These feelings won't go, but they'll fade away soon

Kirjutasin eile üpriski pika jutu siia blogisse, kes nägi, kes mitte. Paar tundi hiljem taipasin, et sellel pole mõtet. Mitte ükski osa sellest ei toimi enam ammu ju. Kõige kergem lõpetada kõik. Samuti, peale tänast unenägu(wow!) taipasin, et võiksin seda kõike mujal tunda. Naljakas, kuidas asju endast välja kirjutades taipan alati kõike. Ja kui ma seda ei tee, siis võin ma piinelda mitu kuud teadmatuses. Pole kõige teravam pliiats ilmselgelt vahepeal, kuid ma olen teatud mõttes õnnelik, et sellega ühele poole sai. Vähemalt preaguseks. Ma tean ilmselt alateadvuses, et see jääbki nii kestma, tema poolt vähemalt kindlasti veel mõnda aega. Aga õnneks olen ma sellega harjunud juba 6-7 kuud ja suudan ka edasi nautida ja üle olla kõigest. Imelikul kombel tunnen ma ennast õnnelikuna. Ei tea, miks või kuidas nii kiiresti, aga põhiline, et ma seda tunnen. Pean üleüldiselt ennast kokku võtma, leidma endale kellegi toreda kõrvale ja üleüldse elu täiel rinnal nautima. Nii, et edaspidi, kõik, mida ma tahan vähemalgi määral, ma saan selle. Pean hakkama rohkem pingutama asjade ja inimeste nimel.Nagu ka hetkel on mul mõni täiesti muu huvi tekkinud ja üritan sinna kõik oma positiivsuse ja muu suunata. Noh, ausalt öeldes tekkis see huvi juba suvel, kuid nüüd olen mõistnud, et pean asjad kätte võtma ja toimima panema, aitab küll sellest naljast. Loodan siiralt, et asjad lähevad vahelduseks ka nii, nagu ma tahaksin, et nad läheksid.