Shuffling the cards of your game & just in time, in the right place, suddenly I will play my ace

Ma ei oska nüüd kusagilt otsast mitte millegagi alustada. Tänane päev on niiiiii üllatusi täis, et lihtsalt.. wow. Ma olen alati teadnud, et mälestused teevad haiged või võtavad naeratama, aga et üks asi nii korda võib minna, ma ei tea. See on lihtsalt naljakas, kuidas aeg inimesi muudab aga alati on kõik võimalik. Olin seda oodanud ja vahel läks mõte sinna, aga kunagi poleks ma osanud oodata sellist asja. Küsimusi on miljon. Ma lihtsalt sain aru, kuidas aeg asju muudab ja kuidas me muutunud üldse oleme. Samas olen tänulik, sest leidsin ennast täna rääkimast neiuga, kes kunagi mulle õe eest oli. Tuletasime temaga kõik mälestused meelde ja tänane õhtu on naeru täis olnud. Sellel suvel teeme seda kõike uuesti, see kord küll aga legaalselt. Ma lihtsalt tahaksin preagu kõiki kallistada, sest see päev on täna olnud imeline ja tore ja ma armastan neid inimesi mu kõrval. Ükskõik mida me üksteisele poleks öelnud selle neiuga, tean, et ta on mulle ikka ja alati olemas ja kurat, see tunne on hea ! Samuti ma olen nii õnnelik, et mu kõrval on veel paar inimest, kelle nime ma otseselt ei maini, kuid ma olen kindel, et need kaks teavad ise, et kõigest hoolimata on nad mu südames ja mul on nii hea tunne omada selliseid sõpru ja sõbrannasid :) musid teile !

leidsin viimase aasta parimad pildid, neil oli tegelt veel miljon, aga enam ei jõua neid lisada. armastan teid ppl sorri et pooltel piltidel keegi mällis. ihihih xo

fall seven times, stand up eight.

Meeletu, mis kiirusega aeg lendab. Alles oli aastavahetus, need paar segadusttekitavat nädalat, juba on veebruar ja täpselt 12 päeva, 2 tunni ja 22 minuti pärast saab minust täisealine. Terve 2013. aasta algus on niivõrd segane ja sassis, et mul pole selle jaoks sõnu. Nii palju head ja nii palju halba, nii palju on muutusi. Enamus neist on head. Tänase hommikuni oletasin tegelikult, et kõik mis toimus, oli ikkagi hea. Aga nagu ma ütlesin, siis arvasin seda ma tänase hommikuni. Naljakas, kui imelikul viisil tulevad välja valed ja muud öeldud või tehtud asjad. Praeguseks olen ma õnnelik, et see kõik läbi on. Lõpuks ometi, peale 7 kuud ja 3 päeva, olen ma jõudnud arusaamale, et nii peab olema ja ma võin alustada uuesti. Noh, tegelik plaan näeb välja küll 20ndal veebruaril kell 3.21 seda muutust. Oletasin, et teen sellega juba 2013. aasta algul algust, kuid kui aastavahetus kujuneb välja selliseks, nagu minul, siis on seda peaaegu, et võimatu teha. Niisiis võtan oma uueaasta lubaduse ja viin selle 20ndal täide. Aitab sellest kõigest, olen enda jaoks liiga palju väärtuslikku aega ja oma närve sellele kulutanud ning kui tulemust pole näha, siis lõpuks loobun isegi mina osade asjade suhtes. Vaatamata sellele, et see mind veidi kurvaks muudab, olen hetkel leidnud ennast seismas kohast, kus ma näen, kui palju on inimesi ja võimalusi mu ümber, mis teevad mind kordades õnnelikumaks. Viimaks olen leidnud selle positiivsuse koha ja suudan edasi liikuda. Kindlasti võtab kõik omajagu aega, kuid esimesed sammud on kõige tähtsamad, right ? Ma olen uhke, et lõpuks, peale selliseid läbielamisi, suudan ma ikka olla positiivne ning asju vaadata parema külje pealt. Hetkel on mu ainus tahtmine ära pidada oma sünnipäev mulle kõige kallimate inimestega, peale seda saada kooliga korda, saada load ning auto, ning siis kaduda nädalaks ühe naiskaga Inglismaale ära. Peale seda tahan leida mingi töö ja võtta ennast lõppudelõpuks kokku, aitab küll sellest lollitamisest. Midagi kasulikku peab ka tegema elus ja jõudma kuhugi ning ma tõesti leian, et peale seda puhkust suudan ma hakata tegelema sellega, mis tõesti tähtis on. Ja ma tean, et isegi, kui ma peaksin ümber mõtlema, on mul paar inimest, kes mind tagant suruvad ja positiivsust minusse süstivad.
Ainus asi, mida ma hetkel veel hetkel kahetsen, on see, et ma pole suuteline rääkima sellest, mida ma tunnen või arvan. Või pigem kahetsen seda, et ma ei teinud teatud asju, kui mul oli selleks võimalus. Lähiajal on nii palju juhtunud ja mõni inimene.. Ja kui ma sellele tagasi vaatan, siis oleks tõesti võinud mõningaid asju öelda või teha, kuid ma tean, et mul on võimalus sellest rääkida ka siis, kui ma valmis olen selleks. Iseasi on aga juba see, kas ma olen üldse kunagi valmis, sest vastused, mida ma sealt saan, ei pruugi olla need, mida ma lootsin.
Öeldakse, et rasketel aegadel näed, kes on need, kes edasi sinu kõrval on ? Nii on. Vaatamata kõigele, mida ma osadele inimestele olen öelnud või kuidas on vahepeal teed lahku läinud, on nad siin ja preagu minu jaoks olemas ja ma hindan seda siiralt. Samuti olen leidnud mõne, kes suudab mind ajada naerma ka siis, kui oleks tahtmine olla õnnetu ja üksi, kes suudab teha tuju heaks juba oma kohalolekuga või mõne lollaka lausega ning kellega võin ma tundide kaupa rääkida, ilma et mul igav oleks. Ja just sellised inimesed on need, kes lähevad mulle kõige enam korda ja tänu kellele ma tean, et siin on niiiniiniii palju head, mida tuleks nautida. Ma olen lihtsalt superõnnelik, et mu elus on nee vähesed inimesed, kellele ma saan igakell loota ja kes minult sama võivad oodata. Siiralt armastan teid kõiki nii väga, tahaks teid puruks kallistada, kui see võimalik oleks.

These feelings won't go, but they'll fade away soon

Kirjutasin eile üpriski pika jutu siia blogisse, kes nägi, kes mitte. Paar tundi hiljem taipasin, et sellel pole mõtet. Mitte ükski osa sellest ei toimi enam ammu ju. Kõige kergem lõpetada kõik. Samuti, peale tänast unenägu(wow!) taipasin, et võiksin seda kõike mujal tunda. Naljakas, kuidas asju endast välja kirjutades taipan alati kõike. Ja kui ma seda ei tee, siis võin ma piinelda mitu kuud teadmatuses. Pole kõige teravam pliiats ilmselgelt vahepeal, kuid ma olen teatud mõttes õnnelik, et sellega ühele poole sai. Vähemalt preaguseks. Ma tean ilmselt alateadvuses, et see jääbki nii kestma, tema poolt vähemalt kindlasti veel mõnda aega. Aga õnneks olen ma sellega harjunud juba 6-7 kuud ja suudan ka edasi nautida ja üle olla kõigest. Imelikul kombel tunnen ma ennast õnnelikuna. Ei tea, miks või kuidas nii kiiresti, aga põhiline, et ma seda tunnen. Pean üleüldiselt ennast kokku võtma, leidma endale kellegi toreda kõrvale ja üleüldse elu täiel rinnal nautima. Nii, et edaspidi, kõik, mida ma tahan vähemalgi määral, ma saan selle. Pean hakkama rohkem pingutama asjade ja inimeste nimel.Nagu ka hetkel on mul mõni täiesti muu huvi tekkinud ja üritan sinna kõik oma positiivsuse ja muu suunata. Noh, ausalt öeldes tekkis see huvi juba suvel, kuid nüüd olen mõistnud, et pean asjad kätte võtma ja toimima panema, aitab küll sellest naljast. Loodan siiralt, et asjad lähevad vahelduseks ka nii, nagu ma tahaksin, et nad läheksid.

Ops, järjekordselt kadudnud olnud kaks kuud. Korralikust postitusest pole midagi välja tulnud. Nii mitmeid kordi olen tulnud ja alustanud, kuid sinna see jäänud ka on. Ma ei tea ausalt, millest alustada. Detsember oli nii nagu ta oli, lõpp oli veidi ootamatu. Poleks arvanud, et aasta lõppeb just nii. Ja uue algusest ma üldse ei räägi. Tegelikult polegi väga midagi öelda, kui ma nüüd mõtlema hakkan. Kõik on same old. Kooliga oli suht sitt seis vahepeal, nüüdseks kõik korras. Ainus, mis nüüd korda vaja saada, on load. Ja 20 päeva 18nda sünnipäevani !

liiga tõsi lihtsalt

On the first page of our story

The future seemed so bright

Then this thing turned out so evil

I don't know why I'm still surprised

Even angels have their wicked schemes

And you take that to new extremes

But you'll always be my hero

Even though you've lost your mind

Just gonna stand there and watch me burn

Well that's alright because I like the way it hurts

Just gonna stand there and hear me cry

Well that's alright because I love the way you lie

I love the way you lie

I love the way you lie

Now there's gravel in our voices

Glasses shattered from the fight

In this tug of war you always win

Even when I'm right

Cos you feed me fables from your head

With violent words and empty threats

And it's sick that all these battles are what keeps me satisfied

Yalla habibti

Naljakas, millistel hetkedel tulevad inimesed meelde. Ja see, mis nende inimstega kaasneb, see minevik, igatsus tuleb peale. Sattusin lugema ühe neiu blogi, mis pani mõtlema. Polnud sinna kaua sattunud ning ilmselgelt ka mitte tema. Aga see, mis ma sealt lugesin, pani mu mõtlema. Kõigele sellele, mis temaga läbi elatud on ja kui kallis ta mulle kunagi oli. Irooniline, kuidas inimesed eralduvad ja pärast igatsust tunnevad. Lugesin seda blogi, oletuste ja loogika järgi sain aru, millest või mis kohast on jutt. Ja siis tulid mälestused. Neid tuli korraga nii palju, et see võttis mu seest tühjaks. See polnud selline hea liblikad-kõhus tunne, see oli igatsus, valu, mis võtab seest tühjaks ja ajab südame pahaks. Sedagi kuiadgi imelikul kuid heal moel. Ma tahan tagasi, tahan kohe. Tahaks seda kõike nii väga tagasi. Kas või hetkeks. Lihtsalt selleks, et veenduda, et see oli päriselt. Et see toimus ja see oligi nii hea, nagu ma seda mäletan. Ma ei hooli neist intsidentidest, mis juhtusid, neist tülidest, see kokkuvõttes on kõik naljakas ja niinii hea. Ja ma siiralt loodan, et järgmine suvi see ka juhtub. Et ma saan sinna. Sest enam pole piire, pole asju, mis seda takistaks. Kõik võimalused on olemas ja ma näen, et ma peaksin seda kasutama. Iseasi, kas kõik nõus on kuid vähemalt ma prooviksin. See üks soov, näha neid inimesi, näha, kui väga ma seda reaalselt igatsenud olen. Ja teda. Siiski mu südames olnud neiu, kurb et nii läheks. Aga nüüd läheb paremini, lähen meenutan seda. Ja ma jääks sinna kauaks, sest see on reaalne paradiis.

And it ain't where we at it's how we made it here

Sain ennast tühjaks kirjutatud, tunne on.. parem ? Võimalik. Ühesõnaga, tegelikult tahtsin kirjutada olevikust. Minevik oli, nagu oli, võtsin ennast kokku ja keeran uue lehekülje. Hakkan korralikuks, aitab neist pidudest, suutsin enne nendeta olla, suudan nüüd ka. (Mis ei tähenda, et ma nüüd ühelegi enam kunagi ei satu, kindlasti aga alkohol jääb neist plaanidest välja). Miks ? Aga ma küsiks sellepeale miks mitte ? Milleks üldse juua ? Ma pole siiani täpselt aru saanud, miks ma jõin. Aga enam ei taha, lihtsalt pole vaja. Teiseks, ma ei joo tervise pärast. 4 nädalat voodirežiimi andis palju aega asjade üle mõelda ning nagu näha, on tervis tähtsam, ning sel hetkel, kui sa pead tablettide all voodis olema kaua aega, tuleb mõistus pähe küll. Seega aitab selleks korraks. Küll peale 18ndat sünnipäeva aega vaadata edasi. Enne tahan saada oma kooliga kõik korda. Ausalt, päris sitt, kui sinu nr.1 prioriteedis perses on. Kole lause, oh well. Aga nii on. Kolmandaks, tahan siiski oma kollektsiooni valmis saada, ükskõik, kas nende inimeste abita või abiga, aga ma tahan. Ja neljandaks, ma tahaksin oma nädalavahetusi veeta väljapuhates. Endast, inimestest, lihtsalt magada. Ja mitte magada nii, nagu te kõik päev peale pidutsemist magate ja ka pühapäeval veel reedesest peost zombid olete. Seega, vaheldus on hea ja ma enam ei viitsi. Inimesed on üle visanud ning kodu heade mõtete ja sõpradega feels heavenly. Seega, kui keegi normaalne on veel olemas ja tahab minuga kaineid plaane teha ja midagi awsm'it korraldada, let me know :) Im out.

How many people can make you feel extraordinary ?

Ütleks nii, et it's been a while. Ajaga on nii palju muutunud ja toimunud, ma ausalt ei teagi, kuidas ja kas seda sõnadesse panna.
Blogi pole olnud minu jaoks kunagi koht, kuhu ma kirjutan oma päevast. Või oma nädalast. Sellest rutiinist, mis ümbritseb. Pigem on see koht, kuhu ma aeg-ajalt ennast peidan. Koht, kuhu kirjutan välja kõik oma kõige süngeimad ja rõõmsaimad mõtted, koht, kus ma saan ennast lihtsalt väljaelada, ilma et keegi mind kuidagi hukka saaks mõista. Ja siiralt ei huvita, kui keegi kusagil sellest räägib.
Viimasel ajal olen üha hakanud märkama, kui palju on mu elus tühiseid inimesi. Ma tean, ükski neist ei ole tegelikult tühine, kusagil kindlasti on mingi põhjus, miks just nemad mu elus on. Kuid kui ma neid vaatan, kuidas nad käituvad ja mida teevad, siis tihtipeale ma tahaksin nad oma elust ära kustutada. Lihtsalt üks klikk ja neid enam pole. Ei mälestusi, ei muud.. lihtsalt, läinud. Ja siis on need teised inimesed, need kes peaksid mulle korda minema, kellele mina peaksin korda minema. Ja nad on siin. Ning siis neid enam pole. Ja nad tulevad uuesti. See kõik on pannud mind mõtlema sellepeale, et kas mul on tegelikult neid vaja ? Ja kõige kurvem ongi, et ei ole. Ma ei vaja neid, nad ei täiusta mu elu mitte mingitki pidi. Mõned neist räägivad päevast päeva minuga, täiesti tähsusetutest asjadest. Teistega räägin aastas korra. Ja ometigi ma tunnen, kuidas need inimesed on minu jaoks samal tasemel. Nad tähendavad minu jaoks samapalju. Ja ma olen enamgi kindel, et kui nad üks hetk sellel üle mõtlema hakkaksid, avataksid nad samuti, et tegelikult pole siin midagi ühist. Seega, ma kustutangi nad oma elust. See ei tähenda, et ma torman nüüd internetti kiirelt kustutama. Ei, minu pärast olgu nad seal facebookis või ärgu olgu aga oma elust ja mõtetest olen ma nad eemaldanud. Tean, et ma ilmselt mõtlen palju ja vahel liigagi, aga mõnikord tuleb see kasuks. Just nagu hetkel. Ma olen avastanud, et need inimesed, kes minust nö. hoolivad, on tegelikult need, kes minust kõige vähem välja teevad. Jah, tean, et see, palju sa inimesega suhtled, ei näita, palju sa neist hoolid aga teatud inimeste puhul see vist siiski teeb seda. Kui inimene, kes sulle väidab, et ta sind igatseb ja ka kõike muud ilusat, teeb sinu olukorrast vähem välja, kui see, kellega sa aastas korra räägid, siis on ju midagi valesti, või mis ?
Ühesõnaga, see kõik mis ma siin räägin on ka ebamäärane, aga ma arvan, et midagi jõuab sealt ka kohale kellelegi. Kui ei, pole hullu. Ju siis ma ei mõelnudki sulle. Kõik, mis ma öelda tahtsin tegelikult, on see, et tuleks järele mõelda, keda sa lased oma ellu, ning hetkel, kui ta seal juba on, siis tuleks mõelda, kas teda on sinna vaja ? Kas temast sõltub midagi suurt või ta lihtsalt on su elus ? Kas ta paneb sind tundma erilisena ? Kas see, kelle pärast te kannatate või kes teile järjepidevalt haiget teeb kuid ometi teie elus püsib, on seda väärt ? Mina leian, et ei ole. Ükskõik, kui valus mul seda hetkel endalegi tunnistada pole, leian, et mul pole vaja teda oma ellu. Ma pole just kõige tugevam inimestest lahti ütlemises, aga ma luban endale see kord, et ma võtan seda tõsiselt. Ma siiralt enam ei viitsi kannatada. Kahest eelnevast korrast piisas juba.

- :"You always do this. You always find something wrong with everybody who likes you. And I date guys who have real problems. I date guys who steal my credit card and then they tell me it's my fault because I left it out. You find these perfect guys and then you're like, it will never work he's too happy."

- :"Look I know I'm supposed to want to be in a relationship, but I just end up with a broken heart and a bunch of his old t-shirts. I'm not good at this stuff. Yeah, talking. Communicating. Relationship stuff. If we were in a relationship I would become a weird scary version of myself. My throat starts constricting. The walls start throbbing. It's like a peanut allergy, like an emotional peanut allergy."

It's so loud inside my head with words that I should have said. And as I drown in my regrets I can't take back the words I never said

Oioioi. Ma ei tea, kust alustada. Loogiline oleks, et alustaks algusest aga kurb tõsiasi on see, et ma ei mäleta. ja loogika pole mu parim külg.
Alustan siis sellest viimasest blogi positusest, mis lõppes sõnadega, et lähen oma Ilonaga Apollosse. No tõesti, ilmselt mu elu halvim mõte üldse. Kõik need pildid ja jutud ja videod peale seda pidu, minu elu halvimad ja parimad mälestused. Lammutasime korralikult oma neiuga, jõin esimest korda tekiilashotte ja peale seda muud enam ei joo ka. Kiidan ! See on üks pidudest, mis läks nii lappama, et jah. Pole sõnu. Panime naiskaga korraliku peo maha igatahes. Ja sain tuttavaks ühe kõige huvitama ja toredama poisiga. Üleüldse, ükskõik kui naljakas see ka pole, siis mina, kes on alati kaine, on viimased 4 kuud ainud päevast päeva joonud. Endal on juba häbi. Peale Apollot ütlesin endale, et nüüdseks aitab. Ja noh, aitaski, kuni tuli kooli spordipäev, peale mida otsustasin, et võiks ju juua. Ja võiks juua ka terve neljapäeva kaineks saamata ja minna õhtul Andriga Grindile. Grind oli GRIND. Nägin üle pika aja Anni, mis siis, et me kumbki sellest midagi ei mäleta. Üle pika aja oli üks hüpersuper tore üritus. Reedel ma ilmselgelt kooli ei jõudnud, ega kaineks ka vist ei saanud. Reede õhtu oli fucked up, sõna otseses mõttes. Läksin oma fucked up neiuga Fucked Up Partyle. No, pole muid sõnu selle peale kui Fucked Up. Oibljäää, mis pidu see oli järjekordselt. Enne pidu sain linnas tuttavaks ilmselt kõige intellgientsema ja kõige toredama ja ilusama kutiga terves Tallinnas. Ja Eesti, väike nagu ta on, oli ka see kord seda. Umbes peale tundi aega jalutas see sama kutt mulle samal peol vastu. Mis seal ikka. Edasine on üpris hägune, tean ainult seda, et jõudsin hommikul esimese bussiga koju. Järgmine õhtu läksin Karliga linna, saime Laura ja Georgi ja veel mingite viimsikatega kokku ja jõime järjekordselt mälli. Nägin oma Joonast ja Juhanit ja kõiki teisi toredaid kutte, keda ammu polnud näinud. Superhea õhtu oli, ausalt ! Nüüd olen suutnud peaaegu terve nädala ilma üle laskmata isegi koolis ära käia. Olen peaaegu, et uhke. Ja siis, tahaks rääkida eilsest, sest ma suutsin ennast nii katki teha. Põlv sinine ja käsi sinine ja iseenesest jäin nagu bussiuste vahele ka. Sellessuhtes läks õnneks. Aga üldiselt, eilne oli sitaks kõva ainult kahju, et ma reaalselt pm esimest korda elus MITTE MIDAGI ei mäleta. Sellega läk natuke pahasti nüüd.
Ja nüüd selle pika joomingukirjelduse järele tahaks mainida ära, et kooliga on nii perses kui üldse saab. Ma ausalt ei tea, kuidas nii läks. Ja käisin eile Karliga kinos üle pika aja, ja nägin ära lõpuks Step Up 4. Mul pole sõnu selle filmi jaoks, terve aja olid külmavärinad ja mõtlesin, et tõusen lihtsalt ise püsti ja hakkan tantsima. Väga kõva film, üle pika aja tõesti meeldis. Nii, et kes veel näinud pole, soovitan kiirelt minna !! Igatahes, ma edaspidi üritan hoida ennast konditsioonis ja võtta kokku ennast koolis.

Ühesõnaga, armastan oma elu lihtsalt üle kõige ja neid inimesi, ei tea mis teeks ilma nendeta. Aitäh ja xoxo :)

Ja kohe tulevad pildid ka

Kunagi ei olda rahul seal kus ollakse.

Lubasin endale, et ei jäta seda kohta unarusse ning hakkan igapäevaselt kirjutama. Peale seda esimest koolinädalat võin öelda, et nii see kohe kindlasti olema ei saa kahjuks. Koolipäevad on 8-9 tundi pikad ning peale seda on kas autokool või sõit või trenn. Või siis ma olen surmväsinud. Ja kool üdse ei keri. Ebanormaalne on see, mida selle aastaga tuleb korda saata. 12 raamatut, uurimustöö ning lugeda lisaks veel 5 raamatut, autokooli teooriaeksam ning sõit, valikainetega seonduv, filmi kirjutamine ja selle filmimine, trenn ning selle kõige kõrvalt tahaksin omada veidi ka sotsiaalset elu ning magada piisavalt. Kuidas kurat, ei tea.
Tänane koolipäev läks juba lappesse, 4 päeva on maksimum, mida mina koolis kannatan. Magasin esimese tunni sisse, mõtlesin siis lõpuks, et kurat, võtan kokku ennast ja olen selle esimese nädala ära, kuid jah.. Läksin teiseks tunniks kooli, kolmanda tunni istusin niisama, sest haiguse pärast kehalises ei käi. Ja peale seda viskan see nii üle, et  tulin koos 5 klassivennaga nihhi sealt ja tegin kodus pannkooke. Ausalt, maailma parimad pannkoogid, mis siis, et ma elus 3ndat korda ise pannkooke tegin.
Tervis on tänu nendele ravimitele ikka väga putsis, iga väikenegi külmetus mõjub nii hullult. Hetkel loodan ainult, et see kõik saab läbi, sest viimased 3 nädalat olen reaalselt haige olnud. Kuradi kopp ees sellest, aitab küll nüüd.
Mitte miski ei suuda mind hetkel rahul hoida, kõik ajab närvi. Tahaksin pooled oma tuttavad ära unustada, sest ma näen, millised nad on. Pooled inimesed võiks lihtsalt ära kaduda, sest nende mõttemaailm on nii mööda. Ja sellised inimesed moodustavad selle perses ühiskonna, kus elama peab. Ma lihtsalt ei taha enam jätakata nii kõigega. Midagi peab muutuma.
Ja mind ajavad fucking närvi inimesed, kes ei suuda oma ego alla suruda ja öelda, et neil pole õigus. Võtke kokku ennast. Tahaks preagu nii palju ausalt välja öelda, kui munn mõni on, aga ma lihtsalt ei hakka. Jah.

Ja homme Apollo laks Ilonaga jajaja !

xoxo

You could walk straight through hell with a smile

Olen aasta aasta järel ärganud 1. septembril mõttega, et kõik see sama bullshit algab jälle. Kõik see sama, samad õpetajad, samad hinded, sama mõttetu rutiin. Täna hommikul, peale pikka ja unetut ööd, ärkasin ma teadmisega, et hakkab uus kooliaasta. Mõneski mõttes siiski ju vana, kuid millegi pärast oli tänane hommik teistmoodi. Võib-olla puutub asjasse see, et tänane kuupäev on kolmas mitte esimene. Omades mõtetes olles leidsin ennast järsku kõige selle sita keskelt, mida ma viimased aasta aega olen pidandud taluma. Järjekordsed tülid, draamad ja haigetsaamised, millel ei tundu lihtsalt lõppu olevat. Ausalt, peale seda kõike tundub ainus hea mõte olevat see kõik unustada. Uus kooliaasta. Uued inimesed. Uus algus. Tundub pealt näha ju hea ning ilus ? Loodetavasti. See kõik tundus tehtav, kuni aktuseni. Sel hetkel seal istudes, tundsin ma juba kuidas kõik see mulle ei meeldi. Olgu. Klassis üleskirjutades oma uut tunniplaani leidsin, et see kooliaasta on juba perses. Okei, mis seal ikka. Uued klassikaaslased tundusid vähemalt toredad, seegi hea. Kuna kõik eelnev pole minu teha, otsustasin, et kannatan selle kõik ära ja positiivne suhtumine siiski on minu teha. Parem ikka kui päevad läbi seda kõike vihata. Sain lõpuks koolist minema, kurat, see tunne oli täna juba parim. Ja ausalt, see päev sai ainult sitemaks minna. Jooksin kokku inimesega kohas, kuhu peale minnes oli esimene mõte, et õnneks sellega tema ei sõida. Ja muidugi, järgmine hetk pilku tõstes astub ta sinna sisse. Ffs, kes mind täna nii väga vihkab, et ta mu maailma tagurpidi pöörab ? Fuck you, ausõna.
Ja peale seda kohtumist ma tundsin, et ma pean eemale saama, pean ära unustama. Uus algus, right ?
Ja peale kõike seda loodan, et kõigil teistel oli parem 3.september kui minul.

Ja btw, see suvi oli EPIC ! Ma ei hakka kirjutama kellega, kus ja millal ma mida tegin, võimalik, et lisan mõned pildid, kuid pean tunnistama, et need inimesed on super mu ümber ! Suvi algas küll sitati, kui sain oma haigusest teada ning need lõputud arsti juures käigud ja analüüsid ning rohud koormasid mu üpriski ära, kuid ma saan hakkama, olen ju alati saanud. Sellegi poolest, see suvi läks korda ja need inimesed ja kõik see, muah ! Ning ma pean siiralt tänama neid inimesi, kes on olnud mu kõrval, toetanud ja kuulanud mind kas või kell 3 öösel. Armastan teid.

I want something that I wantSomething that I tell myself I needSomething that I wantAnd I need everything I see.