on lihtsalt super bioloogia õpetaja, kellega saab nalja. " Nonii, poisid ja tüdrukud ! " Või siis Koit ja Kangro - kaks õpetajat, kes oskavad meie klassi kõige paremini kirjeldada ning mõnitada. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ma peaksin teises koolis hakkama õppima füüsikat või keemiat. Olen nii ära harjunud juba sellega, et füüsikas ei tule midagi teha ning et keemiaks tuleb teha ära ka kodused tööd. Kindlasti tahaksin jääda reaali kuid ma tean, et 12 matemaatika tundi nädalas ( + keemia && füüsika ) on minu jaoks liig. Mulle lihtsalt ei istu sellised ained. 

Muide,  kui jutt õpetajatele läks, siis teie, kes te seda siin loete, tooge mulle homseks 25 krooni Koidu sünnipäeva rooside jaoks, eks ? :) 

Minu arvates tuleks igatahes see aasta elada üle ilma mingite nõmedate tülideta ning olla viimast aastat normaalselt koos ja võtta sellest aastast viimast, sest tõesti pooli te enam edaspidi ei pruugi näha. : /

Ühesõnaga, palju õnne kõik reaalikad TRK 129.nda sünnipäeva puhul ! 

Ja ma lähen õppima, jejeje ! ( Imelik, et see postitus sisaldas selliseid lauseid, tavaliselt ei oleks ma seda kirjutanud. Kuidagi patriootlik. ) 

just run away and pretend everything's okay.

Mälestus on lüli meie ja mineviku vahel.. 


Nii, osade tungival ning teiste mitte nii tungival soovil on uus postitus siin..

Pole üldse ammu kirjutanud, enamasti lisanud siia ainult pilte või siis paar mõtet. Üldiselt on nii kiire ja pole tõesti enam aega kirjutada. Sellest on muideks väga kahju, sest tõesti tahaksin siia kirjutada. Kui viia pilk kiirelt üle mu blogi, siis viimasest pikast, sisukast kirjest on möödas kaua aega. Numbrite järgi on kuupäev 18.09. Hmm, kümme päeva. Ma tõesti vabandan nende ees, kes on siin andunud lugejad ja ootavad neid kirjutisi siia. Ma luban, et ma üritan aina rohkem ja rohkem kirjutada. Lihtsalt tänu Reaalkoolile on mul iga päev miljon ja üks asja õppida ning pole üldse aega siia kas või väikest ridakestki kirjudada. Aga okei, loll on see, kes vabandust ei leia. Kõik on võimalik kui piisavalt tahta, järelikult, ma ei taha piisavalt ? Võimalik on ka see. 

Vahepeal vilksab blogi ette youtube leht ja iTunes, et vahetada mõnda lugu. Täna on siis kuulamiskorras EHH ja räpp. Mainiks ära, et see on tegelikult haigelt hea, hoolimata mõne kriitilistest arvamustest, et Eesti räpparid on kibestunud noorukid, kelle elu on perses. Pole ju nii ? Isegi, kui nii on, kelle asi see on ? Njah, ma olen üks inimestest, kes teiste arvamusest eriti ei hooli. Vanasti mind tõesti huvitas see, et inimesed minust hästi arvaks, kuid nüüd.. ? Pole vajadust selleks.

 Vahepeal käib ka ees nõme uus eKool, kust üritan leida homset õppimist ning vaadata kiirelt üle oma hinded. Peaksin kiitma ennast, ajaloo töö 5 ning geograafia töö 4. Inglise keelest ma parem ei räägi, sest see töö läks totaalselt perse ning hinne on ka vastav. Kõige imelikum selle juures ongi see, et ma räägin seda keelt hästi kuid tööd on mul enamus 2hed. Mis värk on ? See õpetaja ilmselt vihkab mind ning ega minagi temast heal arvamusel pole. Üldiselt mulle ei meeldigi ükski õpetaja. Tõesti, pean tõdema, et meil on koolis kaks kolm head õpetajat, kes tõesti oskavad õpetada. Seal juures Kangro ning Koit, kes oskavad meie klassi ilmselt kõige paremini järele teha ning meid mõnitada. Seda kõike muidugi heaga, ma loodan.. ? 

Kui ma nüüd ütleksin, et elu möödub rahulikult ning kõik on hästi, ma ilmselt valetaksin. Kust alustada edasist juttu ? Hmm.. nädalavahetus algast kolm tundi varem kui oleks pidanud. Reedel pidin veel tööle ka ennast vedama. Nägin üle pikapika aja oma kiisumiisut, käisime Macis ja rääkisime meeletult palju, nagu alati. Millegi pärast on meil alati millestki rääkida. Tööl õnneks polnud väga hull, nalja sai ja aeg läks kiirelt. Laupäeva hommikul olin kell 11 tööl, 15st sain koju. Tegin ennast korda ja mingi aeg läksin trenni ka. Tore oli pimedas mööda Paavli tänavat chillida, mingid narkomaanid kõnnivad mööda. Bussi oodates sõitis kõrvale mulle umbes 19 aastane noormees, kes kutsus mind kinno. Tavaline eks. Mis veel ? Suutsin ära käia veel Märjamaal, teha sauna, juua ning avastada, et armas, minuga samavana vanatädi pojapoeg on karsklane. Noh, eks enamus kujutavad ette, mis pilguga ma teda siis vaatasin.. Mitte nüüd, et keegi peaks jooma aga tema vanust mitte alkoholi tarbivat poissi on raske leida. Arvestades seda, et ta elab väikses linnas, milles enamus inimesi joovad päevast päeva. 

Klõps uuesti replay nupule youtubes ning laul hakkab jälle uuesti mängima. Nüüdseks vist juba 8ndat korda. Millegi pärast blogisse kirjutades ma leian alati ühe laulu, mida kuulata järjest ning järjest, ilma et ma sellest väsiksin. Põhimõtteliselt, peaksin veel soovima teile kõikidele head sügist, kui see üldse võimalik on. Pilku välja viies ei vaata sealt vastu eriti ilus ilm. Hallid pilved liikumad kiirelt mööda taevast, kus alla sajab uduvihma, tuul puhumas suure kiirusega ning puud õõtsumas selles ilmas. Ütleks, et tavaline ilm Eestis sügisesel ajal ? Reedene ja laupäevane ilm oli ilus, tõesti. Laupäeval oli 21 kraadi vahepeal, sai t-särgiga väljas olla. Seda lõbu jätkus küll ainult üheks päevaks. 

Tänane päev möödus koolis vist hästi, tahaks saada keemia ning matemaatika tööd 4'd. Tõesti tahaks, poleks vähemalt endas pettunud. Keemia puhul ma ei imestaks, kui seal paremas serval asetseks 3 kuid matemaatika puhul ma tean, et suudaksin paremini. Tõesti tahaksin saada 4ja. Veel sooviksin minna pildistama kuid ühtegi iluat ilma selleks pole. Samuti pole ühtegi toredat kaaslast, kellega tahaksin minna sinna. Istunud juba 2,5 tundi netis, pole suutnud ma teha mitte midagi, peale õppimise vaatamise ning muusika kuulamise teha. Okei, blogi kirjutasin, lisasin pildid siia, kuid mitte midagi erilist. Isegi msni vaadates on mu olekuks alles hõivatud ning pealkirjas ' koooolis '. Ikka juhtub. Pole viitsimist peale kooli midagi teha, v.a. magamine. 

Viimasel ajal olen tähele pannud, et inimesed, keda mina ei tea, teavad mind vägagi hästi ning ka vastupidi. Üllatavalt palju tuleb mulle öiseid kõnesid ( eriti nädalavahetustel ) alkoholi joobes inimeste poolt, kes otsustavad järsku, et võiks mulle helistada. Olgu kell siis 3.57, 4.22 või 6.34. Ja pooled nendest kõnedest on võõrastelt numbritelt, tundmatutelt meestelt E.M.A'st ( Eesti Mere Akadeemia mitte Eesti Modelli Agentuur vms eksole ). Imelikul kombel aga nemad mind teavad küll.

" Tsautsau, helistasid. Mis tahtsid, kes oled ? "

" Tsauki, helistasin jah. Sa olid mulle vastamata kõne teinud. Petra olen .. "

Vaikus..

" Oot, kes ? Petra ? Sa T'd tead ?"

" Mhmh. Ja kes sa oled.. ?" 

" Aaa selge. Öelnud siis kohe ! Ma olen .. . M'iga koos ühel kursusel. Esimesel noh.. Sa pidavat kena olema.."

" Mm, no tore ju. Ja kuidas ma sind tean ? "

" Ega ei teagi. Teine kord näed, tulen välja teiega. "

" Ahah. Selge. Mis soovisid ? " 

" A nh, niisama rääkida .."

Ja selliseid kõnesid on mitmeid ja mitmeid. Osad on muidugi mitme tunni pikused, täis naermist ning mõnitamist. Rääkimata siis mõnest, kes tahab tema vanaema uuel sünnipeäva jälle näha. Miks, seda teavad vähesed.. See tuletab meelde eelmist sügist, kui ma nii mõnegi preagusel hetkel hea sõbraga tuttavaks sain. Või siis millekski muuks..  

Kustutan mitu rida, muudan lausestust, lisan komasid - nagu eesti keele tunnis. Blogi edeneb vaikselt, muusika on nüüdseks mitu minutit vait juba olnud ning mina suutnud selle olemas olu juba unustada. Msni aknaid vilgub juba mitu tükki, vastanud pole jõudnud pole ma veel ühelegi. Peaks seda tegema, peaks õppima, peaks koristama.. Peaks tegema veel mitmeid asju kuid kas ma teen ? Ei. Pole hetkel isegi plaanis neid tegema hakata. Luban endale tavaliselt pool õhtut, et ma kohe õpin ning nii moodi kella 11ni välja kuni lõpuks ma tõesti avastan, et kõige vajalikumad asjad tuleks ära õppida ning ülejäänud jõuab ära õppida ka järgmise koolipäeva esimeses tunnis. Ühesõnaga, ma lähen teen nüüd midagi tarka, ilmselt magan, ning kunagi hakkan ka õppima. Loodan, et see postitus sobis kõigile ning kellelgi pole midagi öelda. Ning ja, ma ootan juba ilusaid ilmu ja fotokursust. Mm, lovelove. Nii, et tsillnill, olge lahedad ja varsti kirjutan jälle. Tsaupljäu. 

Aa, seda ka, unustasin mainida, et 56675050, kui kellelgi oleks järgmiseks nv'ks midagi head pakkuda, eks ?

xoxo

proovi ja ebaõnnestu, kuid ära lõpeta proovimist.

Olen valmis õppima kui õpetad mind elama. Kui tahad võid mind endale sa võtta päriseks.

little liar.

Tõde, mis see on ?
Valetades endale, päevast päeva. Võib-olla on see meeletult vale tegu, võib-olla see jõudis alles kohale. Kuid teen seda ning see pole õige. See ei tundu õige ning nii ei saa. Ma ei taha seda endale küll tunnistada, ma üritan ennast veenda, muuta seda arvamust enda elu suhtes, selle kõige suhtes. Võimalik, et ma üritan lihtsalt selgeks teha nii, et see kõik on läbi, seda ei saa muuda kuid mingi osa minu sees ei taha sellega leppida. Lihtsalt, ma ei taha tunnistada tõde, karmi reaalsust, mis viimasel ajal mind peaaegu, et igalool taga on ajanud. See ajab vaikselt mind hulluks, see hakkab aina enam mulle kohale jõudma, ma ei taha seda enam. Ma ei taha tunda seda igatsust, mingit tühjust, puuduvat tükikest enda sees. Ma tahan seda täita, täita millegi heaga, täita kellegagi. Aga kuidas see võimalik oleks, kui ma ei suuda leppida hetkel toimuvaga, reaalsusega ?
Mingil hetkel lihtsalt hakkab see kõik kohale jõudma ning kõik ümbritsev hakkab tükk haaval kaotama tähtsust, pöörad oma elule tähelepanu rohkem, ning mõnigi meist peab tunnistama endale, et tema elu on vale. Tema elus ei ole kõik korras ning tuleb muuta seda kõike. Tuleb tunnistada, milline on sinu elu, sinu reaalsus. Tuleb tunnistada tõde.


Tegelikult, ma ei saa oma raamatut läbi homseks, ma pole kodutöid teinud ja kõik on üldiselt hästi, jeah !

Vodka & Ice